Lissabon - viimane päev

 Kaheksandal päeval ei suutnud me jälle ookeani kutsele vastu panna ja veetsime päeva rannas. Seekord olid lained tublisti suuremad ja surfasid ainult profid. Meie teised lesisime rannaliival ja hüppasime lainetes. Ja ega palju üle põlve polnud vaja vette minnagi, enne kui laine juba üle pea lõi. Täitsa tuli mõte, et oleks tore terve puhkus niimoodi lihtsalt vee ääres logeleda, näiteks siinsamas Portugalis veel lõuna pool. Eks vaatame.

Viimasel päeval külastasime MAAT-i. See on modernne kunsti, arhitektuuri ja tehnoloogia muuseum ja lisaks seal kõrval vana elektrijaam-muuseum. 

Anna-Liisa elektrijaamas. See elektrijaam oli tegelikult päris põnev.

See oli MAAT-is üks veider ala, kus sind kõnetati läbi mitme meele. Said palja jalu kõndida sellel koorepurul, kõikjal olid erinevad trummid, mida sai mängida, õhus hõljus kaneeli lõhn. Maitsmismeel jäi küll puutumata :)

Läheme MAAT-i. Taamal on üks hästi pikk sild, mida mööda me ka sõitsime

Lissabon 7.päev- jälle linnas!

 

Vaade Belemi tornist.

Lissabon asub väga laia jõe ja ookeani ristumiskohas. Sinna oli omal ajal ehitatud Jerominase klooster, kus me juba käisime. Sealsamas oli ka Belemi torn. Sinna jätsime eelmisel korral minemata, sest lihtsalt ei suutnud kuumal platsil tundidepikkuses järjekorras seista. Nüüd võtsime asja uuesti ette ja üritasime kohe hommikul platsis olla. See läks õnneks ja saime ilma järjekorrata sisse.

Belemi torn ehitati 1515 aastal. Tehti ta nii tseremoniaalseks väravaks Lissaboni, aga tegelikult ikka obroki kogumiseks ka. Tornist olid vaated igas suunas ja kõik oli näha, mis laevad tulid ja mis läksid. Siit läksid teele ka suured maadeavastajad ja siia tulid kaugetest maadest kokku riisutud tohutud varad. 

Torn ise on UNESCO maailmapärandi nimekirjas ja kõik soovitavad seda kindlasti külastada. No ma ei tea. Käisime ja nägime ja muidugi on see ajalooline ja võimas torn, aga meie leidsime küll, et midagi ei oleks juhtunud, kui me seda ka ainult väljast oleksime vaadanud. 

Külastasime muuhulgas ka jälle ühte huvitavat raamatupoodi. Seekord oli tegu väidetavalt maailma vanima töötava raamatupoega. Ta oli sellega lausa Guinessi raamatusse kantud. Oli jälle väga ilus ja hubane pood. Raamatupoed on üldse väga toredad kohad, aga minu isiklik lemmik on siiamaani siiski Oxfordi raamatupood. Sellele võrdset ei ole.

Lissabon 6 päev- Ookean ja surfilained

 

Ilmad olid kuumad ja meie reisiseltskonnas kogus aina enam jõudu soov veeta päev ookeani ääres. Valisime koha, kus oli väidetavalt palju surfikoolitusi. 

Meie kambast olid lõpuks surfihuvilised Kärt ja Anna-Liisa. Nemad võtsid kolme tunnise surfikoolituse, meie teised lebasime niisama rannas. 

Seekord oli rand igas mõttes toredam kui Cascais. Olid sellised mõnusad lained, mitte päris hirmuäratavad, aga ikkagi surfamiseks sobivad.

Kärt ja Anna said esmalt kaldal põhjaliku koolituse ja siis, kui ma enam ei arvanudki, et nad üldse vette ka lähevad, nad sinna ikka lõpuks läksid. Selgus, et surfamine on ikka palju raskem, kui kaldal tundub. Õpetaja abiga said nad mõlemad ikkagi mitu korda lauale püsti ja lainel sõita. Nende jutu järgi sõitis laud lainel ikka väga kiiresti.

Muidu mõnulesime rannaliival ja hüppasime lainetes. Õnneks olid meil kõigil ju uued rannariided võtta! Ookean oli seekord tüki maad soojem kui Cascais. Jäime kõik päevaga väga rahule. Mere ääres on alati nii tore ja ookeani ääres on toredam veel.

Kuiv trenn

Riided anti koolitajate poolt ja need ei ole mitte ainult sooja mõttes pikkade käiste ja säärtega, vaid kaitsevad ka kriimustuste eest.

Seal Tiidu taga lainetes meie vahvad surfarid oma laudade ja lainetega võitlevad. Algajate lauad on suuremad kui edasijõudnutel ja laualt kukkudes tuleb väga hoolikas olla, et see suur laud ei vigastaks. Vees oled nagu pesumasinas koos oma juraka lauaga ja viga saada on päris reaalne oht. Õnneks õpetati neid enne kaldal, kuidas oma pead ja nägu kaitsta. Veest välja tulid mõlemad igal juhul tervetena.

Lissabon 5.päev- päev Lissabonis

 

Meie reisiseltskond. Mina pildistan

See on pilt roosalt tänavalt. Ühel tänavalõigul oli asfalt roosaks värvitud. See oli siis kogu Lissaboni kõige kuumem peokoht. Meie kõndisime sealt päeval läbi, aga pidu oli juba hoogu kogumas.

Lissabonis toimus 1755 aasta 1.novembril suur maavärin. See on sündmus, milleni jõutakse iga teemaga. 1.november oli laupäev. Oli hommik, kell oli 9.40 ja linnas oli suur usupüha- kõigi pühakute päev. See tähendas seda, et sel ajal toimusid kõigis linna kirikutes missad ja valdav osa inimestest oli sinna kogunenud. Need, kes kirikusse ei läinud, valmistasid kodus pidusööki. Maavärin oli väga tugev, arvatavasti vähemalt 7,7 magnituudi. Selle käigus langesid kokku enamus hooneid linnas, sealhulgas ka rahvast täis kirikud. 

Ellujäänud kogunesid lagedatele aladele, eelkõige sadamasse. 40 minutit peale maavärinat ründas linna tsunami. Tsunami tuli kolme suure lainena ja pühkis minema suure osa varemetest ja veel alles jäänud linnast. Kõigele krooniks süttis linnas tohutu tulekahju, sest kirikutes põlesid küünlad ja ka kodudes olid piduroogade valmistamiseks kõikjal tuled. Tulekahju arenes lausa tuletormiks, mis möllas linnas tunde ja lämmatas inimesi isegi kuni 30 meetri kaugusel leegist.

See tohutu õnnetus muutis Lissabonis kõike. Esiteks- klassikalist vanalinna jäi alles ainult üks väike osa. Kogu muu Lissabon on laiade ja sümmeetriliste tänavatega, mis rajati peale maavärinat. Rahvas oli mõistagi shokis, sest see oli aeg, kui inimesed olid tõesti usklikud ja õnnetust just usupüha ajal võeti tõsise jumala karistusena. Muuhulgas viis see õnnetus ka kaasaegse seismoloogia ja maavärinatehnika sünnini.

Meie külastasime sellele õnnetusele pühendatud maavärina muuseumi. Seal käidi kogu see teema põhjalikult läbi. Huvitavad olid maavärina toad, kus sai tunnetada erinevaid suuri maailmas olnud maavärinaid. Muuseumi highlight oli võimalus ise läbi elada see 1.novembri päev. Esmalt läksime selle ajastu tänavale, et eluoluga tutvuda. Lõpuks läksime missale, mille käigus siis maavärin algas ja lõpuks kirik meie ümber kokku varises.  Hiljem saime veel otsustada, kuidas õnnetuse tagajärgedega tegelda. Igaüks sai oma variandi pakkuda ja siis võrrelda, et kuidas tegelikult tehti. No näiteks- kõikjal oli tohutult surnuid. Mida teha- kas matta nad ükshaaval ja korraldada kõigile kiriklik ärasaatmine, mis selle aja inimestele oli ülioluline. Või matta nad kiirelt ühishaudadesse, et linnas ei hakkaks levima haigused. Kas kulutada aega ja ressursse, et rajada palvetamiskohti, mis jällegi selle aja inimestele olid olulised või rajada eelkõige eluasemeid, sest talv oli tulekul. Kas lasta inimestel linnast lahkuda või hoida neid seal kinni, et oleks tööjõudu. Küsimusi oli tegelikult palju, aga tundub, et tehti kokkuvõttes ikkagi õigeid otsuseid, sest linn ehitati uuesti üles ja elu läks edasi. Seda maavärina muuseumi ma soovitan, eriti kui on kaasas lapsed.

Lissaboni suurim hitt ja populaarseim suveniir on sardiinikonserv. On täiesti müstiline, kuidas nii tavalist asja on osatud nii tugevalt turundada. Pean tunnistama, et ka meie ostsime paar karpi neid kalu, aga tavalisest toidupoest kordades odavama hinnaga. Ja kõige hullem on see, et need karbid on meil siiamaani kodus külmkapis avamata kujul.

Kõik sardiine täis, võta millist tahad.

Lissaboni üks nö.vaatamisväärsus on vanaaegne tramm. See tramm ongi mõeldud turistidele ja sõidab sisuliselt kogu linna läbi nagu ekskursioonitramm. 

Ma ei tea, miks ma siin nii lihtsameelne välja näen

Igal juhul ootasime ära päris pika järjekorra ja tegime kah selle trammiga ringi ära. Kuumas linnas on teinekord nii mõnus jalgu puhata ja lasta ennast ringi vedada.

Lissabon 4. päev- Cascais

 Peale kolme päris aktiivset reisipäeva, kus iga päev oli midagi juba ette broneeritud, tundsime, et aeg on käes päris puhkuseks.

Selleks sõitsime ookeani äärde Cascaisse.

Cascais oli algselt väike kaluriküla, aga 1870 aastal otsustas kuningas Luis I, et sinna tuleb tema suveresidents. Nüüd ongi Cascais väga uhkete ja ilusate villadega elegantne linnake.

Meie võtsime rannas aja maha. Päike oli terav ja kuum, aga vesi oli tegelikult päris karge. Isegi Tiidu jaoks ei olnud ta soe.

Sintras juhtus meil tegelikult ka üks väike õnnetus- nimelt läks kaotsi seljakott, kus olid sees muuhulgas meie kõikide ujumisriided, rannalinad ja käterätid. Lootsime nimelt, et jõuame õhtul veel äkki ujuma ja siis on rannaasjad kenasti kaasas. Seetõttu käisime eelmisel õhtul kõik kambakesti poes, et endile uued ujukad leida. Mina ei jäänud enda omadega sugugi rahule, ainuke pluss oli neil, et nad olid suht odavad. Nüüd siin rannapoodides oli valik tunduvalt avaram, aga mis sest nüüd enam... ja rannalina ma ostsin kah ühe kõige odavama nirukese.

Meil oli ühest reisiblogist soovitus, et mida Cascais teha ja vaadata. See oli lausa matkamarsruut, kuhu olid ära märgitud majad, lossid ja vaated, mis märkamist väärivad. Kui rannast isu täis sai, siis võtsime oma kaardi ette ja hakkasime aga astuma. Imeilus oli!

Mul oli veel üks lisasoov Cascais. Nimelt asub siin Casino Estoril. See on suuruselt viies kasiino Euroopas, osade arvates suurimgi. Ma ei ole kohe üldse kasiinohuviline. Pole kordagi elus mänginud ja isegi mitte sees käinud. Teised samamoodi. Aga!

Teise maailmasõja ajal oli see kasiino koht, kus kohtusid eksiilis kuningaperede liikmed. Siin liikus kõrgseltskond, samuti ka spioonid kõikidest osapooltest. Üks selline spioon oli Ian Fleming, kes just sellest kasiinost inspireerituna kirjutas esimese James Bondi raamatu- Casino Royale. Ühesõnaga- tundus väga fäänsi paik ja väärt külastamist.

Kuigi kasiino oli päris kaugel Cascai kesklinnast, kõndisime siiski kohale ja pettumus oli suur. No vaadake ise seda hoonet, kas tunnete siin James Bondi vaibi! Selgus, et ehitatud oli uus hoone, aga vana oli ka õnneks siiski alles.

Käisime kasiinos sees ka, küll ainult WC külastuseks. Tegelikult oli päris ilus seest ja kui tahaks raha loopida, siis võiks ühe edeva õhtu sellises kohas veeta küll.

Lissabon 3 päev- Belem, Jeronimose klooster ja LX Factory

 Reisi kolmas päev algas meil jälle broneeritud tripiga. Seekord oli meil plaanis Jeronimose klooster. Tegemist oli giidiga ekskursiooniga ja me jäime sellega üliväga rahule. Ja eriti just selle osaga, et otsustasime ka giidi grupiga liituda. Me ei oleks kümnendikkugi nendest detailidest märganud, mida giid meile näitas. Tõesti oli huvitav.

Kloostri ehitus algas kuningas Manuel 1. ajal ja jätkus tema poja ajal. Kuna isa ja poeg olid vaenujalal, siis poeg tegi kõike oma isast hästi erinevalt. See vaen ja vahe kahe kuninga ehituse vahel on nüüd igavesti kloostri seintest näha.

Klooster ehitati sel ajal, kui portugali meresõitjad ameerikast tohutuid rikkusi kokku riisusid. Klooster sai sellest varandusest kõvasti osa. 

Tiit üritab siis selle loomakesega samastuda.

Kloostris kasutati suurel hulgal munavalgeid riiete tärgeldamiseks. Munakollased jäid aga üle. Nendest küpsetasid mungad erinevaid koogikesi ja torte. Siinsed mungad küpstasid siis väikseid pastel de natasid. Peale 1820 revolutsiooni, kui kloostris elu kehvaks läks, pidid mungad midagi muud välja mõtlema, et ennast elatada. Nii hakkasid nad oma koogikesi müüma.Tänapäeval on  Pastels de Nata nimelised koogikesed müügil kõikjal Lissabonis (ja ma olen nüüd hiljem avastanud, et neid müüakse ka Eestis), aga algne koht, kust saab kõige paremaid Pastels de Natasid, asub ikka jätkuvalt kloostri kõrval. Igaüks, kes siia satub, lihtsalt peab siit neid koogikesi ostma. Nii meiegi.

Pastel de Natad

Lisaks kloostrile oli meil siinkandis plaanis veel Belemi torni külastus (jälle eelbroneeringuga), aga seal oli nii pikk järjekord, et andsime alla ja otsustasime mõni teine kord tagasi tulla.

Jalutasime mööda jõe kallast linna poole, kuni jõudsime  LX Factorisse.

See on midagi meie Telliskivi loomelinnaku taolist. 

Muuhulgas asub siin ka legendaarne raamatupood Ler Devagar, mis on valitud maailma 10 kauneima raamatupoe hulka. Oli ilus küll.

Mammu ostis siit isegi paar plaati.

Mammu plaate valimas

Lissabon -2.päev Sintra

 

Vaade Sintrale Pena lossi juurest

Sintra on Lissabonist ca 30 kilomeetri kaugusel olev muinasjutuline linnake. Omal ajal oli see kuningapere elukoht.

Praegugi elavad siin rikkad ja ilusad, sest kliima on siin tunduvalt mõnusam kui Lissabonis, kuna Sintra asub mägedes.

Sintrasse ei ole mõtet minna ilma ettevalmistusteta. Meiegi olime broneerinud kahe lossi külastuse.

Kõige hinnatum on Pena loss. Sinna tuli kohale jõuda täpselt broneeritud ajaks, muidu sisse ei pääsenud. Kui ma neid pileteid broneerima hakkasin ikka mitu nädalat enne reisi, siis oli Pena lossi hommikused ajad juba läbi müüdud. Saime veel viimased lõunased ajad. See on üldse asi, mis on peale corona aega reisimises muutunud, et spontaansust on vähemaks jäänud- kõik tuleb pikalt ette broneerida.

Pena oli muidugi imeilus oma värviliste muinasjutu tornidega

Portugalis üldisemalt ja siin ka muidugi on imeilus valik glasuurplaate. Väike valik neist siin :) :

Pena loss on endine Portugali kuningliku perekonna suveresidents ja ümbritsetud imelistest parkidest vaatega mägedele ning ookeanile. Seda peetakse üheks ilusamaks lossiks Euroopas. Kindlasti on see kõige värvirõõmsam loss Euroopas, nii palju kui mina neid näinud olen.

Teine broneering sel päeval oli meil Quinta da Regaleira. See broneering ei olnud õnneks kellaajaline. 

Kuigi Pena loss oli imeilus ja meeldis meile kõigile, jõudsime me kõik ühele meelele selles, et Quinta da Regaleira meeldis meile isegi veel rohkem.

Quinta tähendab eravaldust ja see sisaldab suurejoonelist gooti stiilis maja ja ulatuslikke aedu. Ja need aiad on tõesti lõputud.

Majas oli  näitus koha ajaloo kohta. 1942 - 1987 kuulus see perele, kus oli väga palju lapsi. Arutasime, et lastele oli see aed kindlasti super mängukoht.

Aias oli ka väga müstilisi ehitisi, mis väidetavalt on seotud vabamüürlaste rituaalidega, Põnevaim neist oli kaev, mis tegelikult ei olnudki kaev.

Jõudes süvendi põhja, sai sealt välja mööda maa-aluseid tunneleid, mis lõpuks kusagile mäeküljele välja jõudsid.

Igasugu tunneleid ja käike oli seal veelgi. Nii et äkki ikka ei ole tore seal lapsi kasvatada, õhtul ei leia neid kõiki kätte :)

Aga mis rituaale vabamüürlased selles "Initiation Well" is pidasid või peavad, sellest ei tea asjasse pühendamatud midagi. Igal juhul viisime endid vabamüürlusega kurssi, nii palju kui internetist infot leidsime.

Sintra linn ise oli ka väga ilus. Tundus, et praegugi on kõige rikkamad ja edukamad pigem Sintras kui Lissabonis. Imeilusaid maju oli igal sammul, nii et ei osanud kohe valida, et milline neist see kõige kaunim on. 

Lissaboni reisijuhid soovitavad kindlalt Sintra plaani võtta ja paljud arvavad isegi, et ühest päevast jääb siin väheks. Meie olime väga rahul, et siia tulime, aga surusime kõik plaanitu siiski ühte päeva kokku.