"Naiseotsing" ja "Abielu Rosiega" Graeme Simsion

Simsioni Naiseotsing on mul läbi loetud tegelikult juba paar aastat tagasi ja mulle väga meeldis. Nüüd, kui sellele ilmus järg Abielu Rosiega, laenutasin nad mõlemad ja lugesin ka Naiseotsingu uuesti läbi.
Lugude peategelane Don on geneetikateadlane. Ma ei ole küll arst, kuid ilmselt on tegemist autistliku või nt. aspergeri mingit vormi omava tegelasega. Mõlema raamatu point ongi üles ehitatud konfliktile, mis tekib autistlikul inimesel meie, tavainimeste maailmas toimetades.

Don elab oma elu äärmuslikult ratsionaalselt kuni näiteks selleni välja, et kasutab standardiseeritud menüüd. Iga nädal sööb ta täpselt sama menüü järgi, mis ta on koostanud ja välja arvestanud vastavalt keha vajadustele. Ei mingeid jääke, ei mingit ajakulu poodides ja köögis! Sarnaselt toimib kogu muugi elu.
Kui Don otsustab, et olles üle keskmise pikkuse, väljanägemise, hariduse ja sissetulekuga, võiks tal olla ka naine, läheneb ta sellelegi ülesandele teaduslikult ja ratsionaalselt. Ta koostab ankeedi, mis peaks sõeluma välja talle sobilikud kandidaadid ning välistama ajaraiskamise mõne näidu poolest ebasobiva kandidaadiga suhtlemisel.
Aga nagu ikka- kus on naised, seal on segadus.
Teine osa- Abielu Rosiega on, nagu pealkirjastki võib aimata, loo õnnelik järg. Siin on Don juba abielus ning selgub, et tema naine Rosie ootab last. Palju segadusi, möödarääkimisi, äpardusi ja lõpuks muidugi muinasjutulisel kombel, leiavad kõik probleemid parimal moel lahendus, üks suur happy end :)
Esimene osa- Naiseotsing, oli minu meelest teravmeelne, vaimukas ja tore. Teine osa oli nagu ikka need teised osad kipuvad olema, olgu siis filmidel või raamatul. Võis lugeda, aga ei olnud enam nii tore. Võib-olla lihtsalt see nali ammendas ennast.

Olgu mis on, taas kord on huvitav maailma ja tavainimesi vaadata autistlikult poolelt. Ega ei ole ju vastust, kes siis lõpuks normaalne on, meie või nemad. Või ongi palju erinevaid normaalsusi.

Üks näide ka raamatust. Don pidas noortele loengut Aspergeritest. Tema leidis, et Asperger olla on suur õnn, kuna mitte-aspergeritel segavad pidevalt üle voolavad tunded õigeid otsuseid vastu võtta.
Oletame, et peidate endid grupi inimestega mõrtsukate eest. Teil on kamba peale üks püss ja beebi, kes kavatseb karjuma hakata. Mida teete? Loengus osalevad Aspid pakkusid erinevaid variante, seeaeg kui nende saatjad vaid õudusega pealt vaatasid. Seega ei suuda mitte-aspid otsustada, kuna tunded löövad üle pea kokku.
Mine võta kinni.
Mina olen kindlalt mitte-asp :)

Üle mere naabritel külas

Panin sellele postitusele sildi Reisid Eestis, sest kui kaugele see Helsingi ikka Eestist jääb.

Augusti lõpus puges rahutus hinge, et varsti on sügis ja varsti on pime ja kole ja enam kusagile minna ei saa ja ei taha. Seega otsustasime Kärdi ja Anna-Liisaga teha ühe mammutpäeva meie lähivälismaal Soomes.

Kui laevapileteid hakkavad ostma vaene tudeng ja kooner emme, ei saagi midagi paremat välja kukkuda, kui meil. Nimelt leidsime peale pikka raalimist edasi-tagasi piletid kaks ühe hinnaga ja laps puhta muidu. Sellest polnud ostmise ajal hullu, et laev väljus mingi kell seitse hommikul ja randus tagasiteel öösel kaheteistkümne ringis. Aga ütleme siis nii, et koos autosõiduga Viljandist, kuhu oli lisatud varuaeg sadama ja parkimiskoha leidmiseks ja õigeks ajaks pardale jõudmiseks, oli kogu reis ca ööpäev pikk. Tagasitee öösel oli ikka päris karm.  Meie GPS Urve oli ka mingil põhjusel pahas tujus ja lülis end kohe Viljandist väljasõidul välja ning uuesti hakkas tööle alles paar päeva hiljem... Iseloomuga masin, mis siin rääkidagi.

Soomes oli meil Kärdi eestvõttel plaanis IKEA külastus, kust Kärt ostis hiigelsuure mustlasekotitäie trääni, makstes selle eest vaid ca 50 eurot. Selle koliseva ja tohutu suure ja ebamaiselt raske kotiga me eriti mööda linna lonkida ei tahtnud (üllatus, üllatus!), seega otsustasime külastada Helsingi moodsa kunsti muuseumi Kiasmat. IKEA buss peatus Kiasma ees, muuseumis oli ka pakihoid ja me polnud Kiasmas enne käinudki.

Ja väga meeldis meile kõigile.
Ajutistest näitustest oli väljas lõuna-Korea kunstniku choi Jeong Hwa näitus Happy Happy. Ta esitles aasia turgudelt kokku korjatud plastmassvidinaid hoopis uues ja esteetiliselt väga ilusas võtmes.

Need olid hiiglaslikud täispuhutud lilled, mis liikusid. Neile puhuti õhku sisse ja siis jälle lasti välja, mistõttu need lilled perioodiliselt avanesid ja sulgusid. Kaunis ja naiivne :)

Igapäevastest odavatest tarbeesemetest oli tekkinud müstiline värvikirev dzungel, kus külastajad võisid omasoodu ringi hulkuda.

Kunst on kõikjal, eks ole!

Pilt on küll pisut tume välja kukkunud. Tegemist oli täispuhutava hoiupõrsaga. Kui ta täitus, tõusis ta jalgele ja ajas tiivad üles. Siis jälle lasti õhku välja, põrsa jalad vajusid lonti, tiivad sorgu ja kõhuke vastu maad. Ma ei tea, mida see pidi sümboliseerima, aga mulle kui palgatöötajale assotsieerus see kõik palgapäevade ja nende ootusega.
Meie Anna-Liisaga üritame siin hoiupõrsaga kaasa liikuda :)

Teine ajutine näitus oli  ühe indiaani kunstniku oma, kelle nime ma paraku ei mäleta ja ka ei leia enam kodulehelt. Igal juhul oli tegu kange heegeldajaga. Tema või tema abilised olid heegeldanud tohutuid pindu, suuri telke ja rippkiikesid (Pildil ongi Anna-Liisa ühe tema heegeldatud rippkiige sees) Tema kunsti point oli mugavus. Ta üritas tekitada inimestes mugavat tunnet ja heaolu. Ja see õnnestus tal ka väga hästi. Kahju, et ma rohkem ei pildistanud :)

Lisaks oli Kiasmas püsinäitus, mis oli samuti väga põnev. Kusjuures see meeldis nii mulle, Kärdile kui ka Anna-Liisale, seega väga erineva vanuserühma inimestele. Mulle meeldis, et erinevalt tavapärasest kunstimuuseumist, kus vaataja peaks otse loomulikult ise kõike märkama ja aru saama, oli Kiasma ka väga hariduslik. Iga teose juures oli pikk jutt, millele tähelepanu pöörata, mida märgata ja mida kunstnik on tahtnud väljendada.  Lisaks oli jälle väga tore lasteprogramm. Lapsed said kaardi, kus oli näha muuseumikoletise teekond. Igas punktis andis koletis lastele ülesande, mida just selles saalis märgata või leida. No näiteks oli saal, kus oli kunstiteoseid erinevatest materjalidest. Lastele oli toodud materjalid (näiteks küünlajupp) ja nad pidid leidma teose, mis on küünlast tehtud. Meil Annaga oli mõlemal väga põnev ja avastusrikas :)

Tagasiteel laevas tukkusime Kärdiga mõlemad laua taga nagu kaks pensionäri, seeaeg kui Anna-Liisa tantsuplatsil uusi sõpru leidis, tantsis ja mängis. Hale :)
Aga igal juhul oli päris tore reis!