Paides

Pikk nädalavahetus osutus kodus kükitamiseks liiga pikaks ning tegime oma tuumikperega (mina, Tiit ja Anna-Liisa) muuseumipäeva. Seekord käisime Paides Ajakeskuses. Me oleme samas keskuses tegelikult juba korra käinud, aga sel korral oli Anna veel nii pisike, et hakkas ürgaja korrusel kartma. Seekord oli ta täpselt õiges vanuses.
Ajakeskus on rajatud Paide linnatorni ja igal korrusel on oma ajastu. Alumisel korrusel algab kõik muinasajast, sellel järgneb ordu aeg, kuningate, tsaaride aeg jne kuni tänapäevani välja. Kogu ajalugu on õnneks väga lihtsalt ja humoorikalt esitatud, igav ei hakanud 7 aastasel, samas kui ka täisealisel ja ajaloohuvilisel oli tore.
Lastele oli taas kord ka igasugu ülesandeid, midagi tuli leida ja midagi katsuda. Ma arvan, et mõne aasta pärast võime isegi veel korra selle ajakeskuse läbi käia. Tore oli.

Pealinnas

Võtsime perega ette nädalalõpu Tallinnas. Minu meelest on Tallinn just parajasti nii kaugel, et ühe päevaga ei jõua seal suurt midagi ära näha. Või kui jõuabki, siis on koguaeg kiirus kuklas tiksumas. Seetõttu oleme ikka teinekord teinud kahepäevaseid trette. Nii ka seekord. Kuna kohale sõitsime rongiga, siis saime endale lubada ööbimist lausa vanalinnas. Ja selgus, et ma, täiesti kogemata, olin broneerinud hosteli just Tiidu lemmikbubi- Karja Keldri kõrvaluksest.
Mida põnevat siis seekord plaanis oli. Meie Tiiduga käisime "Novembrit" vaatamas. Hea film oli, aga isegi rohkem masendav kui "Rehepapi" raamat ise oligi. Ma ei ole kunagi aru saanud, kui räägitakse, et Kivirähk kirjutab lõbusaid raamatuid. Minu meelest on "Rehepapp" väga masendav ja "Mees, kes teadis ussisõnu", no sellest ma üldse ei räägigi. Aga väga head raamatud on nad ometi.
Õhtul kõndisime mööda vanalinna. Külm ilm ei soosinud ka väga logelemist, nii et saime kõndides ikka naha soojaks. Toompea ja kõik ilusamad vaated said üle vaadatud, telefon luges ligi 20 tuhat sammu õhtuks kokku. Meie erikirg, kirikud, sai ka seekord rahuldatud :)
Muuseumitest olid meil plaanis Tarbekunsti ja disainimuuseum ning Tervishoiumuuseum.
Tervishoiumuuseumi olime tegelikult väga ammu plaaninud minna, aga oleme ta alati nagu magustoidu järgmiseks korraks jätnud. Jäime üliväga rahule ja palju jäi veel vaatamata. Tuleb kindlasti veel tagasi tulla. Seal oli ka ajutine näitus surmast ja ka see oli väga põnev. Üldse peab ütlema, et eesti muuseumid on ikka väga pika sammu edasi astunud ja ei jää enam varsti millegagi parimatest maha. Iga kord, kui käime, saame elamuse :)
Nädalavahetuse ilusaim hetk oli pühapäeva hommik, kui me hostelist välja astusime. Linn oli alles tühi, õhk oli nii värske, vanalinn oli imeilus. Täiesti selline tunne oli, nagu oleks kusagil vanas euroopas ja kodunt väga kaugel. Ilmselt sellepärast, et just euroopas me ju olimegi.

Algas kukeaasta. Selle puhul on väljas jääskulptuur kukest

Nüüd on see käes

Täna on minu sünnipäev ja mitte lihtsalt. 50 on siiski suur juubel.
Ma mäletan,  kui varsti peale keskkooli lõpetamist oli vilistlaste kokkutulek. Igale klassile oma laud võimlas, nagu ikka kombeks. Meie kõrval oli mingi neljakümneste laud ja mul on millegi pärast siiamaani selgelt meeles, kuidas ma neid vaatasin ja mõtlesin,  et näe, nii vanad ja ikka veel nii lustlikud. No 50sed tundusid siis üldse sama hästi kui ürgajast pärit. Hullem veel- kui Tiit sai 23, siis tundus ta mulle küllaltki raugaealine ja ma mäletan selgelt, kuidas ma oma kursusevenna kohta omaette mõtlesin, et kas tõesti veel nii vanas eas on ka veel mõtet õppida ja koolis käia.  Nojah, eks ma ise olin siis ka 19 ja praegu vaadates, et täitsa loll.

Keegi ei tea ju, mis ees ootab, aga praegu on mul küll tunne, et ma olen üliväga õnnelik. Tegelikult ka, ma mõtlen iga päev,  et issand kui tore päev täna on ja elu on nii ilus.

Mida siis endale soovida. Et kõik ilus kestaks, et minu kallistel inimestel läheks kõik kõige paremal moel, et saaks palju reisida, et ei kaoks veel võime lahti lasta ja muutuda. Ja et muutused, mis ees on, oleks ikka veel paremuse poole. Ahne olen, nagu näha.