Sel aastal otsustasime muuseumite öö pisut põhjalikumalt ette võtta ja külastada Pärnumaal Lavassaares asuvat raudteemuuseumi. Tiidu isa on sealtkandist pärit ja Tiit on meid aastaid üritanud Lavassaarde meelitada. Siiani tulutult- ikka on kas liiga kiire või siis muuseum parajasti suletud.
Seekord takistusi ette ei tulnud. Jõudsime pärale ja olime rabatud sellest, kui palju rahvast juba kohale oli tulnud. Autode rivi oli tee ääres nii pikk, et kõndisime jalgsi vist üle kilomeetri küll. Ja kui me tagasi tulime, siis oli ka meist tahapoole pargitud küll ja veel.
Aga siis muuseumist. Kohapeal on igasuguseid vaguneid ja vedureid erinevatest ajastutest ja erinevate otstarvetega. Nende kõikede peal ja sees saab ronida ja turnida. Anna-Liisale igal juhul meeldis väga.
Muuseumiöö rosinaks oli kahtlemata sõit aururongiga. Rongi köeti suurte halgudega ja tal oli taga kaks vagunit- kinnine ja lahtine. Lahtises vagunis mängisid veel pillimehed ja kogu sõit läbi õhtuste metsatukkade oli väga romantiline. Meie olime kohe veduri taga ja selline mõnus saunalõhn oli üleval. Vedur vilistas aeg-ajalt ja väga kaunis oli kõik. Selle rongiga saab muidu ka sõita suvel laupäeviti ja pühapäeviti.
Hoopis teine tera oli sõit dreziiniga. Istusime pikal pingil, mis koos mootoriga moodustaski dreziini. Jalad käisid mööda raudteeäärset heina ja kinni hoida polnud millestki. Ohutustehnikud seda masinat küll näinud ei olnud. Ja ka kiirus oli hoopis teine. Masinist väitis, et see dreziin on isegi 60km/h sisse võtnud! Ei oska hinnata, kurvides oli päris jube ja minu meelest me olime kiirusrekordile päris lähedal. Aga lahe oli ja väga meeldis. Seda elamust niisama muuseumisse tulles ei saa.
Majas sees oli ka väga põhjalik ekspositsioon, mida Tiit ka põhjalikult uuris. Meie Anna-Liisaga, häbi öeldagi, mängisime sel ajal õue peal kulli!
Igal juhul, soovitame kõik, kes me kolmekesi seekord Lavassaarde sattusime, seal kindlasti ära käia!
 |
| Vedur-lumesahk |
 |
| Vagun-saun |
