Läti ja Leedu. kuidas siis muidu!

Pronto avastuskeskus

Minu sünnipäeva tähistasime seekord Tallinnas. Lisaks õhtusöögile restoranis (Leib ja resto :) ) külastasime ka Proto avastuskeskust ja Fotografiskat.
Proto oli vahva. Mulle tundus, et Anna-Liisa oma 10 eluaastaga oli just täpselt õiges vanuses selle keskuse jaoks. Meie, täiskasvanud, oleme nagunii nii lapsemeelsed, et iga asi tundub põnev ja huvitav.
Hästi palju oli seal interaktiivseid mänge ja virtuaalreaalsust. Samas oli ka väga hariv. Huviline sai iga teema kohta põhjaliku ülevaate. Mis mulle aga eriti meeldis, oli see, et avastuskeskuse külastaja sai ka korraliku füüsilise koormuse.
Mul ajasid erinevad virtuaalreaalsuse värgid lõpuks peaaegu südame pahaks ja ma pidin pisut tagasi tõmbuma. 

Tiit lendamas kaljude vahel. Kui ta lennu lõpetas, oli ta üleni higine.

Mammu samuti lendamas. Tegemist oli füüsiliselt väga raske masinaga. Ma pean tunnistama, et mina ei suutnudki kogu lendu ära teha. Lennata tuli läbi rõngaste ja ennast sai juhtida kogu kehaga masinavärki kallutades. Põhimõtteliselt plank koos pideva pingutusega igas suunas.

Mammu kuumaõhu palliga

Anna lendamas majade vahel. Jube raske oli ja kui ikka mitu korda vastu majaseina põrkasid, siis kippus süda pahaks minema (minul siis, mitte Annal muidugi :) )

Fotografiskas olid parasjagu näitused  Mandy Barker Mere leiud, James Nachtwey Memoria ja Vincent Peters Sisemine valgus. Mina läksin vaatama eelkõige seda viimast, aga lõpuks selgus, et suurima elamuse saime kõik hoopis kahest esimesest.
Mulle kohe tõesti väga meeldis. Fotografiskas tundub kogu aeg põnevaid näitusi toimuvat, praegu näiteks vaataks hea meelega Tom of Finlandi fotosid. Lisaks toimuvad seal aeg-ajalt giidiga tuurid. Tallinna inimesena oleksin ma seal ilmselt püsikunde :)

Aastalõpp Berliinis

Berliinis käisime kolmekesi- mina, Tiit ja Anna peale jõule ainult neljaks ööks. Selline talvine väike city-break.

Jõuluturud kõik veel toimusid ja käisime sealt ka peaaegu kõik õhtud läbi. Mina iseenesest ei ole väga suur jõuluturgude fänn ja ma ei ole ka väga suur Saksamaa fänn ja lisaks kõigele ei ole ma ka talviste, pimedate ja külmade linnareiside fänn. Minu meelest annab päike ja soojus ja võimalus kusagil pargis jalgu kõlgutada nii palju juurde igale linnale.

Nii et ma väga suurte ootustega ei läinud. 

Berliini kiituseks võib öelda seda küll, et muuseumid on seal äärmiselt põhjalikud.

Läksime esimesel hommikul hotellist välja ja otsustasime, et käime ka teadus- ja tehnika muuseumist korra läbi, kuna need on igal pool reeglina huvitavad. Olime enam- vähem avamise ajal kohal ja lahkusime õhtul, kui muuseum suleti ja meid välja aeti. Palju jäi veel nägemata, aga see, mida nägime, oli põhjalik igas vallas. No näiteks reisikohvrite teema. Kõik nende ajaloost, valmistamisprotsess jne jne. Ja nii ülipaljude teemade osas. Saksamaale omaselt oli raudtee ja kõik sellega seonduv väga põhjalikult kajastatud.

Ülisuur raudteejaama ja selle ümbruse makett

..ja Anna-Liisa vedurit näppimas. Kõik ikka Tehnikamuuseumis.

Minu isiklik ja väga kindel soov oli müürimuuseum. See on selline pisem väljapanek Berliini müüril. Mulle väga meeldis ja saime Annaga ka targemaks. Müür ise on erinevate maade kunstnike poolt täis maalitud ja väga tore oli seal jalutada.

Kõige kultuslikum pilt. Sama pildiga oli saada kõiksugu suveniire, isegi õllepurke.

 Veel stiilinäiteid müürilt

Meie ööbimispaik ei olnud kaugel loomaaiast. Sellest hoolimata me sel korral loomaaeda ei jõudnud. Talvine aeg ja aega lihtsalt ei jätkunud.  Tundus aga, et oleme sattunud gei- piirkonda. Meie hotelli-hosteli all keldris oli fetishibaar geidele, kuhu tohtisid siseneda ainult üle 21 aastased mehed. Hommikuti, kui meie linna peale läksime, tuli sealt sõbralikke paare välja.

Meie hommikusöögikohta pidasid ka kaks väga leebet ja armast noormeest, vikerkaarelipp aknal. Tegin nende hinnakirjast lausa pildi. Kohv oli suurepärane ja croissantid õhulised.

Üks koht, kuhu me jäime arvatust kauemaks, oli Berliini katedraal. Seal sai ronida ka katusele ning katedraali keldris oli krüpt. Meil kulus seal lõpuks kõige vaatamiseks kolm-neli tundi. Seda isegi hoolimata sellest, et Anna-Liisa sugugi ei julgenud sinna krüpti minna. Kummitused Saint Denise kloostris Pariisis Marie Antonette haual olid ta ikka täiega ära hirmutanud. Ja tegelikult, ega see ei olegi teab mis tore seal arvukate kirstude, nii suurte kui ka väikeste, vahel hängida. 
Krüpti kohta veel nii palju, et me pole kusagil kunagi nii palju imikute ja väikelaste kirstusid näinud. No julgelt kolmandik kogu kirstudest. Ilmselt ei olnud siinkandis tervishoiuga asjad liiga hästi.

Tiit ja Anna-Liisa katedraali katusel

Vaade katedraali katuselt

Minimalistlik jõulusõim katedraalis

Sokolaadi pood. See oli väga tore, teisel korrusel olid ka meistrid, kes tegid koha peal käsitöö sokolaade. Erinevat sorti sokolaadimassid voolasid neil kraanidest. Anna arvas, et ta on paradiisi sattunud. 

Veel üks vaade sokolaadipoest

Jõuluturud olid veel avatud, hoolimata sellest, et jõulud ise olid juba möödas. Nagu juba mainitud, ma väga suur turgude fanatt ei ole, aga käisime siiski päris mitmel. Üks huvitav tähelepanek ka seoses jõuluturgudega. Vabas õhus võis osta hõõgveini ja munaglögi ja veel mingeid sooje jooke, nagu ikka. Kuid lisaks sellele olid ka suuremad kinnised ruumid, kus mängis puhkpillimuusika, pakuti vorstikesi ja õlut, rahvas istus laudades ja vist isegi tantsis. Mis seal täpsemalt toimus, meie kahjuks teada ei saanud. Tahtsime küll saksa vorstikesi sööma ja nina soojendama minna, aga meid aeti ukselt tagasi. Meil oli nimelt kaasas alaealine ja ta oleks võinud näha, et inimesed joovad muuhulgas ka õlut. 
Sama skeem kordus mitmel õhtul mitmel erineval turul. Väga huvitav. Kas sellist euroopat me tahtsimegi! Ma usun, et üsna ruttu jõuavad need trendid ka Eestisse. 

Jõuluturul

Tiit hõõgveiniga jõuluturul.

Üks tore asi, mida alati tasub teha, kui linnas vähegi jõge on, on laevareis. Tegime seda meiegi ja jäime muidugi rahule.


Keiser Wilhelmi mälestuskirik sai sõja ajal pommitamisel tõsiselt pihta ja on siiani jäetud taastamata. Allesjäänud osast võib vaid aimata kiriku esialgset suurust. Varemete juurde on ehitatud uus palvekoda, mis mulle väga meeldis. 
Vana kirik oma purukspommitatud torniga on aga nagu katkine hammas või nagu igavene meeldetuletus sõja mõttetusest.

Keiser Wilhelmi kirik

Keiser Wilhelmi kiriku uus osa

Üks uhke loss, kuhu me veel sattusime, oli Charlottenburg. See oli üks väga uhke ja ka väga keeruline loss. Võtsime audiogiidid ja nii oli väga põnev giidiga koos ruumist ruumi liikuda. Oli palju põnevaid väljapanekuid, mulle meeldisid eriti nõude kollektsioonid.
Aedadesse me seekord eriti ei läinud, sest aiad olid kottpimedad.

Üldse oli Berliinis üks väga üllatav ja häiriv asjaolu: seal oli PIME. Aastaaeg on muidugi selline, et peaaegu kogu aeg on pime, no aga euroopa ühes tähtsamas pealinnas võiks ju siiski tänavavalgustus tasemel olla. Lampe ikka oli, aga meil siin Viljandis tänavad lausa säravad tuledes, kui Berliiniga võrrelda. Pealambid oleksid täiesti asjakohased olnud.

Kavatsesin Berliinis ka shopata, kuna jõulud olid möödas ja allahindlused käes. Reaalsus oli selline, et me ei jõudnud kusagile, kui jõuluturg ja Primark välja arvata... 

Kokkuvõttes- ma annaksin Berliinile võib-olla kunagi veel ühe võimaluse. Suvel. Armastus esimesest pilgust see küll ei olnud. Aga muidugi, kaaslased on pool reisi õnnestumisest, ja kaaslased olid mul viimase peal. Nendega läheks kuhu iganes, kasvõi Berliini!