Proto oli vahva. Mulle tundus, et Anna-Liisa oma 10 eluaastaga oli just täpselt õiges vanuses selle keskuse jaoks. Meie, täiskasvanud, oleme nagunii nii lapsemeelsed, et iga asi tundub põnev ja huvitav.
Hästi palju oli seal interaktiivseid mänge ja virtuaalreaalsust. Samas oli ka väga hariv. Huviline sai iga teema kohta põhjaliku ülevaate. Mis mulle aga eriti meeldis, oli see, et avastuskeskuse külastaja sai ka korraliku füüsilise koormuse.
Mul ajasid erinevad virtuaalreaalsuse värgid lõpuks peaaegu südame pahaks ja ma pidin pisut tagasi tõmbuma.
 |
| Tiit lendamas kaljude vahel. Kui ta lennu lõpetas, oli ta üleni higine. |
 |
| Mammu samuti lendamas. Tegemist oli füüsiliselt väga raske masinaga. Ma pean tunnistama, et mina ei suutnudki kogu lendu ära teha. Lennata tuli läbi rõngaste ja ennast sai juhtida kogu kehaga masinavärki kallutades. Põhimõtteliselt plank koos pideva pingutusega igas suunas. |
 |
| Mammu kuumaõhu palliga |
 |
| Anna lendamas majade vahel. Jube raske oli ja kui ikka mitu korda vastu majaseina põrkasid, siis kippus süda pahaks minema (minul siis, mitte Annal muidugi :) ) |
Fotografiskas olid parasjagu näitused Mandy Barker Mere leiud, James Nachtwey Memoria ja Vincent Peters Sisemine valgus. Mina läksin vaatama eelkõige seda viimast, aga lõpuks selgus, et suurima elamuse saime kõik hoopis kahest esimesest.
Mulle kohe tõesti väga meeldis. Fotografiskas tundub kogu aeg põnevaid näitusi toimuvat, praegu näiteks vaataks hea meelega Tom of Finlandi fotosid. Lisaks toimuvad seal aeg-ajalt giidiga tuurid. Tallinna inimesena oleksin ma seal ilmselt püsikunde :)
