Pariis 2021

Ma olen Pariisis käinud päris mitmel korral ja isegi sama seltskonnaga (mina, Kärt ja Anna-Liisa) reisime juba teist korda. See tähendab, et mitmed nö. kohustuslikud vaatamisväärsused on juba nähtud ja võib natuke lebomalt võtta.

Seekord läksimegi sisuliselt kolmeks täispäevaks ja seetõttu väga suuri plaane ei teinud. Mõtlesime, et vaatame jooksvalt. Iseenesest on selline linnareis nii mõnus.

Lennuk. See on üks minu lemmikhetki reisil. Sa oled teinud kõik, mis oskad- pakkinud, planeerinud ja orgunninud. Nüüd on lihtsalt üks rahulik hetk, kus teha pole mitte kui midagi. Sa lihtsalt istud ja vaatad pilvi ja rüüpad aegamisi tassikest kohvi. Tavaliselt lennukikohv väga hea just ei ole, aga seekord oli tõesti see ka väga maitsev... ja siis veel mustikamuffin. Mida veel soovida!

Versaille.

Ainuke kindel plaan meie reisil oli käia ära Versailles. Eelmisel korral oli see retk meil täielik äpardus- esmalt ei leidnud me kuidagi lossi üles ja kui see lõpuks siiski juhtus, oli loss just sel päeval suletud. Saime jalutada ainult lossi aias, kuigi ka see oli tore.
Seekord olime rohkem ette valmistunud- teadsime, kus loss on ja et ta on avatud. Kahjuks me ikkagi alahindasime rahvamasse, mida seal ka suvalisel teisipäeval liikvel oli. Meie jõudsime pärale peale kümmet hommikul ning piletid saime alles 14.30 sissepääsuks. Kusjuures 14.30 ei olnud veel tund aega varasemad piletid lossi pääsenud ja pool tundi varasemad polnud veel isegi liikuma hakanud. Saime seega Versaille linnakeses aega parajaks teha küll ja veel. Aga lõpuks siiski saime ka lossi sisse :)
Mulle väga meeldis ajutine näitus loomade maalidest. Kunagi oli Kadriorus ka mingi samalaadne näitus, aga no Versaille oma oli ikka tase omaette. Lossis oli näiteks eraldi hobuseportreede maalija ning maalid olid tehtud ka lemmikkoertest. Lisaks oli Versailles pisike loomaaed, nagu euroopa kuningaperedes kombeks ja ka need loomad olid kenasti maalitud.
Muidu on loss jätkuvalt uhke ja võimas, värvidega kokku pole hoitud.
Natuke pani mõtlema privaatsuse mõiste siis ja praegu. Nii kuninga kui ka kuninganna magamistubades olid madalad barjäärikesed, mille taga õukond sai osa kuninga ja kuninganna magamamineku ja ärkamise, lahtiriietumise ja riietumise tseremooniatest. Isegi kuninga jahisaabaste jalgapanek oli eraldi tseremoonia ning mõistagi ei olnud ka kuninglik sünnitus midagi eraviisilist. Kuninganna magamistoas oli teade, et selles voodis on sündinud 19 last ning maganud mitmed (kolm minu meelest) kuningannad ning vähemalt üks neist oli selles voodis ka surnud. Ka laste sünde vaatas õukond voodijalutsis mõistagi pealt.
Tänapäeval ehk päris nii ei tahaks, aga siis oli see ilmselt suur austusavaldus:)


Montmantre

Ilm oli meil seekord väga ilus ja see andis kindlasti palju juurde kogu reisile.
Montmantrele me samuti eelmine kord ei jõundud, aga seekord küll. Mulle isiklikult see kant niiväga ei meeldi. Tegelikult kant muidugi meeldib, aga tundub, et siin üritatakse turustada ja rahaks teha seda vana head Pariisi imagot, mida tegelikult ju enam ammu ei ole. A`la baretid ja kunstnikud ja akordionimuusika... Aga see on ainult minu arvamus ja paljud võib-olla just leiavad siit selle Pariisi, mida nad otsima on tulnud.
Hääldamatu nimega kirik Sacre Coeur on mäe otsas jätkuvalt kaunis ning kõrgub üle kogu Pariisi. Kiriku ees treppidel on mõnus istuda, ennast päikese käes soojendada ja küpsiseid näsida. Kogu Pariis on jalge ees ja vaade on võrratu.

 

Sekeldused ja seiklused

Pean mainima, et Mina, Kärt ja Anna-Liisa kooslus kohe tõmbab sekeldusi ligi. Ilmlõpmata läheme me vales suunas või ei leia oma sihtkohta üldse üles. Aga see ei häiri meid mitte üks raas. Sellised me olemegi :)

Näiteks plaanisime  ooperimaja külastada. Lisaks plaanisime samal ajal vaadata veelkord üle Lafayette kaubamaja, mille katuseterassilt on imeilus vaade Pariisile ning mis asub täpselt Ooperimaja kõrval. 

Esmalt eksisime me kaubamajaga ning sattusime Printempsi kaubamajja, mis on samuti väga vana ja kuulus kaubanduskeskus. See koosnes mitmest erinevast majast ning lõpuks leidsime ka sealt katuseterassi. Aga see polnud see...

Peale uurimist ja otsimist ja vantsimist leidsime siiski ka Lafayette. Selle katuseterassi soovitame küll soojalt kõigile.  Ilm oli ilus ja me veetsime katusel ilma ja inimesi vaadates ikka päris kaua aega. Kui me lõpuks teatrini jõudsime, oli sissepääs selleks päevaks läbi. 

Seekord oli meil ka kaks seiklust, mis ei olnud küll kuidagi meie süü ja mida poleks tegelikult ka soovinud. 

Sõitsime õhtuse rongiga lennujaamast Pariisi. Mingil hetkel keset pimedust jäi rong mingisse väiksesse tühermaal asuvasse jaama seisma ja enam edasi ei liikunud. Rongi raadiost rääkis üks mees iga natukese aja järel prantsuse keeles midagi kurja häälega. Osad inimesed läksid rongist välja ja seisid perroonil, osad olid koos meiega vagunis edasi. Lõpuks uurisime kaasreisijatelt, et mis toimub. Selgus, et eespool on rööbastel pomm või siis kahtlustatakse, et see pomm seal on. Passisime selles jaamas ikka väga kaua ja päris kõhe oli, kui lõpuks liikuma hakkasime. Et millal me siis pommist üle sõidame.

Teine "põnev" hetk toimus ühel ööl kusagil kolme paiku. Äkki hakkasid üürgama hotelli tuletõrje sireenid. Ajasime ka Anna-Liisa üles, rabasime kaasa saapad ja joped ning evakueerusime hotelli ette tänavale. Öö oli õnneks soe. Seisime seal tuduriietes koos ülejäänud hotellirahvaga, mõned neist lausa paljajalu. Õnneks oli tegu valehäirega ja peale hotelli üle kontrollimist lasti meid magama tagasi. Esmakordne selline kogemus minu jaoks siiski. Võin ka mainida, et kõik mehed kandsid korralikult pidzaamasid. Õppige, eesti mehed!

Pariisi ooperiteater

Palais Garnier ehk Pariisi ooperiteater. Seda meil iseenesest otseselt plaanis külastada ei olnud. Tiit liitus FB-s grupiga Castles and History ning jagas sealt pilti ooperiteatrist. See tekitas huvi ning võtsimegi plaani. Esimesel päeval läks meil ooperimaja külastamine küll aia taha, aga me jonni ei jätnud ja proovisime järgmisel päeval uuesti. Jumal tänatud, et ikkagi läksime.

Järgmisel päeval saime kohe avamise ajaks teatri juurde kohale. Ja kuigi oli oktoobri lõpp ja hommik ja nädala keskpaik, oli ikkagi juba kogunenud järjekord. Suvel ja tipphooajal on siinkandis suht võimatu mõistliku ajaga kusagile sisse saada.

Ooperimaja igal juhul vaimustas meid kõiki. Väga väga soovitame sinna sattuda. 

Oleks jumal mõistust andnud varem, oleks võinud oma reisi ajaks sinna ka piletid võtta mõnele etendusele. Piletite hinnad hakkasid 170 eurost, aga lõppesid 15 euro juures. Pole sugugi ilmvõimatu. Kui millalgi veel linnareis ette tuleb, aga eriti Pariisi, siis oleme selles osas küll targemad.

Pantheon

Pantheon asus meie hotellist 5 minutilise jalutuskäigu kaugusel, seetõttu oleks olnud patt sinna mitte sattuda.

Käisime ja jäime jällegi rahule. Huvitav oli lugeda kultuuritegelaste kohta, kes sinna maetud on. Kuidagi rahulik koht oli. 

Kupli küljes oli ka pendel, mis maakera pöörlemist näitlikustab, nagu Peterburis vähemalt vanasti Iisaku katedraalis oli.

Näppasin selle pildi internetist. Mul endal ei ole, mis teha

Pargid ja kohvikud

Seekordse reisi üks mõte oli võtta vabalt ja pigem kohalike elustiiliga tutvuda. Ehk siis pargid ja kohvikud. 

Meie hotell oli Luxemburgi aia kõrval, mis on üks Pariisi suurimaid parke. Tõesti väga mõnus ja ilus park. Kohalikud naudivad ka oma parke väga, palju on jooksjaid ja muidu sportijaid, toredad laste mänguväljakud, ilus haljastus.

Nii palju kui meie nägime, olid parkides toolid kõik ühest sordist- rohelised ja metallist. Väga mõistlik ja ilus ka.

Üks naljakas asi, mida me märkasime, oli sotsiaalmeedia postituste valmistamine. Täiesti uskumatu, kui palju inimesed selle peale oma aega kulutasid.

Näiteks sealsamas Luksemburgi aias oli üks neiu oma mobiiltelefoni statiivile üles pannud ja üritas filmida lõiku, kuidas ta kolm-neli sammu telefoni poole astub justnagu muuseas. Ta muudkui tegi seda jälle ja jälle ja jälle. Me käisime vahepeal pargis ringi, aga kui me umbes tunni aja pärast uuesti sealt mööda läksime, oli ta ikka oma telefoni ja statiiviga täpselt sama koha peal. Juuksed oli vahepeal lahti võtnud, see oli kogu muutus... 

Selliseid pildistajaid ja filmijaid oli päris palju. Näiteks Montmantril sellel trepil või siis Lafayette katuseterassil. Oluline on ju, et Pariis jääks ka ilusasti taustale, eriti hea, kui äratuntav Eiffeli torn ka..

Kusjuures, ka mehed andsid oma tugeva panuse sellele edevuse laadale :) Kuhu need fotod ja videod küll kõik jõuavad, kes seda teab... ja kas keegi neid üldse ka vaatab. Imelik elu.

Minu piltidel on Tuileriese aed. See asub kohe Louvre kõrval. Ilm, nagu näha, oli mõnus ja lapsed ujutasid suures ümmarguses basseinis laevukesi. Neid laevukesi sai sealtsamast kõrvalt laenutada ja lapsed juhtisid neid pulkadega, kui laev kaldale tüüris. Issid-emmed ja muidu inimesed istusid niisama ja lasid piknikukraamil hea maitsta ja päikesel nina soojendada. Nii meiegi.

Pariis on minu jaoks heade kookide ja hea kohvi linn. Kohv on ikka väga kalliks läinud, reeglina 6 eurot, aga koogid on jätkuvalt minu jaoks just need õiged. Peaks hakkama ise ka selliseid tegema, ega see ju raketiteadus ei ole. No nii head mu meelest.

Karud.

Nägime mitmel pool kohvikutes ja poodides suuri mängukarusid. 

Uurisime asja ja selgus, et selle liikumise algatas juba 2018 aastal üks kohvikupidaja. Karud elavnesid koroona ajal, mil nad võtsid üle kohvikud ja poed. Inimesed olid sel ajal ju kodudes kinni. Nüüd hoolitsevad karud näiteks selle eest, et inimesed kohvikutes üksteisele liiga lähedal ei istuks. Ikka toredam on karuga lauda jagada kui üksinda kurvalt kohvitada :) Meile karuvärk meeldis, tundus sõbalik ja tore.

Kokkuvõte

Pingerida sellel reisil kõige rohkem meeldinud kohtadest/tegevustest

Kaja

1. Pariisi ooperiteater

2. Pargid ja kohvikud

3. Versaille

Kärt

1.Luxemburgi aed

2.Montmantre piirkond

3.Ooperiteater

Anna-Liisa

1.Lendamine

2.Ooperiteater

3.Tänavad

Soome ja Läti ei jäägi ainsateks selle aasta reisideks!

Coronast on juba villand saanud. Nüüd on lõpuks tagasi jõudnud need õnnelikud ajad elus, kui ees on broneeritud reisid. Ja hetkel on neid lausa kaks. Sügisesel koolivaheajal läheme Anna-Liisa ja Kärdiga mõneks päevaks Pariisi (jeeee) ja kohe peale jõule Tiidu ja Anna-Liisaga Egiptusesse. Egiptus on meile kõigile täiesti uus sihtkoht. Mõtlesime Tiiduga, et jätame selle pensionipõlveks, hea lähedale minna. No läheme siiski enneaegselt nüüd. Ma olen nii elevil, kohe sõnu ei ole!

Rakvere- disainipealinn

Käisime nädalavahetusel Rakveres. Plaanis oli õhtul teatris käia ja enne seda SPA-s ennast pisut leotada. Kuigi ma tahtsin broneerida ööbimist Rakvere SPA-sse juba poolteist kuud varem, oli kõik juba välja müüdud. Septembri alguses ei olnud enam saada ka novembri nädalavahetuse ööbimist. See annab natuke aimu, kui palju selline SPA ka Viljandi linna äridele juurde annaks ja kui palju sellest meile kõigile kokkuvõttes kasu ja rõõmu oleks.. Aga nojah, Viljandi ja veekeskus, need on asjad, mis ühte lausesse kokku ei sobi :(

Leidsime Rakveres endale siiski ööbimise ja jäime sellega ka väga rahule.

Ma ei olnud Rakverre mitu aastat sattunud ja tõepoolest, no küll on ilus linn. Eriti ma tahaks kiidusõnu öelda linna aednikule või haljastajale- no nii ilus. 

Lillevaas kiriku juures- läbisegi on lehtpeedid ja erinevad lilled. Väga lopsakas ja efektne mu meelest

Lossimägedesse oli tekkinud kontserdiala, mida saab väga erinevalt kasutada. Tundus, et see kant on ka kohalike hulgas jalutamiseks populaarne. Ja põhjusega. Kõik oli väga maitsekas, kvaliteetne ja ilus. Ja jällegi- kui hea haljastus. Ma olin päriselt elevil ja vaimustuses, nagu oleks minu kodulinnaga tegu. 

Ja seegi ei ole veel kõik. Ka SPA ise on läbinud uuenduskuuri. Olin just enne reisikest natuke külmetunud ja pisut mures, et saan vees külma ja jään sootuks haigeks. Aga kõik oli nii soe ja mõnus, nii vesi kui ka õhk. Ei mingit tõmbetuult, mida teinekord veekeskustes tunda saab. Saunad olid samuti saanud värske ilme. Õnneks on meil nüüd kodus saun valmis ja me saame Tiiduga ka rahulikult SPA-des saunades istuda. Paar aastat tagasi ronis Tiit teinekord lava alla kinnitusi vaatama ja mina ka vaatasin kõiksugu tehnilisi lahendusi, selle asemel et soojust nautida. See on nüüd möödanik :)

Mis veel. Etendus oli ka päris tore, mõnele meeldis väga ja mõnele mitte nii väga. Mina ja Anna olime Rakvere teatris muuseas esimest korda.

Tundub, et ma ei ole ikka päris kaua kusagil käinud, et nii väikesest tripist nii palju rõõmu tunnen, aga jah, tõsi on see, et Rakvere on väga ilus linn ja Viljandil on sealt õppida küll ja veel.

Soome- aasta suurim reis

 

Koroona aeg on minu jaoks kulgenud lainetena, nagu koroona isegi. Eelmisel talvel, kui kõik oli hangunud, istusime koos Anna-Liisaga kodus ja tegime kumbki oma tööd. Poes käisin silmad maas ja mask ninal ning tasapisi muutusin lausa inimpelglikuks. Suvi andis natuke nagu lootust. Meie käisime eelmisel suvel seal, kus kõik teisedki eestlased, ehk siis Lätis ja Leedus. See oli päris tore reis. Tegelikult oli meil plaanis minna Norra, aga see plaan mõistagi luhtus.

Sel aastal plaanisime taas kord Norrat kuni selleni välja, et marsruut oli paigas ja ka öömajad juba bronnitud. Aga nüüd augustis, kui lõpuks puhkus saabuma hakkab, tundub kolmas koroonalaine maailmas ja meil ka kõrgust koguvat. Seega andsime taas Norra osas alla. Ma enam varsti ei tahagi sinna minna, sest mõttes olen ma seal ikka väga põhjalikult juba käinud. Või siis teise variandina võin vabalt Norra reise hakata korraldama. Ma usun, et annan nii mõnelegi reisikorraldajale silmad ette, vähemalt Norra osas küll.

No lisaks Norra reisile plaanisime teha ka väikese treti Soome- teadagi elamumessile. Sellest siis kujuneski meie aasta sündmus paraku.

Mina, Kärt ja Anna-Liisa läksime juba reedel Helsingisse ja hängisime seal terve päeva mõnusasti ringi. Laupäeva hommikul liitusid meiega Mammu ja Tiit. Terve päeva käisime messil.

Pisut messist ka. Kuna me oleme aastaid ja aastaid nendel messidel käinud, siis on päris huvitav vaadata, kuidas trendid muutuvad ja arenevad. Mõni aasta tagasi oli näiteks väga palju pandud rõhku vannitubadele, mis kindlasti sisaldasid ka vanni. Nüüd on see trend kadumas. Vanni nägi kindlasti vähem kui pooltes majades. Uus trend, mis on jõuliselt tulnud, on kodukontorid ja arvutitöökohad kodus. Eks see ole seoses koroonaga ka väga loogiline.  Majad on läinud väiksemaks. Üle 200 ruutmeetri oli minu meelest seekord kogu messialal ainult üks maja.  Minu lemmikmaja mõistagi :)

Jätkuvalt on hästi palju terasse ja talveaedu. Kortermajades on kogukonnaalad, ühised saunad ja katuseterassid, mõistagi ka pesumajad. Vanade inimeste elu tundub Soomes inimväärsem, igal aastal on messi raames välja ehitatud ka nii öelda vanadekodu. Ainult et minu jaoks tähendab vanadekodu ikka veel jubedat kusehaisulist paika, kuhu minnakse siis, kui tõesti enam pääsu pole. Seal nii ei ole. Vanadekodu on ikka kodu mis kodu, kus eakat inimest lihtsalt ehk pisut toetatakse. Võib-olla on meil ka juba nii, ma väga kursis ei ole nende teemadega tegelikult. 

 Pühapäeval läks pere lahku- Mammu ja Anna-Liisa olid terve päeva lõbustuspargis ja väga rahul sellega. Sel korral olid nad vist julguse poolest enam-vähem võrdsed, osad sõidud jäid veel tulevikku, sel aastal tundusid veel liiga koledad mõlemale :) Pargi avamisel olid nad platsis, aga aega jäi ikka väheks. Järgmine kord tasub planeerida Helsingis lõbustuspargile kaks päeva, nii et saab kohe sulgemiseni seal tiirutada ja vajaduse korral siis veel järgmisel päeval ka. Piletiga on seal nii, et kui ikka ühe päevaga veel isu ära ei saa, siis suhteliselt väikese hinnaga saab kohe järgmise päeva pileti juurde osta.

Nautimas

Lõbustuspark. Kas ikka tundubki nii lõbus??

 

Mina, Tiit ja Kärt aga külastasime Suomenlinna merekindlust. Jäime samuti oma päevaga väga rahule. Õnneks soosis meid ka ilm.

See on üks padi poes, mida Anna-Liisa omalt poolt pisut disainis :)

Helsingi on silmapiiril

Kas poleks tore sellisel saarel suve (või siis ühte õhtut) veeta. Tegelikult on seal ilmselt jube tuuline kogu aeg... või siis on lihtsalt viinamarjad hapud

Valgepõsklagled kindlusesaarel. Väga julged ja enesekindlad linnud, kes teavad täpselt, kes on saarel peremees

Varjuline nurgake kindlusesaarel

Saar on vist seest üleni õõnes ja kaitserajatisi täis.

Koduteel. Meie raamatusõber tsillimas