Ma olen Pariisis käinud päris mitmel korral ja isegi sama seltskonnaga (mina, Kärt ja Anna-Liisa) reisime juba teist korda. See tähendab, et mitmed nö. kohustuslikud vaatamisväärsused on juba nähtud ja võib natuke lebomalt võtta.
Seekord läksimegi sisuliselt kolmeks täispäevaks ja seetõttu väga suuri plaane ei teinud. Mõtlesime, et vaatame jooksvalt. Iseenesest on selline linnareis nii mõnus.
 |
| Lennuk. See on üks minu lemmikhetki reisil. Sa oled teinud kõik, mis oskad- pakkinud, planeerinud ja orgunninud. Nüüd on lihtsalt üks rahulik hetk, kus teha pole mitte kui midagi. Sa lihtsalt istud ja vaatad pilvi ja rüüpad aegamisi tassikest kohvi. Tavaliselt lennukikohv väga hea just ei ole, aga seekord oli tõesti see ka väga maitsev... ja siis veel mustikamuffin. Mida veel soovida! Versaille.  Ainuke kindel plaan meie reisil oli käia ära Versailles. Eelmisel korral oli see retk meil täielik äpardus- esmalt ei leidnud me kuidagi lossi üles ja kui see lõpuks siiski juhtus, oli loss just sel päeval suletud. Saime jalutada ainult lossi aias, kuigi ka see oli tore. Seekord olime rohkem ette valmistunud- teadsime, kus loss on ja et ta on avatud. Kahjuks me ikkagi alahindasime rahvamasse, mida seal ka suvalisel teisipäeval liikvel oli. Meie jõudsime pärale peale kümmet hommikul ning piletid saime alles 14.30 sissepääsuks. Kusjuures 14.30 ei olnud veel tund aega varasemad piletid lossi pääsenud ja pool tundi varasemad polnud veel isegi liikuma hakanud. Saime seega Versaille linnakeses aega parajaks teha küll ja veel. Aga lõpuks siiski saime ka lossi sisse :) Mulle väga meeldis ajutine näitus loomade maalidest. Kunagi oli Kadriorus ka mingi samalaadne näitus, aga no Versaille oma oli ikka tase omaette. Lossis oli näiteks eraldi hobuseportreede maalija ning maalid olid tehtud ka lemmikkoertest. Lisaks oli Versailles pisike loomaaed, nagu euroopa kuningaperedes kombeks ja ka need loomad olid kenasti maalitud. Muidu on loss jätkuvalt uhke ja võimas, värvidega kokku pole hoitud. Natuke pani mõtlema privaatsuse mõiste siis ja praegu. Nii kuninga kui ka kuninganna magamistubades olid madalad barjäärikesed, mille taga õukond sai osa kuninga ja kuninganna magamamineku ja ärkamise, lahtiriietumise ja riietumise tseremooniatest. Isegi kuninga jahisaabaste jalgapanek oli eraldi tseremoonia ning mõistagi ei olnud ka kuninglik sünnitus midagi eraviisilist. Kuninganna magamistoas oli teade, et selles voodis on sündinud 19 last ning maganud mitmed (kolm minu meelest) kuningannad ning vähemalt üks neist oli selles voodis ka surnud. Ka laste sünde vaatas õukond voodijalutsis mõistagi pealt. Tänapäeval ehk päris nii ei tahaks, aga siis oli see ilmselt suur austusavaldus:) Montmantre Ilm oli meil seekord väga ilus ja see andis kindlasti palju juurde kogu reisile. Montmantrele me samuti eelmine kord ei jõundud, aga seekord küll. Mulle isiklikult see kant niiväga ei meeldi. Tegelikult kant muidugi meeldib, aga tundub, et siin üritatakse turustada ja rahaks teha seda vana head Pariisi imagot, mida tegelikult ju enam ammu ei ole. A`la baretid ja kunstnikud ja akordionimuusika... Aga see on ainult minu arvamus ja paljud võib-olla just leiavad siit selle Pariisi, mida nad otsima on tulnud. Hääldamatu nimega kirik Sacre Coeur on mäe otsas jätkuvalt kaunis ning kõrgub üle kogu Pariisi. Kiriku ees treppidel on mõnus istuda, ennast päikese käes soojendada ja küpsiseid näsida. Kogu Pariis on jalge ees ja vaade on võrratu. |
Pean mainima, et Mina, Kärt ja Anna-Liisa kooslus kohe tõmbab sekeldusi ligi. Ilmlõpmata läheme me vales suunas või ei leia oma sihtkohta üldse üles. Aga see ei häiri meid mitte üks raas. Sellised me olemegi :)
Näiteks plaanisime ooperimaja külastada. Lisaks plaanisime samal ajal vaadata veelkord üle Lafayette kaubamaja, mille katuseterassilt on imeilus vaade Pariisile ning mis asub täpselt Ooperimaja kõrval.
Esmalt eksisime me kaubamajaga ning sattusime Printempsi kaubamajja, mis on samuti väga vana ja kuulus kaubanduskeskus. See koosnes mitmest erinevast majast ning lõpuks leidsime ka sealt katuseterassi. Aga see polnud see...
Peale uurimist ja otsimist ja vantsimist leidsime siiski ka Lafayette. Selle katuseterassi soovitame küll soojalt kõigile. Ilm oli ilus ja me veetsime katusel ilma ja inimesi vaadates ikka päris kaua aega. Kui me lõpuks teatrini jõudsime, oli sissepääs selleks päevaks läbi.
Seekord oli meil ka kaks seiklust, mis ei olnud küll kuidagi meie süü ja mida poleks tegelikult ka soovinud.
Sõitsime õhtuse rongiga lennujaamast Pariisi. Mingil hetkel keset pimedust jäi rong mingisse väiksesse tühermaal asuvasse jaama seisma ja enam edasi ei liikunud. Rongi raadiost rääkis üks mees iga natukese aja järel prantsuse keeles midagi kurja häälega. Osad inimesed läksid rongist välja ja seisid perroonil, osad olid koos meiega vagunis edasi. Lõpuks uurisime kaasreisijatelt, et mis toimub. Selgus, et eespool on rööbastel pomm või siis kahtlustatakse, et see pomm seal on. Passisime selles jaamas ikka väga kaua ja päris kõhe oli, kui lõpuks liikuma hakkasime. Et millal me siis pommist üle sõidame.
Teine "põnev" hetk toimus ühel ööl kusagil kolme paiku. Äkki hakkasid üürgama hotelli tuletõrje sireenid. Ajasime ka Anna-Liisa üles, rabasime kaasa saapad ja joped ning evakueerusime hotelli ette tänavale. Öö oli õnneks soe. Seisime seal tuduriietes koos ülejäänud hotellirahvaga, mõned neist lausa paljajalu. Õnneks oli tegu valehäirega ja peale hotelli üle kontrollimist lasti meid magama tagasi. Esmakordne selline kogemus minu jaoks siiski. Võin ka mainida, et kõik mehed kandsid korralikult pidzaamasid. Õppige, eesti mehed!
Pariisi ooperiteater
Palais Garnier ehk Pariisi ooperiteater. Seda meil iseenesest otseselt plaanis külastada ei olnud. Tiit liitus FB-s grupiga Castles and History ning jagas sealt pilti ooperiteatrist. See tekitas huvi ning võtsimegi plaani. Esimesel päeval läks meil ooperimaja külastamine küll aia taha, aga me jonni ei jätnud ja proovisime järgmisel päeval uuesti. Jumal tänatud, et ikkagi läksime.
Järgmisel päeval saime kohe avamise ajaks teatri juurde kohale. Ja kuigi oli oktoobri lõpp ja hommik ja nädala keskpaik, oli ikkagi juba kogunenud järjekord. Suvel ja tipphooajal on siinkandis suht võimatu mõistliku ajaga kusagile sisse saada.
Ooperimaja igal juhul vaimustas meid kõiki. Väga väga soovitame sinna sattuda.
Oleks jumal mõistust andnud varem, oleks võinud oma reisi ajaks sinna ka piletid võtta mõnele etendusele. Piletite hinnad hakkasid 170 eurost, aga lõppesid 15 euro juures. Pole sugugi ilmvõimatu. Kui millalgi veel linnareis ette tuleb, aga eriti Pariisi, siis oleme selles osas küll targemad.
Pantheon
Pantheon asus meie hotellist 5 minutilise jalutuskäigu kaugusel, seetõttu oleks olnud patt sinna mitte sattuda.
Käisime ja jäime jällegi rahule. Huvitav oli lugeda kultuuritegelaste kohta, kes sinna maetud on. Kuidagi rahulik koht oli.
Kupli küljes oli ka pendel, mis maakera pöörlemist näitlikustab, nagu Peterburis vähemalt vanasti Iisaku katedraalis oli.
 |
| Näppasin selle pildi internetist. Mul endal ei ole, mis teha |
Seekordse reisi üks mõte oli võtta vabalt ja pigem kohalike elustiiliga tutvuda. Ehk siis pargid ja kohvikud.
Meie hotell oli Luxemburgi aia kõrval, mis on üks Pariisi suurimaid parke. Tõesti väga mõnus ja ilus park. Kohalikud naudivad ka oma parke väga, palju on jooksjaid ja muidu sportijaid, toredad laste mänguväljakud, ilus haljastus.
Nii palju kui meie nägime, olid parkides toolid kõik ühest sordist- rohelised ja metallist. Väga mõistlik ja ilus ka.
Üks naljakas asi, mida me märkasime, oli sotsiaalmeedia postituste valmistamine. Täiesti uskumatu, kui palju inimesed selle peale oma aega kulutasid.
Näiteks sealsamas Luksemburgi aias oli üks neiu oma mobiiltelefoni statiivile üles pannud ja üritas filmida lõiku, kuidas ta kolm-neli sammu telefoni poole astub justnagu muuseas. Ta muudkui tegi seda jälle ja jälle ja jälle. Me käisime vahepeal pargis ringi, aga kui me umbes tunni aja pärast uuesti sealt mööda läksime, oli ta ikka oma telefoni ja statiiviga täpselt sama koha peal. Juuksed oli vahepeal lahti võtnud, see oli kogu muutus...
Selliseid pildistajaid ja filmijaid oli päris palju. Näiteks Montmantril sellel trepil või siis Lafayette katuseterassil. Oluline on ju, et Pariis jääks ka ilusasti taustale, eriti hea, kui äratuntav Eiffeli torn ka..
Kusjuures, ka mehed andsid oma tugeva panuse sellele edevuse laadale :) Kuhu need fotod ja videod küll kõik jõuavad, kes seda teab... ja kas keegi neid üldse ka vaatab. Imelik elu.
Minu piltidel on Tuileriese aed. See asub kohe Louvre kõrval. Ilm, nagu näha, oli mõnus ja lapsed ujutasid suures ümmarguses basseinis laevukesi. Neid laevukesi sai sealtsamast kõrvalt laenutada ja lapsed juhtisid neid pulkadega, kui laev kaldale tüüris. Issid-emmed ja muidu inimesed istusid niisama ja lasid piknikukraamil hea maitsta ja päikesel nina soojendada. Nii meiegi.
Karud.
Nägime mitmel pool kohvikutes ja poodides suuri mängukarusid.
Uurisime asja ja selgus, et selle liikumise algatas juba 2018 aastal üks kohvikupidaja. Karud elavnesid koroona ajal, mil nad võtsid üle kohvikud ja poed. Inimesed olid sel ajal ju kodudes kinni. Nüüd hoolitsevad karud näiteks selle eest, et inimesed kohvikutes üksteisele liiga lähedal ei istuks. Ikka toredam on karuga lauda jagada kui üksinda kurvalt kohvitada :) Meile karuvärk meeldis, tundus sõbalik ja tore.
Kokkuvõte
Pingerida sellel reisil kõige rohkem meeldinud kohtadest/tegevustest
Kaja
1. Pariisi ooperiteater
2. Pargid ja kohvikud
3. Versaille
Kärt
1.Luxemburgi aed
2.Montmantre piirkond
3.Ooperiteater
Anna-Liisa
1.Lendamine
2.Ooperiteater
3.Tänavad
