Kuninganna suvila ja tema naabrid

Järgmisel hommikul säras taas päike. Meie kui suured aia- ja lossisõbrad võtsime päevaplaani Balmorali ja Braemari lossid.
Balmoral on teatavasti kuninganna pere suveresidents olnud juba alates 1852 aastast. Tavaliselt veedab kuninganna siin oma sügispuhkuse ning seetõttu on ligipääs lossile alates augustist suletud. Meie õnneks ikka jõudsime veel õigeks ajaks, kuninglik pere polnud veel saabunud! Lossis endas on külastajatele avatud ainult üks ruum- ballisaal. Seal oli väljas ka maale ja nipsasjakesi teistest tubadest, mis monarhi saabudes ilmselt siis oma kohale tagasi viiakse. Isegi kuninganna riidekapis oli soomust tehtud ning mõned tema värskemad komplektid- kleidid, mantlid, kübarad- olid ilmarahvale näha toodud :)
Ballisaal ise ei olnud kuigi suureke. Meil siin on mõne mehe elutuba sellistes mõõtmetes. Ja tegu olevat lossi suurima ruumiga...



Suur ja uhke on aga lossi aed ja ümbrus. Lossile kuulub 20 tuhat hektarit maad. Siin on imeilus- mäed, jõgi, järved... Tegeldakse karjakasvatuse, ponidega, hirved, hobused, paabulinnud, oma viskitehas. Tegu on ikka väga suure farmiga. Lossi heaks töötab 50 inimest täiskohaga ja 50-100 hooajalist veel lisaks.

Kuninganna lõhepüügijõgi

Kuningaloss igast küljest pildistatuna. Oleks tahtnud veel kümme pilti panna, vaevu hoian end vaos

 Käisime ka kuninglikke hobuseid vaatamas, kes karjamaal uhkelt ringi kappasid. Porgandeid meil pakkuda ei olnud, aga meie leiva peale nad lihtsalt hirnusid naerda... Sõime siis ise, häbinägu ees.
Hirved ei teinud meist üldse välja, nosisid aedikus tagumises otsas midagi omaette.

Lossi aiad on ilusad, nagu siinkandis ikka. Igal pool on kindlasti ka tarbeaed. Ka kuninganna jaoks kasvatatakse kõiki aiasaadusi, sealhulgas kartulit, oma aias.

Ja muru- see on imeline. Kiskusime kõik kuuekesi jalad paljaks , ei suutnud vastu panna... Mõned meist lausa veeretasid ja rullisid endid sellel sametisel vaibal. Kes ometi ka meie murust midagi taolist valmistaks?

Kuninglik muru- taamal ka üks eriti pühendunud murunautija

Veel teinegi murunautija- Tiit üritas end kapsaussiga samastada.

Braemari loss on kohe kuninganna naabruses. See loss pole eraomandis, nii palju kui me aru saime, vaid seda majandab kogukond ning ta toetub vabatahtlikule tööle.
Tegu on puhtalt muinasjutulossiga. Lossis olevat isegi oma kummitus. Lossi toad on taas kord sisustatud ajastutruu mööbliga. Kõik on natuke vana ja kulunud. Samas on lubatud kõike näppida ja niimoodi lossis ringi hulkudes oli päris põnev ette kujutada, kuidas siis siin tegelikult ikkagi elati.



Näiteks oli voodite peal mitmel pool näha allolevaid pika varrega panne. Aga milleks siis ometi? Kohalik giid väitis, et sinna panni sisse pandi kuum vesi ning teenija liigutas seda panni siis enne härrasrahva voodisseminekut teki ja lina vahel, et voodit soojendada. See tundus uskumatu, sest vesi võib ju loksuda lina peale. Nüüd hiljem olen internetist välja uurinud, et ikkagi kuumad söed pannakse sinna panni. Aga muu on õige, selle panniga tehakse tekialune enne magamaminekut soojaks.  Sama roll on ka alumisel pildil oleval keraamilisel voodisoojendajal hüüdnimega piggy. Kohalik giid, kes polnud minust märkimisväärselt vanem, meenutas, et tema lapsepõlves veel kasutati neid piggysid, ning neil oli komme poole öö ajal kõva kolinaga voodist välja veereda... Midagi meie soojakoti sarnast ilmselt siis. Kusjuures need Piggyd olid käigus ka raamatus, mida ma just peale reisi lugesin ja mille tegevus toimus sõjaaegsel Sotimaal.



Kohalikul härrasrahval oli kombeks ennast lõbustada ka näidendite ettekandmisega. Selletarvis oli proual kapp täis erinevaid kostüüme. Ilmselt oli nende, nagu ka kõikide teiste nähtud losside elanike hobi ka jaht. Seinad on igasugu sarvi täis siin igal pool!

Selline see Sotimaa Highland on- metsik, avar ja hingematvalt kaunis!

Tegelikult oli tänase reisipäeva suurim elamus aga ikkagi loodus! Sõitsime läbi imekaunite mägede. Mina kui sõidupelgur olin küll natuke pinges kogu tee ja pidurdasin ikka jõudsasti. Ainult pedaale mulle ju ei antud! Tee on kitsas ja käänuline, lisaks veel üles ja alla. Aga kui lõpetada vabatahtliku abijuhi amet ja pisut ringi ka vaadata, siis oli sõit imeline. Nendest vaadetest ei saa kunagi küllalt!  Kõik oli isegi liiga ilus. Ilmselt just siitkandist on pärit muinasjutud printsessidest, kes armuvad lambakarjustesse.
Ainuke kurb asi oli meie sõidu ajal, et nägime tohutul hulgal auto alla jäänud jäneseid. Neid oli ikka tõesti palju. Ja elusaid jäneseid nägime ka päris palju nende päevade jooksul. Tundub, et neil siin väga vaenlasi ei ole.

Kuninganna aiamaal