Judy Hall "Kristallide piibel"

Taas on edasi anda "hiti" hoiatus.
Läksime Anna-Liisaga raamatukokku vaatama kultuurikolledzi tudengite näitus rahvuslikest kinnastest ja vaipadest. Näitus oli tore. Valisime kumbki välja 3 kõige lemmikumat vaipa ja kõige lemmikumaid kindaid. Anna-Liisa eelistas eksimatult Muhu omasid :)
Raamatukogust välja minnes sattus Anna-Liisale aga avariiulil ette seesama õnnetu kristallide piibel. Noor neiu on oma suurtelt õdedelt saanud suurepärase ajupesu, mistõttu peame aeg-ajalt läbi astuma meie koduteele jäävast poest "Väike Ingel", kus samuti kõiksugu kive müüakse. Tema tunneb nimelt suurepäraselt, kuidas õige kivi tal peos surisema hakkab ja märku annab, et ta tahaks ära ostetud saada!  Anna-Liisa tungival nõudmisel me raamatu laenutasimegi.
Sirvisin kodus seda raamatut ja viin ta nüüd tasakesi raamatukokku tagasi.

Tasemest aru saamiseks tsiteerin täiesti suvalisest kohast:

Haliit
Hallit on tõhus puhastaja, stimuleerides spirituaalset arusaamist ja mitmetasandilist arenemist. See eemaldab hingest ja eeterkehadest kõik ebapuhta ja loob sisemist tasakaalu. Haliit aitab teil allutada oma tahte kõrgema mina juhtimisele ja toetab seeläbi reaalsemaid tulevikuväljavaateid. See kaitseb teid negatiivse energia, külgehaakuvate olemusvormide või psüühiliste rünnete eest, eriti kui olete ravimite või alkohoolsete jookide mõju all või eufoorilises hingeseisundis. .... jne jne.

Ühesõnaga, kõik need sajad kivid on hädavajalikud saja salajase häda vastu. Neid tuleb muidugi ka õigesti kasutada, aga õnneks on ka selleks kõik õpetused antud. Osad kivid tuleb lausa kehale teipida teatud kohtadesse, et nad oma tööd õigesti teeksid. Mõistagi tuleb kive puhastada ja laadida, igatühte oma moodi. Mõni peab seisma kuu- mõni päikesevalguses, mõni tuleb teatud ajal teatud kohas maasse kaevata.

Soovitan kõigile ebateaduste kummardajatele. Arvan, et selle raamatuga võib ka needust maha võtta ja halbu vaime tõrjuda, kui see endale põrna kohale kehale teipida ja siis kuuvalges kastmärjas rohus püherdada kolme ükssarviku pilgu all.

Samantha Young "Dublin Street" ja London Road"

Pean häbiga üles tunnistama, et lugesin siin vahepeal läbi kaks pehmekaanelist sopakat. Ja kuuldavasti olevat olemas ka vähemalt üks sama sarja üllitis. Hoiatus, hoiatus, hoiatus! Uskumatu sopp, peitke endid, kui suudate.
Mõlemad raamatud koosnevad ainult kliseedest. Tegu on tänapäevasemate naistekatega, kusjuures on need õudsed üllitised väidetavalt väga populaarsed, lausa bestsellerid.
Uskumatult kaunid naispeategelased, kes veel ise oma väärtust ei taipa, kohtuvad kumbki oma raamatus erakordsete meespeategelastega. No need on ikka lausa mehe ilu kehastused, kaunim, targem, mehisem enam olla ei saakski. Kohe, kui nad esimest korda kohtuvad, tunnevad naispeategelased uskumatut tõmmet nende oma tulevaste partnerite poole. Saatus saadab nende teele takistusi, aga armastus võidab kõik, tänu taevale! Lihtsameelsed põhikooli kirjandi tasemel lõigud vahelduvad odava pornofilmi kirjeldustega. Ja need on lehekülgi pikad... Lappasin edasi, ma nii pornohuviline ei ole, et täpsemalt uurida, kuidas kõik ikka täpselt käis neil.
Miks ma siis, nagu selgub, neid raamatuid lugesin? No ma laenutasin nad raamatukogust pahaaimamatult. Mul on jube lugemisvajadus. Parema puudumisel loen ma näiteks lennukis alati pardaajakirja otsast otsani läbi ja evakueerimisplaani takkapihta. Õhtu ei ole üldse õhtu, kui ma kasvõi natukene lugeda ei saa. Nii ma siis needki raamatud läbi lugesin, kohati ausalt öeldes siiski pikki lõike vahele jättes.
Ei soovita isegi mitte vaenlasele, kui selline mul oleks!

Silmini soojas vees

Pühapäeval oli Tiidu isal 89 sünniaastapäev. Selle puhul käisime Pärnus tema haual küünlaid süütamas. Kuigi vanaisat me enam kaasa kutsuda ei saanud, otsustasime siis ilma temata tema sünnipäeva tähistada Tervise Paradiisis.
Me oleme viimasel ajal kuidagi üllatavalt tihti vette sattunud, küll Abja veekeskusesse, küll Viljandi ujulasse ja mujalegi. Tervise Paradiisi saunade osa on minu suur lemmik juba uue saunamaailma avamisest saadik. Anna-Liisa jälle fännab kõiki seal olevaid torusid. Seekord sõitis ta juba ka mägijõest alla koos Mammu ja hiljem ka issiga. Tegelikult see väga hea mõte ei ole, aga noh, äärmiselt range järelvalve all võib.
Saunades mõnulesime täiega! Isegi tellisime juua endile, kes õlut ja kes jäätisekokteili.
Anna-Liisa on väga tubli ja ujumine hakkab aina rohkem välja tulema. Nüüd ta juba ujub mingi 5 meetrit ilusasti ära ja julgeb ujumisprillidega ka sukelduda. Loopisin talle Viljandi ujulas nagu koerale rõngast, mida ta siis basseinipõhjast välja püüdis tuua. Eks Anna-Liisa on ka põhjus, miks meil kodus koguaeg ujumisriided kuivavad. Talle väga meeldib ja teda on tore ujutada :)
Tervise Paradiisis oli tore nagu alati, aga väikelaste basseini juures oli külm ja tuuletõmbus, kah nagu alati. Meid see nüüd enam ei puuduta, aga kui Anna oli pisike, siis ei saanud me selle tuuletõmbuse tõttu kunagi Tervise Paradiisis käia. Veider idee panna välibassein koos lahtise avaga kohe lastebasseini naabrusesse!
Söömas käisime Abjas, kuna neljast pereliikmest kolm hääletasid selle poolt. Mina üksi olin vastu! Kõhud said täis ja rohkemgi veel, nagu ikka. Tavaliselt on Abja-sööming meil koos Abja veekeskusega plaanis, aga seekord siis lausa Pärnust... Segased, mis siin rääkida!
Aga kokkuvõttes oli rahulik ja tore päev.

Anthony Doerr "Kõik see silmale nähtamatu valgus"

Rahva raamatu koduleht tutvustab raamatut järgmiselt:

„Kõik see silmale nähtamatu valgus” on lummav ja tundeküllane, vastandlikkust ja salapära tulvil lugu kahest noorest inimesest, prantsuse neiust Marie-Laure LeBlancist ja saksa noormehest Werner Pfennigist, kelle viivad kokku teise maailmasõja keerdkäigud. Marie-Laure, Pariisi Loodusloomuuseumi pealukksepa tütar, kaotab lapseeas nägemisvõime, ent õpib tänu isa kannatlikkusele ja puust linnamakettidele eluga iseseisvalt toime tulema. Sõja puhkedes on nii isa kui ka tütar sunnitud põgenema väikesesse Saint-Malo linnakesse, et seal tüdruku veidrikust vanaonult peavarju paluda. Werner on orvuks jäänud teadus- ja tehnikahuviline poiss, keda paeluvad eelkõige raadiod. Sõja hakul astub ta Hitlerjugendi ridadesse ning tema arukus ja tehniline taip ei jää juhendajatel märkamata. Peatselt tehakse talle kui andekale raadioside-asjatundjale ülesandeks välja selgitada vastupanuliikumise tugipunktid ja nõnda satubki mööda sõjatandrit ringi rändav Werner lõpuks Prantsusmaale Saint-Malosse.

„Kõik see silmale nähtamatu valgus“ on 2015. aasta Pulitzeri ilukirjanduse preemia võitja.

Mulle raamat meeldis. Jutustus kulges paralleelselt kahes maailmas- noore sakslase ja noore prantslanna elukäiku jälgides. Sellistes raamatutes võib juba algusest peale aimata, et kui jälgitakse kõrvuti mitut liini, siis varem või hiljem need raamatu jooksul ka kohtuvad. Nii ka siin. Kuigi raamat rääkis masendavatest asjadest ja sõjast, oli lugemine kuidagi helge. Isegi hoolimata sellest, et erinevalt raamatu tegelastest mina ju teadsin, mis neid ajaloos ees ootab, kui pikk ja kole sõda neil veel ees on. See teadmine isegi rusus mind mingil määral, teada oli, et lootust on vähe ja lõpp ei paista.

Igal juhul julgen seda raamatut soovitada. Eks vist Pulitzeri preemia on juba ise kõva soovitaja :)

Jessake, varsti on ju Tai reis käes!

Eile tegelesin oma lemmiktegevusega- ostsin lennukipileteid :)
Meil on vist juba aasta algusest olemas edasi-tagasi lennupiletid Taisse, aga nüüd siis sai paika veel meie reisi viimane pisike detail- kuidas me saame Bangkokist Khao Sok-i. Plaanisin, et läheme öörongiga. See on iseenesest täitsa mõnus variant. Rong väljub pool kaheksa õhtul Bangkokist ja jõuab varahommikul Surat Thani. Sealt on veel ca 100 km minna, mis sealse liiklusega võtab arvatavasti 2 tundi aega :). Nüüd, kui aeg oli küps rongipileteid osta, avastasin, et tegelikult on rahaliselt soodsam magada öö Bangkokis hotellis ja siis hommikul minna lennukiga Surat Thani. Need piletid nüüd siis ära ostsingi.
Meie reisiplaan hakkab siis välja nägema niisugune:
Lend Tallinn- Helsingi- Bangkok. Tallinnast sõidame välja õhtuspoolikul, kiire ümberistumine Helsingis ja öö otsa lendu Bangkoki. Kohale jõuame kusagil kl 9 hommikul. Kuna hotelli pääseb tavapäraselt kella kolmest pealelõunal, siis tellisin isegi varase hotellipääsu mõõduka lisatasu eest. Ma lihtsalt kujutan ette, et peale magamata ööd lennukis ei ole meil mingit isu kottidega mööda linna vantsida. Pigem läheme kohe hotelli, magame end välja ja läheme siis puhanutena linna vallutama.

Esimesed kaks ööd on meie hotell Patumwan House.

Peale teist ööd Bangkokis lendame Surat Thani ja sealt mingi transpordiga ( ilmselt mõne bussiga)  Khao Sok-i . Tegemist on väga ilusa loodusega rahvuspargiga. Loodame seal näha dzunglit, elevante, mitut sorti ahve ja mida kõike veel. Mina olen igal juhul väga elevil juba ja ootan põnevusega! Khao Sokis oleme kolm ööd selles ööbimiskohas. Tema suurim eelis (lisaks suht odavale hinnale) on asukoht otse looduspargi väravas.

Khao sok :)

Kui põnevad päevad ja ööd Khao Sokis on möödas, liigume edasi Krabisse. Vahemaa ei ole väga pikk, 138 kilomeetrit, mille jaoks arvestatakse 3 tundi sõitu. Küllap seal mingid bussid liiguvad.

Krabis oleme nii, nagu eelmine kordki, Ao Nangis. Järgmised 7 ööd ööbime siin. Hotelli lähedal olevat ööturg, kus me plaanime igasugu eksootilisi toite leida ja maitsta. Meri pole kaugel ja kõigele lisaks on hotellil ka bassein. See viimane rõõmustab ilmselt eriti Anna-Liisat, kes saab seal lodistada hommikul ja õhtul. Päeval me vaevalt küll hotellis passime...  Ao Nang on väga hea koht ümbruskonnas ringi vaatamiseks. Siit saab paadiga paradiisirandadesse, saab minna snorgeldama või muudele põnevatele trippidele. Vaatame, mida meile pakutakse ja mida me valime. Kindel on see, et ujuda, päikest ja merd saame nii palju kui kulub.

Hommikul peale viimast ööbimist lendame tagasi Bangkoki. Saame veel peaaegu kaks päeva Bangkokis veeta. Ööbime viimasel ööl siin.

Bangkoki ööbimised valisin ma selle järgi, et sinna pääseks skytrainiga ja et nad oleksid kesklinnas, et mitte passida ummikutes.

Meie tagasilend algab õhtul, vahemaandumine ca 4 tundi on Hong-Kongis ja 31. detsembri lõunaks oleme kodus tagasi. Ma kardan, et rakettide vaatajaid meist siis küll enam ei ole, aga iial ei tea!

Nii et paradiisirannad, ahvid, dzunglid ja suurlinnad- siit me tuleme!

PS. Mõnikord õhtuti ma juba täiega naudin oma voodit, mõeldes ees seisvatele öölendudele. Mõelda vaid, ma saan heita täiesti pikali, jalad ka sirged, mul on padi ja isegi tekk. Uskumatu luksus ja nii iga öö.

Internetist võetud pildike Krabilt. Just seal me kavatseme lodistada ja solberdada päevade kaupa.

Tahtsin veel mingeid pilte internetist siia tõmmata, aga jäin lihtsalt jänni. Kõik nad on nii ilusad, et hing jääb kinni. Ma ei saa ju kogu internetti siia ümber kopeerida. Küllap ma postitan meie tehtud pilte niigi siia rohkem kui tarvis oleks :)

Äpardunud saarelkäik

Esimest korda elus juhtus selline imeasi, et Tiit broneeris mitmepäevase SPA külastuse.  Kinni oli pandud tuba Saaremaal Rüütli SPA s. Pakkisime reedel peale tunde Annukaga kotid ja kui Tiit töölt saabus, olime kohe minekuvalmis. Sadamasse jõudsime poole viie paiku pealelõunal ja järjekord oli sel hetkel enam kui kaks ja pool kilomeetrit pikk. Korraga oli juhtunud kaks hädaolukorda. Esiteks oli suur torm, mistõttu praamid ei sõitnud vähemalt 6 tundi järjest mitte üldse. Ja lisaks veel toimus just sel nädalavahetusel praamiliikluse üleminek Leedolt Tallinna Sadamatele, mis tõi omakorda kaasa segadust ja janti. Ootasime ka ikka paar tundi, kuid selle aja jooksul ei saabunud ega väljunud ükski praam. Lõpuks andsime alla ja pöördusime koju tagasi. Ja targasti tegime, nagu järgmisel hommikul selgus. Praamisaba oli lahenenud alles hommikul kella viieks. Meie aga käisime koduteel Stefanis pitsat söömas ja täna, pühapäeval, ka Viljandi ujulas ujumas. Natuke hale asendus see ju oli, aga elu on ettearvamatu. Järgmine kord läheb kindlasti paremini!