Rahva raamatu koduleht tutvustab raamatut järgmiselt:
„Kõik see silmale nähtamatu valgus” on lummav ja tundeküllane, vastandlikkust ja salapära tulvil lugu kahest noorest inimesest, prantsuse neiust Marie-Laure LeBlancist ja saksa noormehest Werner Pfennigist, kelle viivad kokku teise maailmasõja keerdkäigud. Marie-Laure, Pariisi Loodusloomuuseumi pealukksepa tütar, kaotab lapseeas nägemisvõime, ent õpib tänu isa kannatlikkusele ja puust linnamakettidele eluga iseseisvalt toime tulema. Sõja puhkedes on nii isa kui ka tütar sunnitud põgenema väikesesse Saint-Malo linnakesse, et seal tüdruku veidrikust vanaonult peavarju paluda. Werner on orvuks jäänud teadus- ja tehnikahuviline poiss, keda paeluvad eelkõige raadiod. Sõja hakul astub ta Hitlerjugendi ridadesse ning tema arukus ja tehniline taip ei jää juhendajatel märkamata. Peatselt tehakse talle kui andekale raadioside-asjatundjale ülesandeks välja selgitada vastupanuliikumise tugipunktid ja nõnda satubki mööda sõjatandrit ringi rändav Werner lõpuks Prantsusmaale Saint-Malosse.
„Kõik see silmale nähtamatu valgus“ on 2015. aasta Pulitzeri ilukirjanduse preemia võitja.
Mulle raamat meeldis. Jutustus kulges paralleelselt kahes maailmas- noore sakslase ja noore prantslanna elukäiku jälgides. Sellistes raamatutes võib juba algusest peale aimata, et kui jälgitakse kõrvuti mitut liini, siis varem või hiljem need raamatu jooksul ka kohtuvad. Nii ka siin. Kuigi raamat rääkis masendavatest asjadest ja sõjast, oli lugemine kuidagi helge. Isegi hoolimata sellest, et erinevalt raamatu tegelastest mina ju teadsin, mis neid ajaloos ees ootab, kui pikk ja kole sõda neil veel ees on. See teadmine isegi rusus mind mingil määral, teada oli, et lootust on vähe ja lõpp ei paista.
Igal juhul julgen seda raamatut soovitada. Eks vist Pulitzeri preemia on juba ise kõva soovitaja :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar