Veekeskuses vanamehi kimbutamas

Abja on meile kõige lähem koht, kust võib leida midagi veekeskuse laadset. Pole seal küll liutorusid ega muud lustivärki, aga ometi on auru- , soola- ja soome saun ning suhteliselt soe üldbassein. No ja nüüd on veel ka mullivann. Nii et kokkuvõttes päris kobe koht :)
Oleme seal käinud sel talvel ikka päris palju kordi. Viimati juhtus seal lõbus lugu. Anna-Liisa läks suurde basseini, aga mina tahtsin ikka enne ka soome saunas pisut soojeneda. Istusin seal ja vaatasin suurest aknast, kuidas Annal basseinis läheb.
 Üsna akna lähedal on ka mullivann. Nägin Tiitu mullivanni tulemas ja lehvitasin talle päris aktiivselt. Noh ikka et ta nüüd ise Anna-Liisal silma peal hoiaks! Tiit ei teinud minust üldse välja, küll aga muutus väga elevaks üks vannis istuv vanahärra. Alguses ebalevalt, aga siis juba väga energiliselt lehvitas ta mulle vastu! Nii piinlik!!
Veel hiljemgi, kui ma Tiidu juurde mullivanni tulin, muheles ta mulle paljutähenduslikult vastu. Kahjuks ma rohkem külgelöömise katseid ei teinud ja nii jäi see asi meil pooleli. Loodan siiski, et sain ühel vanahärral päeva rõõmsamaks muuta!

Kas talve enam üldse ei tule!

Eelmisel aastal ostis Tiit tütrele  (murdmaa)suusad. Eks me kujutasime ette, kuidas meie lapseke tasapisi suusatama õpib, kuidas me hakkame koos käima nendel toredatel pühapäevastel suusamatkadel, mida siin Viljandis alati on korraldatud ja kõik need teised ilusad unistused.
Kahjuks tervitas meid reaalsus, mis polnud kaugeltki nii kaunis.
Eelmisel aastal saime suusad alla ühel korral. Anna-Liisa tegi oma esimesed sammud suuskadel ja oli selles päris tubli. Muidugi ei osanud ta veel libistada ja polnud ka kõige kiirem, aga talv oli ju alles poisike... Siis aga sulas lumi ära ja tagasi enam ei tulnudki. Suusad läksid tagasi panipaika.
Sel aastal pidid koolis olema suusatunnid jaanuarist alates. Tiit õpetas last, kuidas suuski alla panna, ära võtta ja kokku pakkida, nii nagu kehalise õpetaja käskis. Kahjuks aga lund taas kord ei tulnudki.

Sel pühapäeval mõtlesime, et peaks ikka kasvõi ühe sammu suuskadel tegema. Sõitsime Holstre-Polli, kus oli tõesti üks nutune ja porisegune rada staadionil. No sõitsime seal paar tiiru. Õnneks oli ka metsa vahel pisut lund ning saime ka mäest alla lasta. Anna on ikka super tubli, ta ei karda üldse ja tal on vist ka päris hea tasakaal. Igal juhul tuli ta mäest alla paremini kui mina.
Varsti ei olegi mul enam ühtegi ala, kus ma tugevam olen. Pean hakkama uusi trikke õppima :)

Kohalikel mägedel möllamas

Saabuva kevade puhul käisime ka korra Kuutsemäel, et päris ära ei ununeks see mäesuusavärk. Selgus, et Anna-Liisa, kes alles eelmisel aastal ena-vähem nööri otsas sõitis, on vahepeal ilma suuski nägemata kasvanud tõeliseks suusahundiks. Vähemalt Kuutsemäe tasemele on ta nüüd küll juba jõudnud. Sõitsime küll ka paar korda lastemäel, aga kuna seal läks liiga igavaks, siis edasi olime juba suurte mäel. Tõstuki alla jõudsime ühel ajal. Olen oma lapse üle niiii uhke. (Tegelikult olid Kärt ja Maarja ka sama tublid selles vanuses ja eks ma olin nende üle ka ikka sama uhke)
Peale mõnusat suusatamist tuli Tiidule idee, et tarvis on ikka ka Läti viinarallile omalt poolt kaasa aidata. Nii käisimegi ja tankisime oma auto kõiksugu alkohoolse joogiga.
Nüüd on mul kapis neli jäätist.... tulge meile, teeme peo!