Eelmisel aastal ostis Tiit tütrele (murdmaa)suusad. Eks me kujutasime ette, kuidas meie lapseke tasapisi suusatama õpib, kuidas me hakkame koos käima nendel toredatel pühapäevastel suusamatkadel, mida siin Viljandis alati on korraldatud ja kõik need teised ilusad unistused.
Kahjuks tervitas meid reaalsus, mis polnud kaugeltki nii kaunis.
Eelmisel aastal saime suusad alla ühel korral. Anna-Liisa tegi oma esimesed sammud suuskadel ja oli selles päris tubli. Muidugi ei osanud ta veel libistada ja polnud ka kõige kiirem, aga talv oli ju alles poisike... Siis aga sulas lumi ära ja tagasi enam ei tulnudki. Suusad läksid tagasi panipaika.
Sel aastal pidid koolis olema suusatunnid jaanuarist alates. Tiit õpetas last, kuidas suuski alla panna, ära võtta ja kokku pakkida, nii nagu kehalise õpetaja käskis. Kahjuks aga lund taas kord ei tulnudki.
Sel pühapäeval mõtlesime, et peaks ikka kasvõi ühe sammu suuskadel tegema. Sõitsime Holstre-Polli, kus oli tõesti üks nutune ja porisegune rada staadionil. No sõitsime seal paar tiiru. Õnneks oli ka metsa vahel pisut lund ning saime ka mäest alla lasta. Anna on ikka super tubli, ta ei karda üldse ja tal on vist ka päris hea tasakaal. Igal juhul tuli ta mäest alla paremini kui mina.
Varsti ei olegi mul enam ühtegi ala, kus ma tugevam olen. Pean hakkama uusi trikke õppima :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar