Türgimaa meenutused

Nonii. Mägraema oma tütardega käis kevadisel koolivaheajal Türgimaal puhkamas. Tegelikult oli meie reis 14-22 aprill ehk siis peaaegu kuu aega tagasi, aga elu on peale reisi nii kiire olnud, et mitte pole aega saanud midagi kirja panna.
Kuidas siis oli? Ajaliselt võib sellisel ajal Türgis minna nii ja naa. Meil õnneks läks nii :)
Esimesel päeval, kui me õhtuks kohale jõudsime, sadas vihma. Õnneks oli see ainuke vihmapäev ka kogu selle puhkusenädala jooksul. Ülejäänud päevad olid ilma poolest mõnusad. Õhk oli 20 kraadi ümber ja päike oli väga terav. Ehk siis päikese käes oli väga väga mõnus, aga samal ajal ei olnud veel sellist higi-seljas tunnet, et ei jaksa ja ei suuda kuumust taluda.
Merevesi oli külm. Võib ka öelda, et nagu meil suvel. Inimesed ikka ujusid juba ja no eestlased ikka kohe kindlalt olid vees. Sama võib öelda ka hotelli basseini kohta. Ei olnud nii, et liguned seal terve päeva, aga ujuda kannatas juba küll.
Plaanisime lihtsalt puhata ja laiselda ja nii ka tegime. Mina plaanisin veel, et iga päev võiks tulla 10 tuhat sammu ja nii ka läks, mõni päev ikka kõvasti rohkemgi.
Mida siis nägime ja tegime:
Käisime sees moseedes, mida oma jalutuskäikudel trehvasime. Need olid imeilusad. Nagu piltidelt näha, olime moseehuvilised eelkõige mina ja Kärt. Aga ka Anna-Liisa mainis alles paar päeva tagasi, et talle väga meeldisid Türgi kirikud ja et edaspidi ta on ka kirikutest väga huvitatud :)

Moodne mosee väljastvaates

Usuhull järjekordses mosees, kampsun väärikuse märgiks peas :)

Meie hotell- Avena Resort, asus Alanya kesklinnast kõige rohkem paari kilomeetri kaugusel. Sinna viis väga ilus mereäärne tee, mille ääres oli järjest laste mänguväljakuid ja vabaõhu treeningsaale. Tee ise oli populaarne ka kõiksugu tervisesportlaste seas. Jätkus nii sörkijaid kui ka jalgrattal sõitjaid. Ka Kärt ja Maarja koos sõpradega laenutasid ühel päeval jalgrattad ja käisid nendega ümbrust uurimas. Väga tore oli olnud.

Meie võtsime pea iga päev ette teekonna Alanyasse. Nii need sammud ka kogunesid :)

Õed teel Alanyasse. Taamal on ka Maarja.

Mina põõsas.

Alanya põhiline vaatamisväärsus - kindlus, jääb minu selja taha poolsaarele. Sinna me sammud seamegi.

Jehuu! Olemegi kindluses. Vaade oli väga uhke, nagu üksikutelt piltideltki näha.

Vaade kindlusest

Ja mina kindluses

Mere äärest üles kindlusesse ronides eksisime turismirajalt kõrvale, nagu meile kohane. Kahjuks oli üks saagiahne vanamees meil tupiktänavas vastas ja ahvatles meid enda kannul mingile otseteele, mida ainult tema teadis. No temaga kaasaminek oli meie poolt viga. Ronisime kaktuste ja ohakate vahel tühermaal mööda järsku nõlva. Ja maa üles oli ikka väga väga pikk. Lõpuks jõudsime välja turistide vaateplatvormi alla. Inimesed seisid seal ja vaatasid, kuidas me oma kambaga näost punastena, tolmustena ja kriibitutena läbi klaasikilde täis tühermaa lõpuks siiski pärale jõudsime. Viimane pingutus oli ronida üle turistidele pandud piirdeaia. Kärt lõhkus ronides oma sandaalid ja minu omad olid ka ohus. Vanamees tahtis oma "heateo" eest veel rahagi saada, aga me olime nii tigedad, et rahata ta jäi. See pilt on tehtud Annast hetk peale üle piirdeaia ronimist. Hea, et minust pilti pole. Üks taksojuht andis mulle pudeli vett, kui ma kivi otsas lõõtsutasin. Ilmselt nägime ikka räbalad välja :)

See siin on Muri, hulkuv koer mere äärest, kelle Anna-Liisa kodustas. Muri järgnes meile päris pika maa ja kui ta lõpuks maha jäi, oli see Anna jaoks tõeline traagika. Tema kujutas juba ette, kuidas me looma lennukiga koju toome ja kuidas temast saab kahe koera perenaine. Seekord nii siiski ei läinud. 

Muri lahkumas :(

Kord nädalas toimus meie hotelli kõrval ka turg. Seal müüdi nii toitu kui ka riideid. Ostsime kotitäie suuri ja magusaid maasikaid. Ühe maasika pani müüja Anna-Liisale veel kõrva tahagi. 

Turul tegime igasugu sisseoste, nii et kohvrid ei tahtnud koju tulles enam hästi kinnigi minna. Anna-Liisa suhtles eelkõige neljajalgsetega, ja neid siin jagus. Koerad olid sõbralikud ja kõik nagu ühe isa suust kukkunud- keskmist kasvu ja kollased. Kassidel oli erinevaid isasid, aga kassegi oli väga palju liikvel. Meie hotelli lähistel elasid ka kuked ja kanad, kes meid alates hommikul kella neljast oma kiremisega rõõmustasid.

Pisut mõnu igas päevas. Jäätis oli odav ja hea. Valik oli ka suur.

Tavaline hotellikohv oli lahustuv, aga tänavakohvikutest sai kõike, nii cappucinot kui ka türgi kohvi. Väga mõnus oli.

Nagu näha, on meile hotelli rikkalikust rootsi lauast veel vähe ja kahe söögikorra vahepeal käime veel tänavakohvikutes lisa nillimas. Tegelikult juhtus teinekord nii, et me läksime Alanyasse ja ei jõudnud lihtsalt lõunasöögiks hotelli tagasi. Või siis ei tahtnud jõuda. Kohv ja koogikesed olid odavamad kindlasti kui meil.

Ühel päeval tuli meil ootamatult mõte, et läheks õige Sapadere kanjonisse. Sinna viidi küll ka organiseeritud gruppidega, aga no me oleme ju nii vinged ( ja koonrid) reisisellid, et otsustasime ikka oma käe peal ja odavamalt hakkama saada. Võtsime takso ja võib öelda, et muidugi oli see kordades odavam ja väga mõistlik mõte.

Rada kanjonisse. 

Vesi oli jäine. Suve teisel poolel oleks ehk võimalik end siin mägijõkke kasta. 

Ilupildid edevatest õdedest, kes kose taustal igatpidi poseerisid.

No näiteks sedasi:)

Õed kolmekesi mägiteel. Taksosõit kanjonisse oli umbes nelikümmend kilomeetrit pikk ja kulges enamjaolt käänulistel mägiteedel. Kõigil meil kippus süda pahaks minema. Õnneks tegi umbkeelne taksojuht aeg-ajalt pildistamis- imetlemis- ja hingamispeatusi. Tore sõit oli kokkuvõttes.

Meie hotelli kõrvalt tänavalt ostsime ka kaks trippi. Üks oli hamam. Sellest paraku pilte ei ole. Tegu oli uue hamamiga kusagil mäenõlval. Olime seal sel hetkel ainsad külastajad ja jäime kõigega igati rahule. Nagu ikka- tänavalt ostes maksis sama asi 10 eurot vähem kui oleks olnud meie reisibüroo kaudu.
Teise asjana käisime mina, Anna-Liisa ja Kärt delfiinide sõul. Jällegi jäime väga rahule. Tore oli see, et hooaeg ju alles kogus tuure ja rahvast ei olnud palju. Saime istuda kohe esimesse ritta, kus delfiinid meid sabadega märjaks pritsisid. Paraku vahtisime suud ammuli ja pildistamine läks sootuks meelest.
Üks suur merilõvi tuli paterdades veest välja ja kõndis kohe meie juurest mööda. Lisaks tegi ta esimeses reas kahele inimesele musi ja üks neist olin mina. Tegelikult oli päris hirmus. See merilõvi oli üle kahe meetri kõrge, kui ta ennast tagaloibadele püsti ajas ja lähedalt vaadates oli ta ikka suur ja ohtlik loom. Ei kiskunud väga musitama!

Delfiine imetlemas

Kohe hakkame musitama!

Lisaks delfiinidele olid ka papagoid. Anna-Liisa on meil vana papagoi-sõber ja üritas lindudega igati sõbrustada.

Lillepõõsas meie hotelli lähistel.

Ajaviiteks tegelesime ka enda tuunimisega. Mina näiteks käisin juuksuris (lõikus ja värv, väga jäin rahule), maniküüris ja pediküüris. Hotellis oli ka SPA keskus, kus käisime massaazis.
Sõime ja jõime nagu heinalised. Toit oli hea ja valik oli suur.
Mere ääres lesisime ja mängisime ja võimlesime ja kargasime lainetes ja õppisime hundirattaid. Päike oli tugev ja kaval, üritas meid ikka kõrvetada.
Hotell oli meil tore. Üks meie jaoks uudne asi oli see, et tegemist oli eestlaste hulgas väga populaarse hotelliga. See tähendas, et praegu, hooaja alguses, seal vist ainult eestlased olidki. Siiani oleme alati ainult omaette olnud ja rahvuskaaslastega suhtlemist pole väga olnud. Nüüd aga kuulis basseini ääres ja söögilauas igal juhul ainult eesti keelt. Õnneks oli seltskond väga tore ja suhtlemisaldis. Anna-Liisa leidis endale kohe sõbrad ja lastegängil olid omad tegemised kuni magamaminekuni välja. Õhtuti lavastasid nad erinevaid tantsu- ja teatrietendusi, kus sunniti kaasa lööma ka täiskasvanuid. Keegi ei pääsenud puhta nahaga:). Kusjuures mingit organiseeritud tegevust veel ei toimunud, kõik meelelahutus tuli lastel ise välja mõelda ja see just oligi tore.
Ka Kärt ja Maarja leidsid endile uued sõbrad, kellega õhtute kaupa basseini ääres istuda ja lobiseda. Mina rohkem lugesin lamamistoolis ja olin muidu väärikas. Viimasel õhtul oli meil lausa pidu elava muusikaga ja siis lõin isegi mina teiste eestlastega kampa :)

Väike mänguväljak hotelli territooriumil oli lastebande staap. Seal nad asjatasid ja ega vanemad sinna niiväga oodatud ei olnud.

Uus parim sõbranna!

Plikad lennujaamas. Tuleb kahjuks lahkuda.