Soomes elamumessil

Soomes elamumessidel oleme me käinud vist juba kümme aastat, nii et oleme selle ala asjatundjad. Kuna elamumesse korraldatakse alati uues kohas, oleme tänu sellele ka muidu Soomes ringi sõitnud. Sel aastal siis toimub mess Mikkelis. See on väiksem linnake Helsingist ca 250 km kirde suunas.

Anna-Liisa ja Viking Line kass

Esimesel päeval vaatasime niisama Helsingis ringi. Mina näiteks ei olnud kunagi kaljukirikusse sisse pääsenud. Ükskord, kui me üritasime, siis oli ta juba suletud. Seekord siis saime sisse ka.

Kärt on seoses oma korporatsiooniga mitmeid kordi Helsingis käinud. Tema võõrustaja Helsingis, kes on suur kohvigurmaan, viis ta kaljukiriku lähistel asuvasse kohvikusse, kus olevat Helsingi parim kohv. Käisime seal Kärdi eestvõttel siis nüüd meiegi.

See hea kohvik. Oli küll hea kohv.

Anna-Liisa ja põhjapõdra topis Helsingi tänaval

Õhtuks jõudsime Mikkeli lähedale ühte külla. Käisime jalutamas ja ehtisime endid lilledega

Sel aastal olid majad väga edevad. Terassid on hästi avarad, väga palju on klaasi. Uus trend tundus olevat terassil asuv mullivann seltskonnale. Selline vann oli pooltel majadel vist küll. 

Igal juhul käisime kõik majad läbi, kiitsime ja laitsime isekestis. Tundub, et majade osas on meil küllaltki sarnane maitse. Pilte ma ühtegi ei teinud, aga igasugu reklaamprospekte ja katalooge korjasin küll. Talvel on, mida ajaviiteks vahtida.

Anna-Liisa pakkis oma reisikoti seekord ise. Mulle jäi kuidagi mulje, et Kärt vaatas ka selle üle või abistas kuidagi, aga Soome jõudes selgus, et nii see küll polnud. Annal oli kaasas ikka väga veider riidevalik. Selline, millega ta mõned aastad tagasi kõige mustemaid töid tegi. Nüüd mahtusid need vaevalt veel selga. Nii et õpetus mulle- usalda, aga kontrolli.

Minu nunnu on juba suur!

Täiesti selle blogi väline sündmus, aga ei saa kohe kirjutamata jätta.
Meie imepisike nunnuke Anna-Liisa sai sel nädalavahetusel juba 8 aastaseks. Mina küll ei tea, kuhu see aeg nii kiiresti lendab!
Anna-Liisa on meile kohe titast saati olnud maailma kõige armsam ja lihtsam laps. Tema puhul ma ei saa üldse aru jutust, et last tuleb kasvatada ja see on raske ja vaev. Et tuleb nii paljust loobuda ja kõik need muud murejutud.
Meie oleme ainult võitnud. No kas läheks meie, kaks täiskasvanut, ealeski kõrgseiklusrajale, veekeskustesse, lottemaale või lõbustusparki. Aga Anna-Liisaga koos me seda teeme ja see on lahe! Lastefilmid on toredad ja ma ei läheks neid üksi kinno vaatama. Aga nüüd käin ja naudin täiega. Nutan ja naeran kinos, nii et silmad punased :)
Hetkel loeme unejutuks Harry Potterit ja kuigi ma olen seda ise lugenud, on see ülipõnev! Oleme Anna-Liisaga kokku leppinud, et kui raamat saab läbi, siis vaatame filmi ka. Tegelikult oleme ikka natuke piilunud youtubest jupi kaupa, et lihtsalt ettekujutus tekiks, millised need tegelased siis on. Hirmus põnev.
No ja sellist põnevat tegevust on Anna-Liisaga kogu aeg. Tiidul ja Annal näiteks on hetkel käsil projekt sõita jalgratastel läbi kõik Viljandi tänavad. Nii nad siis tiirutavad ja veavad kaardile jooni. Ma käisin ka korra kaasas, sõitsime seekord 17 kilomeetrit!
Selline lobapostitus siis :)

Mõisate päevad

Puhtjuhuslikult avastasime, et toimub mõisate päev. Kuigi oleme juulis nii õhtuti kui ka nädalavahetustel ülitöised olnud, leidsime siiski selle aja, et natuke kodukanti avastada.
Valisime külastamiseks Kärstna mõisa. Me oleme seal küll enne ka käinud, aga no minu haugimäluga on iga käik ikka jälle uus ja esmakordne.
Igal juhul oli see mõis väga uhke. Praegu on seal sees külakeskus ja tundub, et nad majandavad seal päris edukalt. Avatud mõisate päevalgi oli üles seatud vahva kodukohvik ja käsitööpood.
Igal täistunnil toimus giidiga ringkäik. Meie ringkäigul osalesid siis mina, Tiit ja Anna-Liisa :)
Mõisa ajal oli ehitis koguni nii peen, et hoone esimesel korrusel oli sammaskäik, kust sai hobuste ja tõllaga läbi sõita. Ikka selleks, et härra ja proua vihma käes ei peaks viibima.  Väga asjalik oli ka see, et proua tuba oli väga suur, maast laeni eenduva aknaga ja parima võimaliku vaatega. Härra tuba oli pehmelt öeldes tagasihoidlikum. Nii peabki olema! Ainult et rahakapp oli miskipärast härra tuppa sattunud. Ju sellega oli mingi segadus, no mida teeb härra rahaga!

Väike fotoshoot

Tippmodell tööhoos

Kärstna mõisnike hauakabel. 

Käisime ka mõisnike hauakambris. Kärstna mõisnikel muuseas on Eesti ilusaim hauaskulptuur- suur ja uhke lõvi.
Hauakabel on ilusasti renoveeritud ja ka mõisnikute kirstud olevat selle keldris ilusasti alles.




Käisime veel Veisjärve ääres. See on üks päris suur järv, kuid tema keskmine sügavus on üks meeter. Tiit ja Anna-Liisa käisid seal ka ujumas, kuigi erilist ujumisoskust see järv just ei nõudnud.

Veisjärves lonkimas

Selle sõidu põhjal saime taas kinnitust sellele, et elu maal on põnev ja vaheldusrikas. Väga palju nägime väga korras ja ilusaid talukohti.
Kuna me sõitsime mööda kõrvalteid, siis ühel hetkel tekkis meil tunne, et oleme sattunud kodumaisele safarile. Esmalt nägime suurt jänest, kes metsa ääres põllul kükitas. Jätsime auto seisma ja uudistasime üksteist. Korraga libises meist üle tume vari ja KOTKAS langes taevast meie jänkule kallale. Tänu taevale jänes märkas teda ja jõudis metsa karata.
Sõitsime edasi ja mõne meetri pärast läks rebane üle tee. Just sinna metsa, kuhu see vaene jänku jooksis.  Päeva jooksul nägime kokku 13 liiki loomi ja linde. Anna-Liisa luges sinna sisse ka metsmesilase, nii et võib-olla see number päris aus ei ole ka :)