Salakaval mägi, Inverness ja Nessi koletis

Järgmisel hommikul oli ilm nii ja naa. Pilves oli, aga otseselt ei sadanud. Eelmisel õhtul oli meie tarkade kogu õlle kõrvale mitmeid brošüüre uurinud ja tegevuskava oli paigas.

Sotimaal olevat kokku 7 mäesuusakeskust. Üks neist polnud sugugi kaugel meie ööbimiskohast. Sestap sündiski plaan minna sinna keskusesse, sõita mägirongiga, mis seal liikus, üles ja teha mägedes üks ilus väike matk. Plaan oli tore, kuid selleks ajaks, kui me keskuse juurde jõudsime, oli taevas tumedaks tõmbunud ja müristas. Rong enam ei liikunud, kuna kardeti algavat äikest. Ja äike tõesti ka tuli. Vett langes taevast lausa valingutena. Trepp, mida mööda me mõni minut varem kenasti jalutasime, muutus vahutavaks koseks.

Trepp muutus äkititsi koseks

Tasakesi taandusime mööda libedaid serpentiine mägedest alla. Vaated tundusid küll ilusad olema, aga ega inimene siis ilma vastu saa!  Aga Anna-Liisa sai siit suveniiripoest endale uue lemmiku- jänesetüdruku. See loom sai meie reisiseltkonna täisõiguslikuks liikmeks!

Uus lemmik. 

Kuna ka plaan B oli kuiva ilma jaoks mõeldud,  läks käiku plaan C- läheme Invernessi. Inverness on 45 tuhande elanikuga linnake Nessi jõe ääres.

Meil oli arutelu, et mida teha Nessi järve koletisega. Eelmisel päeval sõitsime piki Nessi järve kallast, kuid koletist ei kohanud ja väga ka ju ei otsinud. Tegelikult ei teinud me vist isegi järve ääres peatust, sest oli juba õhtu ja magamispaika kiire. Nüüd oli teema, et kas tõesti sõidame tagasi ikka päris pika maa. Ühelt poolt on järvekoletis ikkagi ehk kõige tuntum Sotimaa sümbol ja kuidas sa siis ei võta sellest viimast, aga teiselt poolt ega seal peale suveniiripoe ja plastmassist Nessi ju midagi näha loota pole.
Inverness osutus Nessi teemal kompromissiks. Nimelt voolab sellest linnast läbi Nessi jõgi, mis on ühenduses Nessi järvega. Miski ei takista peletist mööda jõge otse linna ujuma ja kasvõi meie kõrval nina veest välja pista.
Linna jõudes oli vihm vaibunud ja jõgi väga sobilikult uttu mattunud. Tegime pika matka piki jõge. Jõel olid ka saared ning kõik see oli sillakestega jalutusradadeks ühendatud. Anna-Liisa nägi kindlalt Nessit kohe mitu korda. Ja Tiit nägi keset jõge ujumas hüljest. Kahju, et mina ei näinud,  minu arust oli see nii müstiline.

Tegelikult on Inverness ka ilma koletiseta ilus linnake. Siin on ilus loss (kus me ei käinud)  ja ilus katedraal (kus me käisime)

Siin uduses jes see Nessi end peidab, kindel see!

Skye saar

Hommik võttis meid vastu särava päiksega. Tundus, et eilne vihm oli vaid üks halb unenägu. Otsustasime võtta ette Skye uurimise. Meie perel oli ka omaette eesmärk. Nimelt luges Tiit just hiljaaegu unejutuks soti muinasjuttu haldja lipust.  Loss, kus see muinasjutuline lipp praegugi on, asub Skye saare kõige tagumises otsas- Dunvegani loss.
Täna oli jälle pildistamise päev. Ilusaid vaateid oli igal sammul. Väga raske oli ennast taltsutada, et kohe kogu aeg lakkamatult ei klõpsiks. Alloleval esimesel pildil on näha meie klassikaline tegevus. Mina, nagu näha, pildistan hetkel pildistajaid ning Tiit on arvatavasti jooksnud oma fotokaga juba teisele poole põõsaid ja kraave. See on link haldjalipu muinasjutule, aga ma ei oska seda hetkel lingiks muuta. http://www.clanmacleod.org/about-macleods/the-fairy-flag.htmls.

Dunvegani loss ise on väike, natuke räämas, aga väga armas. Lossi toad on sisustatud vanade asjadega.  Ja seal, klaasi taga, ongi ka muinasjutuline haldja lipp.

Ilusam kui loss ise, on aga lossi aed. Seekord on tegemist klassikalise inglise aiaga.  Raske on isegi valida, kumb rohkem meeldib, kas Drummondi prantuse või siinne inglise stiil, kuid enamus meist, mina sealhulgas, kaldub inglise aia poole. Igal juhul meeldis meile see aed väga väga väga.

Dunvegani aia veeaed.

Aeg läheb siinsetel kitsastel ja käänulistel teedel kiiresti, edasi ei liigu kuigi kiiresti. Õhtuks pidime jõudma juba ca 200 km edasi teisele poole Nessi järve. Seega pidime toreda saare õhtuspoolikul maha jätma. Ilusa ilmaga oleks Skye saarel tegemist ikka päevadeks. Väga mitmekesine loodus ja hästi palju matka-ja jalutusradasid. Lossid, lambafarmid ja kõik muu veel pealekauba. Samas, vihmaga on seal vähe teha.

Meie sõitsime oma uude kohta piki Nessi kallast. Koletis end seekord ei ilmutanud.
Nüüd oleme 3 ööd samas kohas ning ka plaanid on paindlikumad.
Vaatame, mis elu toob!

Sigatüüka Nõiduse ja Võlukunsti kooli

Teatavasti ei tea keegi päris täpselt,  kus see kool asub. Kindel on aga see,  et rong, mis sinna viib, on aururong marsruudil Fort William -Mallaig. Ju see kool ka siis kusagil sealkandis asub. Paraku on koolil lasuvad loitsud nii tugevad, et ükski inimene seda leida ei suuda. Selleks, et see ikka kohe ilmvõimatu oleks, kallas terve päeva tihedat vihma. Ülikahju oli, sest selle päeva vaated oleksid olnud ilmselt reisi ilusamad. Aga kus sa loitsu vastu saad. Õhtuks vihm vaibus ning meie sõitsime praamiga Skye saarele, kus meid ootas järjekordne öömaja.

Stirling, Falkirk ja Drummondi lossi aed.

Tänasel päeval olime sunnitud oma vapruse kokku võtma ja vastukarva liiklusesse sukelduma.
Stirlingi loss meeldis meile väga. Kui võrrelda Edinburgiga, siis igal juhul tasub eelistada Stirlingit.. Palju on kohti, kus saab ise käed külge panna ja eriti oli mõeldud lastele. Meil igal juhul oli väga põnev.

Ühed väga naerusuised ükssarvikud Stirlingi lossi kabelist. Ükssarvikud on sotimaal ülimalt populaarsed ja peaaegu iga lossi vapil kas kahekesi või siis koos lõviga.

 Kostüümiproovid Stirlingis. Neid jätkus nii noortele kui mitte nii noortele.

 Anna-Liisa päeva tipphetk. Pilt koos kuningannaga. Kuninganna tegi Annale ka reveransi ning ütles: Ma tervitan sind, eestimaa printsess. Ma näen,  et oled kuninglikust soost, sest sinu jope on kuninglikku värvi - lilla. Mida veel on õnneks vaja ühele väikesele printsessile. Me käisime selle kuninganna ümber hiilimas vist kolm korda.

 Kuningas ja, teadagi, printsess. Iseenesest olid need kuninganna ja kuningas väga toredad, sisuliselt nagu kostümeeritud giidid, kes oma igapäevaelust lossis rääkisid. Kuninganna eelmisel pildil oli hetkel oma magamistoas, kuid kõrval, kuninga ruumides, oli ka kuningas liikvel.

Surnuaed ja meie, kes neid suudaks lahuta... Surnuaiad on (kirikute kõrval) meie kindlad reisi sihtkohad igas riigis. Sotimaal on nad lagedad ja vanad. Vabalt võiks igaühel neist õudusfilme vändata. Hetkel pildil Stirlingi lossi surnuaed. Pilt ise on postituse allotsas, kuid ma ei valda paraku seda keskkonda nii palju, et teda nihutada ;-) .

Edasi viis meie tee Drummondisse. Nii palju kui me aru saime, on loss praegugi eravalduses. Loss oli külastajatele suletud, kuid ülimalt uhke aed oli meie päralt. Tegelikult näeb guugeldades ju sadu pilte sellest aiast, aga ega see meid ei peatanud. Laadin siia üles paar juhuslikku pilti. Aed oli klassikaline ja igast aia punktist sai igas suunas täiesti suurepäraseid ja iga kord erinevaid pilte. Vaadetega oli seal tõesti vaeva nähtud!  Väga tore oli juba lossi juurde sõit mööda mitmeid miile pikka põlisalleed. Ega siis tõelised lossid sõiduteede ääres ei ole. Oh ei! Nad peidavad ennast ikka toredamates kohtades. Hiljem suurele maanteele tagasi sõites läbisime kümmekond miili mööda käänulist napilt ühe auto laiust rada. Ja seda ikka valel pool teed ja veidra valepidise autoga. Kui teele välja jõudsime, oli nahk seljas märg. Ja nüüd - valitud pildid Drummondi aiast!

Stirlingi lossi surnuaed

Õhtuks jõudsime mere äärde. Ööbimiskoht osutus väga armsaks külakeseks ja oli isegi kahju, et saame siia jääda ainult üheks ööks.

Vastukätt liiklus

Täna kohtusime lennujaamas oma sõpradega, kes alles täna oma reisi alustasid. Selleks ajaks olime mööda Edinburgi jalgsi läbi marssinud juba 6 kilomeetrit küll kottidega, küll ilma. Tänase päeva suurim elamus oli aga sõitmine autoga siinses liikluses. See oli kordades hirmsam, kui me olime osanud arvata. Tiit suhtus varem asjasse nii, et mis seal ikka olla saab.
Istusin juhi kohale, kus polnud rooli ega pedaale, vaid ainult käsipidur ja käigukang. Tiit omakorda otsis käigukangi iga kord uksesahtlist. Lisaks kujutas ta visalt ette, et ülejäänud auto on temast ikka paremal ja vastavalt siis ka sõitsime nii, et minu osa autost jooksis kraavi ääri mööda.  Õhtuks oli mul kõrvalsõitjana jalg pidurdamisest täiesti väsinud.
Leidsime kohe hosteli kõrvalt mõnusa toidukoha, kust igaüks omale lemmiktoidu leidis.
Väljas söòmisel on hinnad ca 10 naela valik menüüst kas eelroog või magustoit ja pearoog. Oleme rahul ja kõhud on täis.

Päev Edinburgis

Täna oli meil plaanis käia Edinburgis. Tegime õige otsuse ning ei hakanud autodega linna trügima. Ümber linna on 7 suurt tasuta parklat, mis on trammide ja bussidega linnasüdamega ühendatud. Mugav ja soodne. Käisime Edinburgi lossis. Lootused olid suured ja mina ausalt öeldes natuke pettusin. Rahvast oli murdu ja see häirib mind alati hirmsal kombel, kui keegi mul seljas elab. Siiski seisime Anna-Liisaga ära pika järjekorra, et vaadata Soti kuningakrooni ja valitsuskeppi. Kuningakroone olen ma jõudu mööda ikka igal pool vaatamas käinud,  kui vähegi võimalik.  Selline veider huvi. Kokkuvõttes oli loss päris tore, lihtsalt ootused olid väga üleval.
Pealelõunal lonkisime veel linna mööda. Peatänav, Kuninglik miil, on terves pikkuses kõiksugu esinejaid, veiderdajaid ja nende kunsti imetlejaid täis. Meiegi seal hulgas.
Üldiselt läheb päev väga kiiresti ja ega väga palju ei jõuagi.  Homme siis sõidupäev.

Bobby ja meie

Bobby ja Anna-Liisa

Kitsad trepid-kõrvaltänavad. Need muutsid Edinburgi hästi põnevaks.

Edinburg

Lennusõit kulges edukalt, nagu, nagu loota oligi. Tallinnast Stockholmi viis meid nii pisike lennuk, millisega mina täiskasvanueas küll veel sõitnud polnud. Pigem meenutas ta neid vineerist busse, milledega meid lastena kolhoosi kartuleid võtma viidi. Seistes oli mul pea täpselt vastu lage, minust pikemad käisid siis kühmus ja küürakil.  Selline siis meie uus rahvuslik lennufirma on meie uute õhulaevadega.

Anna-Liisa minilennukis

Edinburg meeldis meile kohe esimesest pilgust. Praeguseks oleme endid oma südalinna hostelis sisse seadnud ja kuna Annal oli hommikul reisiärevus sees ja ta oli hommikul kolmest üleval, siis teeme nüüd uinakut. Hiljem läheme ehk veel linna peale laiama.
Kohalikest vaatamisväärsustest oleme praeguseks tutvunud koer Bobby looga, külastanud rahvusmuuseumi- maalid ja väga soovitan ning šöönud hagginsit. See viimane on kohalik rahvusroog lamba sisikonnast ning osutus üllatavalt maitsvaks. Kõige rohkem meenutab ta meie verivorsti sisu, kuid on kõvasti vürtsikam. See oli üks päris peen söögikoht, võib-olla selleparast ta nii hea oligi.

Homme...

Pikalt reiside etteplaneerimisega on see häda, et kuidagi ei jõua reisi algust ära oodata. Näiteks plaanime me aastavahetusel minna Taisse. See plaan muutus konkreetseks juba kusagil eelmise aasta lõpus. See tähendab, et jaanuari lõpuks oli meil ostetud lennupiletid, hotellid, läbi mõeldud logistika ja mida me näha tahame. Puudu on veel ainult üks öörongi pilet. Seda ainult seetõttu, et neid saab netist ette osta AINULT kaks kuud enne reisi! Mis mõttes nagu!
 No aga nüüd on see käes!  Juba ennelõunal oleme loodetavasti juba Edinburgis. Loodetavasti sellepärast, et meie lennuplaanis on ette nähtud vahemaandumine Stokholmis, mis kestab 45 minutit. Kui esimene lennuk nüüd pisutki hilineb, siis laguneb meie hoolikalt seatud kaardimajake tükkideks ja Rootsimaast edasi ei saa. Kuna ümberistumiste aeg on niivõrd lühike, ei korva võimalikku mahajäämist jätkulennust ka kindlustus, seda ma juba uurisin. Teoorias vastutab esimese lennu müünud firma, kuna mõlemad lennud on ühe pileti peal. Praktikas -loodame, et ei saa seda kunagi teada, kuidas selline olukord laheneks.
Asjad on pakkimisel ja vaim on valmis. Nii tore on minna!

Lottemaa

Oleme Lottemaale minekut plaaninud juba avamisest saadik, seega juba mitu aastat. Aga alguses arvasime, et las elavad veel sisse ja lisaks kardame me õudsel kombel suuri rahvamasse. Nüüd siis, päev peale suuri pidustusi kodus, otsustasime ära käia.
Pühapäevasel päeval ei olnud seal sugugi liiga palju inimesi. Täitsa inimlik oli! Meie värske seitsmeaastane lustis täiega. Eriti meeldisid talle ronimisrajad metsa all. Mina ja Kärt tegime endile elamumessi külastuse ja vaatasime erinevate loomade maju. Lotte maja oli suur lemmik ja kui Lotte emal ja isal tuleb nüüd plaan kolida, siis meie oleme kohe hakkamas maja üle võtma.
Ilm väga ei soosinud meie külastust- aeg-ajalt sadas, aga siiski mitte ka kogu aeg. Ideaalne oleks võtta kaasa oma piknikukorv, sest piknikukohti oli iseenesest küllaga ja ilusa ilmaga oleks see tore olnud. Ja mererand oli samuti kutsuv ja ilusa ilmaga võiks sealgi tore olla. Terve päev kulub ära nii või teisiti, igav ei hakka kellelgi.
Leiutajateküla loomad olid kõik vahvad ja suhtlesid rahvaga igal pool. Kokkuvõttes- väga tore idee, hästi ja kvaliteetselt teostatud, väga mitmekihiline, tegevust väga erinevatele vanuse- ja huvigruppidele  ja meie plaanime kindlasti korrata oma külaskäiku!
Õhtul koju jõudes vaatasime mõistagi Lotte filmi uuesti. Kõik kohad ja tegelased olid nii tuttavad.