Skye saar

Hommik võttis meid vastu särava päiksega. Tundus, et eilne vihm oli vaid üks halb unenägu. Otsustasime võtta ette Skye uurimise. Meie perel oli ka omaette eesmärk. Nimelt luges Tiit just hiljaaegu unejutuks soti muinasjuttu haldja lipust.  Loss, kus see muinasjutuline lipp praegugi on, asub Skye saare kõige tagumises otsas- Dunvegani loss.
Täna oli jälle pildistamise päev. Ilusaid vaateid oli igal sammul. Väga raske oli ennast taltsutada, et kohe kogu aeg lakkamatult ei klõpsiks. Alloleval esimesel pildil on näha meie klassikaline tegevus. Mina, nagu näha, pildistan hetkel pildistajaid ning Tiit on arvatavasti jooksnud oma fotokaga juba teisele poole põõsaid ja kraave. See on link haldjalipu muinasjutule, aga ma ei oska seda hetkel lingiks muuta. http://www.clanmacleod.org/about-macleods/the-fairy-flag.htmls.

Dunvegani loss ise on väike, natuke räämas, aga väga armas. Lossi toad on sisustatud vanade asjadega.  Ja seal, klaasi taga, ongi ka muinasjutuline haldja lipp.

Ilusam kui loss ise, on aga lossi aed. Seekord on tegemist klassikalise inglise aiaga.  Raske on isegi valida, kumb rohkem meeldib, kas Drummondi prantuse või siinne inglise stiil, kuid enamus meist, mina sealhulgas, kaldub inglise aia poole. Igal juhul meeldis meile see aed väga väga väga.

Dunvegani aia veeaed.

Aeg läheb siinsetel kitsastel ja käänulistel teedel kiiresti, edasi ei liigu kuigi kiiresti. Õhtuks pidime jõudma juba ca 200 km edasi teisele poole Nessi järve. Seega pidime toreda saare õhtuspoolikul maha jätma. Ilusa ilmaga oleks Skye saarel tegemist ikka päevadeks. Väga mitmekesine loodus ja hästi palju matka-ja jalutusradasid. Lossid, lambafarmid ja kõik muu veel pealekauba. Samas, vihmaga on seal vähe teha.

Meie sõitsime oma uude kohta piki Nessi kallast. Koletis end seekord ei ilmutanud.
Nüüd oleme 3 ööd samas kohas ning ka plaanid on paindlikumad.
Vaatame, mis elu toob!