Me ooperit, me ooperit, me armastame ooperit!

Käisime Riias vaatamas Verdi ooperit Nabucco. Seltskonnas olime siis seekord mina, Tiit, Anna-Liisa ja Kärt.
Kuna ooper oli nelja vaatusega, siis oli meil tegelikult natuke mure, et kuidas Anna-Liisa selle ära kannatab. Tiit ostis piletid ja ta oli niipalju ego, et mina ja Tiit istusime parteris, aga Anna-Liisa ja Kärt kolmandal rõdul. Ehk siis Anna-Liisa võimalik nihelemine ei saa meid mitte kuidagi segada.

Etteruttavalt võib öelda, et see mure oli täiesti asjatu. Ooper meeldis meile kõigile üliväga.
Minu meelest möödusid need neli vaatust nagu üksainus silmapilk. Tiit arvas, et see on kõige ilusam asi, mida ta elu jooksul on kuulnud. Ka tüdrukud olid väga vaimustuses. Kärt rääkis, et Anna-Liisa isegi ei toetanud selga seljatoele, nii huvitav oli tal.

Riia linn oli ilus nagu alati. Samal nädalavahetusel algas ka advendiaeg, nii et kõik oli pidurüüs.
Käisime meiegi jõuluturul ja vanalinnas, restoranis söömas ja kohvikus maiustamas. Õnneks oli meie ööbimiskoht ka kohe vanalinnas.

Ooperimajast paar edevusepilti ikka ka. Meie olime Riia ooperiteatris esimest korda. Esimesel vaheajal, kui tahtsime oma lapsekesi kolmandale rõdule vaatama minna, ei leidnudki me Tiiduga sellist treppi, mida mööda sinna pääseks. Ometi inimesed seal olid ja see andis meilegi lootust. Teisel vaheajal võtsime asja süsteemselt käsile ja leidsimegi õige tee. Muide, ka garderoobid on igal tasandil eraldi.

Teisel päeval saime täidetud ühe eesmärgi, mis meil Riias juba ammu plaanis on olnud. Nimelt pääsesime lõpuks ometi Läti Rahvuslikku Kunstimuuseumi.
See läks remonti siis, kui Anna-Liisa oli meil alles käruga kaasas. Eelmisel aastal kuulis Tiit kusagilt, et nüüd on avatud. Kui me käisime talvel Kärdil lennukil vastas, siis oli meil kindel plaan muuseumis ära käia, kuid selgus, et kuuldused olid ennatlikud ja muuseum ikka kinni.
No ja nüüd siis lõpuks!
Väga ilus oli ja kindlasti tasub käimist. Meie Kumu on ehk uhkem ja moodsam, aga kunsti osas ei jää lätlased meile küll kuidagi alla.



Üks teadmine veel, millele me selle nädalavahetuse tripiga kinnitust saime. Talvel ei ole ikka mingit mõtet külmale maale reisida. Kogu aeg on külm ja kõle. Kõnnid, pea maas kiirel sammul ühest siseruumist teise. Enam kui pool reisi mõnust jääb niimoodi ju olemata!
Igal juhul meie jäime seekord oma nädalavahetusega küll väga rahule. Kusagile polnud kiiret, kõik oli ilus ja hea. Ainult salli oleks võinud kaasa võtta!

Veel suvemälestusi

Monument tühisusele. Tühised inimesed teatavasti elavad Kolga-Jaanis. Seal on neile siis ka monument.

Sõbralikud...

Rõõmsad....

... ja tigedad reisisellid

Kuhu ma jäänud olen

Nonii. Viimane postitus siin on elamumessist ja peale seda on absoluutne vaikus. Kas siis kohe mitte midagi ei toimu enam meie elus!
Aga tegelikult just toimub. Ja toimus see, et minu telefon kukkus maha ja toimib nüüd veel ainult telefonina. Aga see, miks mul teda tegelikult vaja läheb, nimelt pildistamine, on korrast ära.  No ja kui pilte ei saa lisada siis mida ma ikka kirjutan, eks ole.
See suvi on üldse kuidagi jube kiire olnud. Isegi puhkuse ajal ärkasin kella seitsmest, et puhkamisega kiiresti kohe pihta hakata. Tegelesime erinevate majapidamises vajalike askeldustega, aga nädal aega käisime ka Viinis.
Kiiruse kohta annab tunnistust fakt, et meil läks arvuti katki. See juhtus millalgi suve esimesel poolel. Kuna meid praktiliselt toas ei olnud suvi läbi, siis ei tundnud me ka arvutist puudust. Nüüd mõni nädal tagasi läksime poodi ja ostsime uue arvuti. Kuna aga aega jätkuvalt ei olnud, siis seisis see uus arvuti pakendis laua peal, kuni nüüd lõpuks saime aega ta käima panna. Lõpuks ometi oli vihmane ilm, mis muud.
Läheb veel pisut aega ja kõik suvel tehtud pildid saab ka arvutisse tõmmatud. No ja siis hakkan mina siin muljetama ja eputama oma suviste tegemiste ja sõitmistega.

Seniks lisan siia oma telefonist leitud pildid, mis on tehtud kodus kevadel, enne telefoni purunemist :(

Soomes elamumessil

Soomes elamumessidel oleme me käinud vist juba kümme aastat, nii et oleme selle ala asjatundjad. Kuna elamumesse korraldatakse alati uues kohas, oleme tänu sellele ka muidu Soomes ringi sõitnud. Sel aastal siis toimub mess Mikkelis. See on väiksem linnake Helsingist ca 250 km kirde suunas.

Anna-Liisa ja Viking Line kass

Esimesel päeval vaatasime niisama Helsingis ringi. Mina näiteks ei olnud kunagi kaljukirikusse sisse pääsenud. Ükskord, kui me üritasime, siis oli ta juba suletud. Seekord siis saime sisse ka.

Kärt on seoses oma korporatsiooniga mitmeid kordi Helsingis käinud. Tema võõrustaja Helsingis, kes on suur kohvigurmaan, viis ta kaljukiriku lähistel asuvasse kohvikusse, kus olevat Helsingi parim kohv. Käisime seal Kärdi eestvõttel siis nüüd meiegi.

See hea kohvik. Oli küll hea kohv.

Anna-Liisa ja põhjapõdra topis Helsingi tänaval

Õhtuks jõudsime Mikkeli lähedale ühte külla. Käisime jalutamas ja ehtisime endid lilledega

Sel aastal olid majad väga edevad. Terassid on hästi avarad, väga palju on klaasi. Uus trend tundus olevat terassil asuv mullivann seltskonnale. Selline vann oli pooltel majadel vist küll. 

Igal juhul käisime kõik majad läbi, kiitsime ja laitsime isekestis. Tundub, et majade osas on meil küllaltki sarnane maitse. Pilte ma ühtegi ei teinud, aga igasugu reklaamprospekte ja katalooge korjasin küll. Talvel on, mida ajaviiteks vahtida.

Anna-Liisa pakkis oma reisikoti seekord ise. Mulle jäi kuidagi mulje, et Kärt vaatas ka selle üle või abistas kuidagi, aga Soome jõudes selgus, et nii see küll polnud. Annal oli kaasas ikka väga veider riidevalik. Selline, millega ta mõned aastad tagasi kõige mustemaid töid tegi. Nüüd mahtusid need vaevalt veel selga. Nii et õpetus mulle- usalda, aga kontrolli.

Minu nunnu on juba suur!

Täiesti selle blogi väline sündmus, aga ei saa kohe kirjutamata jätta.
Meie imepisike nunnuke Anna-Liisa sai sel nädalavahetusel juba 8 aastaseks. Mina küll ei tea, kuhu see aeg nii kiiresti lendab!
Anna-Liisa on meile kohe titast saati olnud maailma kõige armsam ja lihtsam laps. Tema puhul ma ei saa üldse aru jutust, et last tuleb kasvatada ja see on raske ja vaev. Et tuleb nii paljust loobuda ja kõik need muud murejutud.
Meie oleme ainult võitnud. No kas läheks meie, kaks täiskasvanut, ealeski kõrgseiklusrajale, veekeskustesse, lottemaale või lõbustusparki. Aga Anna-Liisaga koos me seda teeme ja see on lahe! Lastefilmid on toredad ja ma ei läheks neid üksi kinno vaatama. Aga nüüd käin ja naudin täiega. Nutan ja naeran kinos, nii et silmad punased :)
Hetkel loeme unejutuks Harry Potterit ja kuigi ma olen seda ise lugenud, on see ülipõnev! Oleme Anna-Liisaga kokku leppinud, et kui raamat saab läbi, siis vaatame filmi ka. Tegelikult oleme ikka natuke piilunud youtubest jupi kaupa, et lihtsalt ettekujutus tekiks, millised need tegelased siis on. Hirmus põnev.
No ja sellist põnevat tegevust on Anna-Liisaga kogu aeg. Tiidul ja Annal näiteks on hetkel käsil projekt sõita jalgratastel läbi kõik Viljandi tänavad. Nii nad siis tiirutavad ja veavad kaardile jooni. Ma käisin ka korra kaasas, sõitsime seekord 17 kilomeetrit!
Selline lobapostitus siis :)

Mõisate päevad

Puhtjuhuslikult avastasime, et toimub mõisate päev. Kuigi oleme juulis nii õhtuti kui ka nädalavahetustel ülitöised olnud, leidsime siiski selle aja, et natuke kodukanti avastada.
Valisime külastamiseks Kärstna mõisa. Me oleme seal küll enne ka käinud, aga no minu haugimäluga on iga käik ikka jälle uus ja esmakordne.
Igal juhul oli see mõis väga uhke. Praegu on seal sees külakeskus ja tundub, et nad majandavad seal päris edukalt. Avatud mõisate päevalgi oli üles seatud vahva kodukohvik ja käsitööpood.
Igal täistunnil toimus giidiga ringkäik. Meie ringkäigul osalesid siis mina, Tiit ja Anna-Liisa :)
Mõisa ajal oli ehitis koguni nii peen, et hoone esimesel korrusel oli sammaskäik, kust sai hobuste ja tõllaga läbi sõita. Ikka selleks, et härra ja proua vihma käes ei peaks viibima.  Väga asjalik oli ka see, et proua tuba oli väga suur, maast laeni eenduva aknaga ja parima võimaliku vaatega. Härra tuba oli pehmelt öeldes tagasihoidlikum. Nii peabki olema! Ainult et rahakapp oli miskipärast härra tuppa sattunud. Ju sellega oli mingi segadus, no mida teeb härra rahaga!

Väike fotoshoot

Tippmodell tööhoos

Kärstna mõisnike hauakabel. 

Käisime ka mõisnike hauakambris. Kärstna mõisnikel muuseas on Eesti ilusaim hauaskulptuur- suur ja uhke lõvi.
Hauakabel on ilusasti renoveeritud ja ka mõisnikute kirstud olevat selle keldris ilusasti alles.




Käisime veel Veisjärve ääres. See on üks päris suur järv, kuid tema keskmine sügavus on üks meeter. Tiit ja Anna-Liisa käisid seal ka ujumas, kuigi erilist ujumisoskust see järv just ei nõudnud.

Veisjärves lonkimas

Selle sõidu põhjal saime taas kinnitust sellele, et elu maal on põnev ja vaheldusrikas. Väga palju nägime väga korras ja ilusaid talukohti.
Kuna me sõitsime mööda kõrvalteid, siis ühel hetkel tekkis meil tunne, et oleme sattunud kodumaisele safarile. Esmalt nägime suurt jänest, kes metsa ääres põllul kükitas. Jätsime auto seisma ja uudistasime üksteist. Korraga libises meist üle tume vari ja KOTKAS langes taevast meie jänkule kallale. Tänu taevale jänes märkas teda ja jõudis metsa karata.
Sõitsime edasi ja mõne meetri pärast läks rebane üle tee. Just sinna metsa, kuhu see vaene jänku jooksis.  Päeva jooksul nägime kokku 13 liiki loomi ja linde. Anna-Liisa luges sinna sisse ka metsmesilase, nii et võib-olla see number päris aus ei ole ka :)

Lätis turistikal

Käisime laupäeval Valmieras. No kes siis Valmieras ei ole käinud. Marsruut on teada ja tuttav: Depoo pood, kust saab kõike, mida majas ja aias võiks vaja minna ja toiduainete hulgi? ladu, kust saab vist kõike, millega kõhtu kasvatada. Lisaks veel väike tiir Valmiera kaubamajas.
No meie otsustasime seda rutiini igal juhul lõhkuda! Esmalt käisime kusagil soos. No ausalt ei mäleta, mis soo see oli. Tiit kindlasti teab. Anna-Liisa koostas endale seal samblike kollektsiooni, mis hiljem ilmselt ära kadus. Leidsime sealt igatsugu taimi ja samblikke, mida üritasime ka kolme peale identifitseerida. Pildid on siin ainult need, mida mina telefoniga tegin. Fotograafist isa ja tütre pildid on alles fotokate kõhus.

See soo

Kuidas isa, nõnda tütar

Valmierast läbi sõites umbes 10 kilomeetrit asub Koiva (Gauja) jõe ääres baltikumi pikim liivakivipaljand. Tasub külastamist küll.

Koivad Koivas

No muidugi käisime ka meie Depoos. Väljusime sealt toreda arusaamisega, et me oleme ikka väga rikkad. Mitte midagi sellest tohutust kaubahulgast meil vaja ei ole. Järelikult on kõik juba olemas!

Toiduainete hulgipoodi me ei leidnud ja väga ei otsinud ka. Eks meil on ju toitu ka ikka juba olemas.

Traditsiooniliselt käisime Valmiera kirikus. Kirik oli väga suur ja ilus. Minu isiklikud lemmikud on kõik sellised kirikud, kus altarimaalil EI kujutata ristilöödud Kristust. Valmiera kirik kuulus nende hulka (nagu ka Kõpu kirik, mida paar nädalat tagasi külastasime) Lisaks oli Valmiera kirikus ka lastenurk, mida meil  väga harva kirikust leiab.

Läbi Valmiera voolab Koiva jõgi ning lossivaremete lähistelt väljub laevake, millega saab sellel lõbusõitu teha. Kahjuks sai mu telefon siinkohal tühjaks ja pilte netu! Laevasõit oli väga vahva, hoolimata sellest, et laevamees rääkis terve tee kindlasti väga huvitavat ja toredat juttu, aga paraku ainult läti keeles. Jõgi ise muutub üsna lossi kõrval kärestikuliseks ning sinna on märgitud maha slaalomirada süstadele ja kanuudele. Pidavat toimuma ka võistlusi!

Lossi taga orus nägime suurt kitse. Ta ilmselgelt tundis ennast seal väga hästi ja turvaliselt. Vot sulle linnaloom!

Kaubanduskeskuses toimus lahinghargnemine- Tiit läks söögipoodi sõira ostma ja mina oma lemmikusse sisustuspoodi neljandal korrusel. 

Tagasiteel sõitsime läbi Valga- teadagi, miks!
No nii. Tuunin oma postitust, nagunii pean ma seda blogi ju eeskätt endale. Leidsin arvuti kõhust selle reisi pilte ja panen nüüd mõned neist veel siia juurde.

Meie laeva kapten- ehtne jõekaru

Laeva ninas tibitsemas

Omadega rappa

Et siis käisime sel pühapäeval kodu lähistel soomaal Öördi rabas. Ilm oli ilus ja raba oli ilus. Kõik oli ilus.

Luiged ja jõehobud

Nädalavahetused on meil viimasel ajal nii välja kujunenud, et reeded on koristuspäevad, laupäevad aiatöö päevad ja pühapäevad lõbutsemise päevad.
Eelmisel nädalavahetusel käisime pealinnas. Tiit kui meie autojuht viis mind ja Annat linna ja tegi ise kusagil mereäärses roostikus kõndides aega parajaks, ise üliväga õnnelik selle võimaluse eest.
Meie Annaga läksime loomaaeda. Kuna me oleme seal juba nii palju käinud, siis polnud meil mingeid plaane. Läksime, kuhu jalad kandsid ja vaatasime, mida silmad nägid. Kokkuvõttes olime seal ikka päris mitu tundi ja nägime ka kõik oma lemmikud ära. Pilte tegime ainult ühe, minijõehobusest Pupast. Ta oli lihtsalt nii nunnu oma ümaruses!

Päeva naelaks oli meil ballett "Luikede järv". Olime mõlemad Annaga vaimustatud. Tõesti oli väga ilus!

Selfi teatris :)

Anna-Liisa imetletud laemaal

Türgimaa meenutused

Nonii. Mägraema oma tütardega käis kevadisel koolivaheajal Türgimaal puhkamas. Tegelikult oli meie reis 14-22 aprill ehk siis peaaegu kuu aega tagasi, aga elu on peale reisi nii kiire olnud, et mitte pole aega saanud midagi kirja panna.
Kuidas siis oli? Ajaliselt võib sellisel ajal Türgis minna nii ja naa. Meil õnneks läks nii :)
Esimesel päeval, kui me õhtuks kohale jõudsime, sadas vihma. Õnneks oli see ainuke vihmapäev ka kogu selle puhkusenädala jooksul. Ülejäänud päevad olid ilma poolest mõnusad. Õhk oli 20 kraadi ümber ja päike oli väga terav. Ehk siis päikese käes oli väga väga mõnus, aga samal ajal ei olnud veel sellist higi-seljas tunnet, et ei jaksa ja ei suuda kuumust taluda.
Merevesi oli külm. Võib ka öelda, et nagu meil suvel. Inimesed ikka ujusid juba ja no eestlased ikka kohe kindlalt olid vees. Sama võib öelda ka hotelli basseini kohta. Ei olnud nii, et liguned seal terve päeva, aga ujuda kannatas juba küll.
Plaanisime lihtsalt puhata ja laiselda ja nii ka tegime. Mina plaanisin veel, et iga päev võiks tulla 10 tuhat sammu ja nii ka läks, mõni päev ikka kõvasti rohkemgi.
Mida siis nägime ja tegime:
Käisime sees moseedes, mida oma jalutuskäikudel trehvasime. Need olid imeilusad. Nagu piltidelt näha, olime moseehuvilised eelkõige mina ja Kärt. Aga ka Anna-Liisa mainis alles paar päeva tagasi, et talle väga meeldisid Türgi kirikud ja et edaspidi ta on ka kirikutest väga huvitatud :)

Moodne mosee väljastvaates

Usuhull järjekordses mosees, kampsun väärikuse märgiks peas :)

Meie hotell- Avena Resort, asus Alanya kesklinnast kõige rohkem paari kilomeetri kaugusel. Sinna viis väga ilus mereäärne tee, mille ääres oli järjest laste mänguväljakuid ja vabaõhu treeningsaale. Tee ise oli populaarne ka kõiksugu tervisesportlaste seas. Jätkus nii sörkijaid kui ka jalgrattal sõitjaid. Ka Kärt ja Maarja koos sõpradega laenutasid ühel päeval jalgrattad ja käisid nendega ümbrust uurimas. Väga tore oli olnud.

Meie võtsime pea iga päev ette teekonna Alanyasse. Nii need sammud ka kogunesid :)

Õed teel Alanyasse. Taamal on ka Maarja.

Mina põõsas.

Alanya põhiline vaatamisväärsus - kindlus, jääb minu selja taha poolsaarele. Sinna me sammud seamegi.

Jehuu! Olemegi kindluses. Vaade oli väga uhke, nagu üksikutelt piltideltki näha.

Vaade kindlusest

Ja mina kindluses

Mere äärest üles kindlusesse ronides eksisime turismirajalt kõrvale, nagu meile kohane. Kahjuks oli üks saagiahne vanamees meil tupiktänavas vastas ja ahvatles meid enda kannul mingile otseteele, mida ainult tema teadis. No temaga kaasaminek oli meie poolt viga. Ronisime kaktuste ja ohakate vahel tühermaal mööda järsku nõlva. Ja maa üles oli ikka väga väga pikk. Lõpuks jõudsime välja turistide vaateplatvormi alla. Inimesed seisid seal ja vaatasid, kuidas me oma kambaga näost punastena, tolmustena ja kriibitutena läbi klaasikilde täis tühermaa lõpuks siiski pärale jõudsime. Viimane pingutus oli ronida üle turistidele pandud piirdeaia. Kärt lõhkus ronides oma sandaalid ja minu omad olid ka ohus. Vanamees tahtis oma "heateo" eest veel rahagi saada, aga me olime nii tigedad, et rahata ta jäi. See pilt on tehtud Annast hetk peale üle piirdeaia ronimist. Hea, et minust pilti pole. Üks taksojuht andis mulle pudeli vett, kui ma kivi otsas lõõtsutasin. Ilmselt nägime ikka räbalad välja :)

See siin on Muri, hulkuv koer mere äärest, kelle Anna-Liisa kodustas. Muri järgnes meile päris pika maa ja kui ta lõpuks maha jäi, oli see Anna jaoks tõeline traagika. Tema kujutas juba ette, kuidas me looma lennukiga koju toome ja kuidas temast saab kahe koera perenaine. Seekord nii siiski ei läinud. 

Muri lahkumas :(

Kord nädalas toimus meie hotelli kõrval ka turg. Seal müüdi nii toitu kui ka riideid. Ostsime kotitäie suuri ja magusaid maasikaid. Ühe maasika pani müüja Anna-Liisale veel kõrva tahagi. 

Turul tegime igasugu sisseoste, nii et kohvrid ei tahtnud koju tulles enam hästi kinnigi minna. Anna-Liisa suhtles eelkõige neljajalgsetega, ja neid siin jagus. Koerad olid sõbralikud ja kõik nagu ühe isa suust kukkunud- keskmist kasvu ja kollased. Kassidel oli erinevaid isasid, aga kassegi oli väga palju liikvel. Meie hotelli lähistel elasid ka kuked ja kanad, kes meid alates hommikul kella neljast oma kiremisega rõõmustasid.

Pisut mõnu igas päevas. Jäätis oli odav ja hea. Valik oli ka suur.

Tavaline hotellikohv oli lahustuv, aga tänavakohvikutest sai kõike, nii cappucinot kui ka türgi kohvi. Väga mõnus oli.

Nagu näha, on meile hotelli rikkalikust rootsi lauast veel vähe ja kahe söögikorra vahepeal käime veel tänavakohvikutes lisa nillimas. Tegelikult juhtus teinekord nii, et me läksime Alanyasse ja ei jõudnud lihtsalt lõunasöögiks hotelli tagasi. Või siis ei tahtnud jõuda. Kohv ja koogikesed olid odavamad kindlasti kui meil.

Ühel päeval tuli meil ootamatult mõte, et läheks õige Sapadere kanjonisse. Sinna viidi küll ka organiseeritud gruppidega, aga no me oleme ju nii vinged ( ja koonrid) reisisellid, et otsustasime ikka oma käe peal ja odavamalt hakkama saada. Võtsime takso ja võib öelda, et muidugi oli see kordades odavam ja väga mõistlik mõte.

Rada kanjonisse. 

Vesi oli jäine. Suve teisel poolel oleks ehk võimalik end siin mägijõkke kasta. 

Ilupildid edevatest õdedest, kes kose taustal igatpidi poseerisid.

No näiteks sedasi:)

Õed kolmekesi mägiteel. Taksosõit kanjonisse oli umbes nelikümmend kilomeetrit pikk ja kulges enamjaolt käänulistel mägiteedel. Kõigil meil kippus süda pahaks minema. Õnneks tegi umbkeelne taksojuht aeg-ajalt pildistamis- imetlemis- ja hingamispeatusi. Tore sõit oli kokkuvõttes.

Meie hotelli kõrvalt tänavalt ostsime ka kaks trippi. Üks oli hamam. Sellest paraku pilte ei ole. Tegu oli uue hamamiga kusagil mäenõlval. Olime seal sel hetkel ainsad külastajad ja jäime kõigega igati rahule. Nagu ikka- tänavalt ostes maksis sama asi 10 eurot vähem kui oleks olnud meie reisibüroo kaudu.
Teise asjana käisime mina, Anna-Liisa ja Kärt delfiinide sõul. Jällegi jäime väga rahule. Tore oli see, et hooaeg ju alles kogus tuure ja rahvast ei olnud palju. Saime istuda kohe esimesse ritta, kus delfiinid meid sabadega märjaks pritsisid. Paraku vahtisime suud ammuli ja pildistamine läks sootuks meelest.
Üks suur merilõvi tuli paterdades veest välja ja kõndis kohe meie juurest mööda. Lisaks tegi ta esimeses reas kahele inimesele musi ja üks neist olin mina. Tegelikult oli päris hirmus. See merilõvi oli üle kahe meetri kõrge, kui ta ennast tagaloibadele püsti ajas ja lähedalt vaadates oli ta ikka suur ja ohtlik loom. Ei kiskunud väga musitama!

Delfiine imetlemas

Kohe hakkame musitama!

Lisaks delfiinidele olid ka papagoid. Anna-Liisa on meil vana papagoi-sõber ja üritas lindudega igati sõbrustada.

Lillepõõsas meie hotelli lähistel.

Ajaviiteks tegelesime ka enda tuunimisega. Mina näiteks käisin juuksuris (lõikus ja värv, väga jäin rahule), maniküüris ja pediküüris. Hotellis oli ka SPA keskus, kus käisime massaazis.
Sõime ja jõime nagu heinalised. Toit oli hea ja valik oli suur.
Mere ääres lesisime ja mängisime ja võimlesime ja kargasime lainetes ja õppisime hundirattaid. Päike oli tugev ja kaval, üritas meid ikka kõrvetada.
Hotell oli meil tore. Üks meie jaoks uudne asi oli see, et tegemist oli eestlaste hulgas väga populaarse hotelliga. See tähendas, et praegu, hooaja alguses, seal vist ainult eestlased olidki. Siiani oleme alati ainult omaette olnud ja rahvuskaaslastega suhtlemist pole väga olnud. Nüüd aga kuulis basseini ääres ja söögilauas igal juhul ainult eesti keelt. Õnneks oli seltskond väga tore ja suhtlemisaldis. Anna-Liisa leidis endale kohe sõbrad ja lastegängil olid omad tegemised kuni magamaminekuni välja. Õhtuti lavastasid nad erinevaid tantsu- ja teatrietendusi, kus sunniti kaasa lööma ka täiskasvanuid. Keegi ei pääsenud puhta nahaga:). Kusjuures mingit organiseeritud tegevust veel ei toimunud, kõik meelelahutus tuli lastel ise välja mõelda ja see just oligi tore.
Ka Kärt ja Maarja leidsid endile uued sõbrad, kellega õhtute kaupa basseini ääres istuda ja lobiseda. Mina rohkem lugesin lamamistoolis ja olin muidu väärikas. Viimasel õhtul oli meil lausa pidu elava muusikaga ja siis lõin isegi mina teiste eestlastega kampa :)

Väike mänguväljak hotelli territooriumil oli lastebande staap. Seal nad asjatasid ja ega vanemad sinna niiväga oodatud ei olnud.

Uus parim sõbranna!

Plikad lennujaamas. Tuleb kahjuks lahkuda.