reede, 7. september 2018

Kes siis sel suvel Narvas ei käinud!

Sel suvel etendus Narvas Kremli Ööbikud ja see pani rahva liikuma. Kuhu sa ka sotsiaalmeedias ei vaataks, ikka on juttu Narvast.
Meiegi oleme juba mõni aasta arutanud, et peaks ikka Narva minema. Minul on Narvaga seotud hoopis teistsugused mälestused lapsepõlvest, kui me mõned korrad seal turul tomateid ja kartuleid müümas käisime. Seegi oli tore, aga turuplatsilt tol korral kaugemale ei jõudnud.
Nüüd olime turistid. Kusjuures Kremli Ööbiku etendust me vaatama ei läinudki. Aga muidu vaatasime kõik üle, mida vaatamisväärseks pidasime.
Minu selle reisi ahaa- elamuseks olid kasematid. Rääkisime, et kas läheme kasemattidesse ka, kus olevat vahva muuseum. Ma mäletan omal ajal ka Leningradist neid kasematte. Seal nimetati nii mingeid vanglaid. Ma kuidagi uduselt kujutasin ette, et ju siis punuti vangidele peentest kaseokstest mingid matid alla ja seetõttu neid kohti kasemattideks hüütaksegi. Aga see oli muidugi tõest väga kaugel.
Tegelikult on sõna kasematt hoopiski hispaania keelest ja tähendab casa + matte= varjatud maja.
Narvas on kasematid suured kindlustuskäikude süsteemid maa all. Omal ajal oli Rootsi riik need sinna ehitanud ja sellesse tohutuid summasid investeerinud. Käisime samuti nendes käikudes. Oli väga põnev ja inforohke ekskursioon ja väga vahva giid. Soovitan tuliselt kõigile, kes Narva satuvad.



Narva jõeäärne promenaad. Väga ilusasti korras, kaunis ja tundub, et rahva poolt armastatud paik. Väidetavalt olla ka Venemaale antud EL abirahasid vastaskalda korrastamiseks. See raha läks küll ilmselt kellegi taskusse, sest vastaskaldal erilist korrastamist silma ei hakanud.
Kivist lõvid Narva jõe ääres.
Aleksandri kirik Narvas- väljast...
...ja seest.
Linna valvav lõvi
Piima reklaamiv lehm

Sellel pildil on kaks Narvas olulist hoonet- paremal raekoda, mis imekombel sõja-aegse pommitamise üle elas, ja kolledzihoone, mis toob Narva uusi tuuli. Mulle meeldis kolledzihoone väga.

Punane koer
Siin algab kodumaa




Aga seal on juba naaber- Venemaa
Käisime mõistagi läbi ka Narva kindluse. Oli palju ronimist ja nägemist. Tasub käia kindlasti.



Öö veetsime Narva- Jõesuus ja hommikul käisime ka kohalikus rannas. Ei imesta sugugi, et see rand omal ajal kõrgseltskonna hulgas populaarne oli. Kui meri siin natuke jahe ei oleks, siis oleks see praegugi maailmaklassi rand. No vähemalt meie meelest küll.







Dünaamiline perepilt rannas. Tegu on eesti pikima liivarannaga ja peaaegu laulva liivaga. Rannaliiv vaikselt juba ümises.



Luidete vahel

See ongi see koht, mille järgi Narva-Jõesuu oma nime on saanud. Nimelt on siin Narva jõe suu ja teisel pool on juba Venemaa. Veel üks ahhaa- elamus mulle sellel reisil. Ma polnud kunagi mõelnud, et Narva-Jõesuu nimi ka midagi tähendab.


Kas mäletate oma lapsepõlve kooliekskursioonidest seda tanki. Aeg on mööda läinud, aga tank on ikka ootel. Tõeline nostalgialaks!

Nüüd aga tutvustan teile Sillamäed. Seegi linn on veelgi kaunimaks muutunud. Oma stalinistliku arhitektuuriga on ta põnev niigi, aga nüüd on promenaad merel avatud ja eriti edev. Vaadake ise!

Promenaadi lõpetab kaunis paviljon.


Promenaad ja mina neljal käel.


Nüüd, kui ma lõpuks soostusin kaamera eest ära tulema, näete ka promenaadi ennast :)






kolmapäev, 5. september 2018

Loomaaias- puhas klassika

Tallinna loomaaed on meie jaoks klassika. Vähemalt korra aastas tuleb siia kindlasti sattuda. Nii ka sel aastal. Kuigi mu puhkus möödus seekord sahmerdamise tähe all, leidsime Anna ja Kärdiga ikka selle ühe vaba päeva, et lihtsalt olla ja nautida.
 

Laste loomaaed, meie iga-aastane lemmik

Kellel pole sellist pilti kas endast või enda lapsest. Peaksime tegema omaette albumi meie pere lastest erinevates vanustes, aga ikka selle sama kuju seljas. Klassika


Kõige suurem ja kõige toredam uudis meie jaoks oli, et jääkarude uus elupaik on valmis saanud. See oli super ja tundus, et ka jääkarud ise nautisid täiega. Me oleme päris mitmetes loomaaedades käinud oma reisidel, aga nii lähedale jääkarule ei ole me kusagil sattunud. Jääkaruisand Nord möllas vees otse klaasi taga. Oleksime sinna hea meelega jäänud terveks päevaks.

Nordi käpp.

Härra ennast sirutamas


No kas pole lahe!

Käisime muidugi läbi siiski kõik oma lemmikud. Anna-Liisa range nõudmine oli, et peame tingimata minema kakumäele, kuna loomaaia kaardil oli kavalalt märgitud, et seal asub ka lumekakk Hedvig. Meil oli see suvi nimelt Potteri märgi all.  Hedvigit nägime ja kasside hulgas ka Konkskäppa.
Järgmisena hakatakse uut kodu ehitama ilvestele. Anna-Liisa andis oma napist taskurahast igal juhul ka omapoolse panuse, et nende elupaik tuleks sama mõnus, kui jääkarude oma.