Ongi möödas kaua oodatud juubelilaulupidu. Meie perest osales sel korral lausa kaks liiget, üks mudilas- ja teine segakooris. Mudilaskoori liige sai oma esimesed laulupeoelamused koos koolimajas ööbimise ja kogu muu kaasneva komplektiga. Selge see, et see kõik oli vaimustav ja lahe. Öösel, kui lõpuks autoga koju sõitsime, magas see neiu nagu kott ja ma usun, et nii jätkub vähemalt täna lõunani.
Meie vaatasime rongkäiku ja laupäevast kontserdit telekast, aga pühapäevaseks kontserdiks läksime ikka kohale. Minu meelest olid mõlemad kontserdid suurepärased. Nii palju noori dirigente, nii palju esmaesitusi, nii palju tõeliselt vaimustavaid lugusid.
Aga et siis... et mis mul siis häda on?
Me oleme üldiselt hoidunud vabaõhu kontserditest ja etendustest. Ja mitte selle pärast, et me kardaksime päikest või vihma või tuult. Me kardame oma kalleid kaasmaalasi!
Ma ei tea. Kui ma lähen laulupeole, siis ma nagu oma meelest lähen kontserdile. Selge on see, et vabaõhu kontserdil ei saa eeldada päris samasugust vaikust, nagu seda (veel?) on teatri- ja kontserdisaalis. Aga see, mis toimub, ületab siiski igasugused piirid. Mis teil viga on, inimesed, tahaks hüüda!
Ilmselt on umbes kolmandikul külastajatest kontserdist hoopis teine ettekujutus kui meil. Nimelt on nemad seltskonniti tulnud piknikule, mille taustaks laulavad mingid koorid ja mängivad mingid pillid. Need inimesed ei räägi omavahel vaikselt, nad ei keela vähimalgi määral oma lapsi, nad latravad lakkamatult tunde järjest valju häälega ja on äärmiselt häiritud, kui keegi neid keelab.
Sel aastal käisime Viljandi laulupeol ja nüüd siis Tallinnas. Mõlemal korral peale väga pikka kannatamist Tiit palus meie pasundavaid naabreid pisut vaiksemalt võtta. Ta ise arvas, et võtab endale uue indiaaninime- Tiit- Laulupidude Hirm.
Aga tegelikult ka, kas nüüd ongi nii? Et lähed kontserdile, latrad seal ja aeg-ajalt postitad endast ja kontserdist sotsiaalmeediasse kauneid pilte "mina siin kontserdit nautimas", võtad kümneid telefonikõnesid kõigile teadaolevatele sõpradele ja tunned ennast igati nii, nagu oleksid kodus oma grilli juures. Kas on peale kasvanud põlvkond "elu peremehi", kes on lapsed olnud vabakasvatuse- kasvatamatuse perioodil ja annavad nüüd oma mühakluse omakorda lastele edasi.
Selline natuke kibe tõrvatilk siis selles suures ja magusas meepotis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar