Reisimine ja muidu ka: Minust ei saa kunagi põgenikku!

Meie peres olid eile suured sündmused- nimelt sai Anna-Liisa 10 aastaseks (juba?!) ja lisaks oli meil Tiiduga 31 (juba?!) pulma-aastapäev.

Tegelikult ma üldse ei tahtnud, et Anna-Liisa oma sünnipäeva peaks, sest no ma olen tööl ja väsinud ja laisk ja sada häda.

Aga Anna oli visa ja lõpuks leppisime kokku, et bestikad ikka tuleb külla kutsuda. Õnneks olid Kärt ja Maarja ka mõlemad platsis ja nende toel see sünna siis toimuski. Kärt orgunnis tüdrukutele suure aardejahi. Neiud olid tund aega sisuliselt jooksnud mööda linna erinevaid punkte (mida oli minu teada 28) otsides. Aardejaht aga lõppes meie linna meelelahutuskeskuses Castle. See oli üllatuseks kõigile, ka Anna-Liisale. Tüdrukud said valida ühe põgenemistoa ja nad valisid vangikongi. Mina ja Kärt läksime kaasa, sest me kujutasime ette, et meie kui suured ja targad oleme lastele toeks ja abiks. Maarja ja üks tüdrukutest jäid välja ootama ja meid veebikaameratest jälgima.

Kahjuks meie plaanid ei õnnestunud. Lapsed pandi ükshaaval kartseri kongidesse, kus nad üksteist küll nägid, aga pidid siiski igaüks eraldi kongist välja saama. Mina ja Kärt läksime aga täiesti eraldi kaheinimese kongi, kust meie siis pidime välja saama. Esialgu veel oli mul ettekujutus, et OK, teeme hästi ruttu, murrame välja ja läheme lastele appi. Tegelikkus oli see, et me ei saanudki tunni aja jooksul, mis lahenduse leidmiseks oli antud, kongist välja. Kas olime meie liiga saamatud või oli mõistatus liiga keeruline, mine võta kinni. Igal juhul kui ma päriselt peaks vangi sattuma, siis minust küll põgenejat ei oleks. Istuksin nagu vana tohletav kapsas oma aja ära! Täielik pettumus endas igal juhul. Ma ei ole kunagi varem põgenemistubades käinud, aga mulle on jäänud mulje, et see on midagi lihtsat ja lõbusat, isegi lapsele jõukohast.

Lastel kusjuures vist läkski tüki maad paremini ja oleks veel paremini läinud, kui meie oleks nendega koostööd teinud. Alles peale vabastamist saime me aru, et me oleksime saanud ja pidanud neile mingit infot ja mingeid koode ütlema walki-talkiga, mille me tõepoolest kongist leidsime. Aga meie ei osanud seda suurt kasutadagi ja ei saanud ööd ega mütsi aru, mida sellega teha tuleks. Hale!