14. Potsdam edasi

Meil oli plaanis sel päeval käia Berliinis. Aga! Mina, Tiit ja Anna käisime Berliinis vahetult enne covidit ja meil kõigil oli juba väsimus igatsugu vaatamisväärsustest. Seega otsustasime lihtsalt molutada ja ilusat päeva nautida. Kuna Potsdami ümbruses on palju järvesid, jõgesid ja kanaleid, võib seal igatsugu veetranspordiga lõputult kulgeda. Võtsimegi plaani mitmetunnise laevareisi, et kõiki neid losse ja kirikuid kaugemalt silmitseda.

Just nii meie päevake kulges.

Pealelõunal tutvusime veidi Potsdami linnaga. Näiteks alloleval pildil on Hollandi kvartal, kus kõik näeb välja nagu Hollandis.

Anna Hollandi kvartalis.

Käisime ka lossi juures, kus Teise maailmasõja lõpus toimus Potsdami konverents, mille raames Euroopa ümber jaotati. Kena loss oli, aga sisse me ei läinud.

Küll aga oli huvitav see, et jalutasime selle lossi juurest (mis oli päris külastatav koht arusaadavalt) linna suunas, kui ma järsku märkan, et pargis istub üks mees ja loeb ajalehte. Ega selles ju midagi nii üllatavat ei olekski, ainult et see mees on ihualasti. Kui me juba vaatama hakkasime, siis selgus, et kõrvaloleval rannal oli alasti inimesi hulgim. Osad jalutasid ka pargis või veetsid seal muidu aega. Me tahtsime ka tegelikult ujuma minna. Leidsime siis ranna, kus oli rohkem riides inimesi ka ja käisime samuti ujumas. Aga kõik ikkagi riides ei olnud ja riietuskabiine mõistagi ka ei olnud.

Õhtul käisime ka kohalikus Outlet Villages. Meie jaoks oli see esimene kord säärast paika külastada. Kvaliteetsokolaad oli seal väga soodne, kuid kahjuks sõid hiired hiljem kodus meie sahvrisse pandud sokolaadi jäägitult ära.

Outlet Village

 

13 Potsdam

Täna sõitsime Münchenist Potsdami. Potsdam oli minu jaoks üks selle reisi üllatusi. Kui ma ööbimisi broneerisin, siis oli Potsdam minu jaoks lihtsalt nagu Berliini eeslinn. Et saab ehk mugavamalt majutust ja on rohkem parkimisvõimalusi. Ja kuna me ööbisime seal kaks ööd, siis on hea Berliinis käia. Aga tegelikult on Potsdam imeilus linn. Eesti mõistes äkki nagu Tallinn ja Viimsi, ainult et mastaabid on sajakordsed.

Meie ööbimine oli näiteks ühes linnavillas. Korter oli täis antiiki. Laiad vahatatud põrandalauad, suured toad. Anna magas üldse kinnisel verandal, sest ta lihtsalt tahtis.  Kuna me kasutasime sealset kööki, siis oli päris kõhe sealseid väärtuslikke nõusid kasutada. Vaskpotid ja kristallist pokaalid, üleeelmise sajandi inglise portselan. Magamistoas oli isegi massaazitool. Meile tundus, et tegu oli majaperenaise enda korteriga. Perenaine ise oli liikumisvõime kaotanud ja elas nüüd korrus allpool. Villa kokku oli väga väga suur, meie korter oli sellest vaid osa. Lisaks asus see järve või jõe kaldal. Siin on tohutu veevõrgustik, mis ulatub igas suunas ja kuni Berliinini välja.

Sellistest villadest Potsdam põhimõtteliselt koosneski.

Meie käisime Sanssouci lossis. See oli minu lemmikloss. Tegu oli sisuliselt kuninga suvilaga. Ta oli väga suur, aga eelmise päeva kogemuse kõrval ikkagi hoomatav. Toad kuningale ja külla tulnud sõpradele. Nh, ja kuninga hobidele ka. Mammu oli lossidest nii küllastunud, et ei tulnudki sisse. Viga!!

Suvila ja aiake

 

12 München viimane päev

Hommik 

 Minu mälu on nõrk ja praegu, novembri lõpus, ei mäleta ma enam kuigi täpselt suvise reisi kõiki päevi. Seetõttu toetun ma nüüd puhtalt Mammu reisikirjale. Olen temaga nõus ja spikerdan julgelt. Laisk ja mugav.

Meil oli valikus kaks võimalust- kunstimuuseum või Munich Residenz. Meie valisime teise. Munich Residenz on siis suurim linnapalee Saksamaal ja seal elasid Wittelbachi dünastia kuningad. Loss oli üüratult suur. Alustasime kusagilt otsast ja liikusime ja liikusime. Jälle kuninga vastuvõtu tuba, kuninganna vastuvõtu tuba, ootetuba kuninga juurde, ootetuba kuninganna juurde, kummagi magamistoad. Aga selliseid komplekte oli palju. Ma ei saanudki aru, kuidas see elu seal lossis käis- kas iga uus kuningas tegi endale jälle uued ruumid ja vanad jäeti lihtsalt tühjaks? Igal juhul kõndisime seal ja imetlesime nii palju kui suutsime. Ruumid olid tõepoolest imeilusad. Lõpuks tundus siiski, et need ei lõpe mitte kunagi ja me ei saagi enam kunagi sellest nõiutud lossist välja.

Kaunis part-kauss.

See on optiline trikk. Tegelikult oli tavaline lagi, mis hakkas kohe uksepiida kohalt peale. Aga täiesti pettis ära.

 Teisel poolel päevast tulime vastu Anna soovile ja käisime kusagil äärelinnas Primarkis. Anna leidis sealt nii mõndagi, mida ta hädasti vajas.

Õhtusöök oli Mammu ja Anna valitud. Seekord oli menüüs ramen. Toit oli väga maitsev, kuigi ports oli ebainimlikult suur, lausa suur kausitäis igale.

Meie rameniportsud

Üks väga vahva tänavamuusik

11 päev. München ja Saksa muuseum

Täna ja homme on meil puhtalt Müncheni päralt. Tänaseks oli siis plaanitud Saksa muuseum. Muuseumite osas on sakslased täiesti pöörased. Mina ei ole kusagil mujal näinud nii lõputult suuri ja põhjalikke muuseume kui siin. Saksa muuseum, mis meil plaanis oli, tutvustas kõike alustades kosmosest ja lõpetades robotite, lennunduse, keemia ja kõigega, mis veel pähe võiks tulla. Minule meeldis kõige rohkem lennundus, kosmos ja roheline energia. Roheline energia oli eriti lahe. Mis ideid taastuva energia tootmiseks teadlastel välja on mõeldud. Minu lemmik oli lainetel ujuv liigenditega vaip. Kui meri lainetab, siis lainetab ka vaip ja energia tekib vaiba liigendite liikumisest. Lõputu energia allikas! Lisaks kõiksugu ideed tuule püüdmiseks. Saksamaa ja Poola olid ka praegu täis tuulegeneraatoreid.Praktiliselt polnud sellist hetke, kui sealt läbi sõites ühtegi tuuleparki nägemisulatuses ei olnud. Meil ollakse kuidagi eriti tõrksad selles osas.

Peale muuseumi logelesime niisama linnas. Tänane õhtusöögi koht oli minu valida. Sõime turul, kus valmistati maitsvaid kalaroogasid. Kõik saime kõhud täis ja jäime ka rahule. Turg oli muidu ka päris tore koht.

 

10. päev Neuschwanstein ja München

 

Tänase päeva tähtsaim vaatamisväärsus oli meil Neuschwansteini loss. Need saksa nimed on minusuguse jaoks võimatud nii kirjutada kui lugeda kui meelde jätta. Meie keeles siis Uus Luigeloss.

Lossi lasi ehitada kuningas Ludwig II. Laiale üldsusele on see hoone tuttav tänu Disneyle, kes võttis lossi Tuhkatriinu lossi aluseks.

Mina, endine Kaja Müller, "oma" hotelli ees kekutamas. Saksamaal on Mülleri nimega asju muidugi väga palju, kekutamist oleks jätkunud veelgi 

Hotell ise oli, jumal tänatud, uhke ja ilus. Ja asus otse Neuschwansteini juures. Võib rahule jääda küll 

Lossi looja Ludwig oli väga omapärane mees.  Ta sai kuningaks juba 18 aastaselt ja oli silmapaistvalt nägus noormees. Kahjuks ei olnud tal riigivalitsemise peale kõige vähematki annet. Ta eelistas tegeleda ekstravagantsete kunsti- ja arhitektuuriprojektidega. Eriti oli ta vaimustuses Wagnerist ja tema muusikast. Samuti oli ta äärmuseni introvertne ja omaette hoidev. 

Luigeloss ongi ehitatud pühendusena Wagnerile ja tema ooperitele. Ehitus algas 1868 aastal. See oli aeg, kui vajadus losside kui kindluste järele polnud enam nii suur. Tegu oli puhtalt unistuse täitmisega. Paraku ei jõudnud loss valmis saada, enne uppus (või uputati) Ludwig saladuslikult järve. Mis seal täpselt juhtus, ei teata tänapäevani, aga arvatakse, et ta siiski uputati, et ta ei jõuaks oma hullustega kogu riiki lõplikult laostada.

Lossis oli näiteks telefon, kuigi sel ajal ei olnud veel võimalik kusagile helistada. Kontserdisaal Wagneri muusika kuulamiseks, kusjuures kuulajaid oli ainult üks-tema ise.

Öösiti armastas Ludwig valgustatud tõllaga ringi kihutada. 

Loss ise, vaated lossist ja vaated lossile on väga efektsed. 

Meie bronnisime külastuse pikalt ette ja ega neid külastusaegu juba siis niiväga valida ei olnud. Väga populaarne turismimagnet ja täiesti põhjusega. 

Lossi lähedal üle kuristiku oli sild, millelt avanesid lossile kaunid vaated. Kuristikus/orus voolas aga ojake.

Vaated

Vaade lossiaknast

Vaade sillale lossist

Näha on, et ma pildistasin Luigelossis nagu hull. Tundus lihtsalt, et kõik vaated on nii ilusad ja jäädvustamist väärt. 

Õhtuks jõudsime Münchenisse. Viisime Kärdi lennujaama, sest tema puhkus oli selleks korraks möödas. Edasi seiklesime juba neljakesi.

Õhtu lõppes Tiidu jaoks suurima õnnega- Müncheni kuulsas õlletoas Hofbräuhausis. Tegu on siis kolmekorruselise 16.sajandist pärit õllekaga. Iga korrus on eelmisest natuke peenem ja viisakam. Käisime kõik korrused läbi, aga ise asusime platsi kõige alumisel- lihtrahva korrusel. Sakslased on oma õllekultuuriga ikka hullud, seda peab ütlema. Suured ruumid täis pikki laudu, tohutu lärm, palju rahvast. Kõik rahulolevad ja õnnelikud oma liitriste õllekannude taga. Toiduvalik sellistes kohtades on reeglina ühesugune, aga portsud on suured ja nälga ja janusse küll keegi ei jää. Anna-Liisa pisut kirtsutas nina, aga kõhud saime täis ja kõrvad lukku. Meie kõrvallauas tundusid kolme põlvkonna mehed koos olevat välja tulnud. Õllekannude taga istusid isa ja  poeg. Pojapoeg oli alles pubekas ja tal nüüd päris õlut ei olnud. Koos toredasti veedetud aeg igal juhul.
Meie leppisime kokku, et kolmel Münchenis oleval õhtul valib iga kord erinev pereliige õhtusöögi koha. See siin oli siis mõistagi Tiidu valik.

9. päev- Lahkume Sveitsist. Luzern ja Liechenstein

 Täna lahkume Sveitsist. Sõitsime taas üle koleda kuru. Päevavalges ja mägedega juba harjunult polnud asi sugugi nii hirmus kui tulles.

Tänase päeva plaan on Sveitsi linn Luzern. Luzern on ilus armas linnake, mis on tuntud oma keskaegsete ehitiste ja viltuste sildade poolest. Sillad on viltu siis jõe suhtes, nagu oleks liiga pikk sild diagonaalselt liiga kitsale jõele pressitud. Et ikka pikem ja ilusam see sild teha :)

650 aastat vanad sillad on katusega kaetud ja puust. 1993 aastal puhkes ühel sillal tulekahju, mille süütajat pole tänaseni leitud. Silla katusealune on kaunistatud paljude maalidega, mis jutustavad linna ajaloost ja tema kaitsepühaku elust ja surmast. Jube kaotus ikka, kui osa sellest mingi nõmediku tõttu nüüd põlenud on.

Luzern on kena, aga pisem kui Genf. Hästi palju kasutatakse siinkandis seinamaalinguid.

Linnamaja. Maalitud, nagu kombeks.

Linna ümbritses linnamüür, millel me samuti käisime ja mis oli väga vahva. Igal juhul meie poolt on küll kõigile soovitus, et kui sealkandis olla, siis Luzerni tasub igal juhul sisse keerata.

Õhtuks pidime jõudma juba Saksamaale, kus meil järgmisel hommikul oli broneeritud Neuschwansteini ekskursioon.

Teel sinna sõitsime läbi ka Liechtensteinist ja Anna sai endale uue riigi kirja. Vaatasime seal lossi juures pisut ringi, aga kuna lossis elatakse, siis me sinna sisse ei pressinud.

Tegelikult on meil kogu selle reisi aja olnud pidevalt tunne, et tahaks rohkem aega ringi vaatamiseks, sest niipalju ilusaid kohti lipsab autoaknast mööda. See maanurk- Sveitsi-Austria-Lõuna-Saksamaa on looduslikult väga-väga ilus. Siin võiks lihtsalt niisama nädalase puhkuse veeta, natuke ringi sõita ja matkata. Aga ees on kogu aeg ka palju toredaid kohti. ja kõiki neid tahaks ju pikalt nautida.

Aastaid tagasi käisime perega sarnasel reisil. Siis olid Kärt ja Maarja alles väikesed. Sveitsis peatusime tookord väga lühidalt. Kämpingupidaja imestas, et te sõidate Sveitsi ja olete siis siin ainult ühe päeva- mis teil viga on! See jäi mulle kuidagi meelde ja kripeldama ja oli ka üheks põhjuseks, miks me seekord just Sveitsis nii pikalt olime. Kui kunagi pensionile läheme, siis oleme igal pool pikalt. Vast.

See on üks kirik ühes kohas. Tiit tahtis kindlasti seda näha ja nii me seal ka ära käisime. Aga mis kirik ja kus kohas- enam ei mäleta. Ilm oli soe ja lehmad karjamaal olid armsad, see on mul meeles. Nii juhtub, kui kohe asju kirja ei pane.

Tegime pisikese peatuse ühes linnakeses, mille nime ma enam ei mäleta. Selles linnas olid majade maalijad eriti hoogu sattunud. Küll muinasjuttudest tuttavaid tegelasi, küll puuduvaid karniise, küll lilli- loomi- inimesi. Lõuna-Saksamaa oma parimas vormis.

Õhtust sõime juba Saksamaal ja nautisime üle mitme päeva meile rohkem taskukohaseid hindu. Ja ööbisime ka täitsa ilusas hotellis, polnud keldris ega midagi!

Keedetud munad nendele, kes ei viitsi neid ise värvida, aga tahaks laua peale ikka väikest elevust tuua. Saksamaa.