 |
Hommik  |
Minu mälu on nõrk ja praegu, novembri lõpus, ei mäleta ma enam kuigi täpselt suvise reisi kõiki päevi. Seetõttu toetun ma nüüd puhtalt Mammu reisikirjale. Olen temaga nõus ja spikerdan julgelt. Laisk ja mugav.
Meil oli valikus kaks võimalust- kunstimuuseum või Munich Residenz. Meie valisime teise. Munich Residenz on siis suurim linnapalee Saksamaal ja seal elasid Wittelbachi dünastia kuningad. Loss oli üüratult suur. Alustasime kusagilt otsast ja liikusime ja liikusime. Jälle kuninga vastuvõtu tuba, kuninganna vastuvõtu tuba, ootetuba kuninga juurde, ootetuba kuninganna juurde, kummagi magamistoad. Aga selliseid komplekte oli palju. Ma ei saanudki aru, kuidas see elu seal lossis käis- kas iga uus kuningas tegi endale jälle uued ruumid ja vanad jäeti lihtsalt tühjaks? Igal juhul kõndisime seal ja imetlesime nii palju kui suutsime. Ruumid olid tõepoolest imeilusad. Lõpuks tundus siiski, et need ei lõpe mitte kunagi ja me ei saagi enam kunagi sellest nõiutud lossist välja.
 |
| Kaunis part-kauss. |
 |
| See on optiline trikk. Tegelikult oli tavaline lagi, mis hakkas kohe uksepiida kohalt peale. Aga täiesti pettis ära. |
Teisel poolel päevast tulime vastu Anna soovile ja käisime kusagil äärelinnas Primarkis. Anna leidis sealt nii mõndagi, mida ta hädasti vajas.
Õhtusöök oli Mammu ja Anna valitud. Seekord oli menüüs ramen. Toit oli väga maitsev, kuigi ports oli ebainimlikult suur, lausa suur kausitäis igale.
 |
| Meie rameniportsud |
 |
| Üks väga vahva tänavamuusik |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar