10. päev Neuschwanstein ja München

 

Tänase päeva tähtsaim vaatamisväärsus oli meil Neuschwansteini loss. Need saksa nimed on minusuguse jaoks võimatud nii kirjutada kui lugeda kui meelde jätta. Meie keeles siis Uus Luigeloss.

Lossi lasi ehitada kuningas Ludwig II. Laiale üldsusele on see hoone tuttav tänu Disneyle, kes võttis lossi Tuhkatriinu lossi aluseks.

Mina, endine Kaja Müller, "oma" hotelli ees kekutamas. Saksamaal on Mülleri nimega asju muidugi väga palju, kekutamist oleks jätkunud veelgi 

Hotell ise oli, jumal tänatud, uhke ja ilus. Ja asus otse Neuschwansteini juures. Võib rahule jääda küll 

Lossi looja Ludwig oli väga omapärane mees.  Ta sai kuningaks juba 18 aastaselt ja oli silmapaistvalt nägus noormees. Kahjuks ei olnud tal riigivalitsemise peale kõige vähematki annet. Ta eelistas tegeleda ekstravagantsete kunsti- ja arhitektuuriprojektidega. Eriti oli ta vaimustuses Wagnerist ja tema muusikast. Samuti oli ta äärmuseni introvertne ja omaette hoidev. 

Luigeloss ongi ehitatud pühendusena Wagnerile ja tema ooperitele. Ehitus algas 1868 aastal. See oli aeg, kui vajadus losside kui kindluste järele polnud enam nii suur. Tegu oli puhtalt unistuse täitmisega. Paraku ei jõudnud loss valmis saada, enne uppus (või uputati) Ludwig saladuslikult järve. Mis seal täpselt juhtus, ei teata tänapäevani, aga arvatakse, et ta siiski uputati, et ta ei jõuaks oma hullustega kogu riiki lõplikult laostada.

Lossis oli näiteks telefon, kuigi sel ajal ei olnud veel võimalik kusagile helistada. Kontserdisaal Wagneri muusika kuulamiseks, kusjuures kuulajaid oli ainult üks-tema ise.

Öösiti armastas Ludwig valgustatud tõllaga ringi kihutada. 

Loss ise, vaated lossist ja vaated lossile on väga efektsed. 

Meie bronnisime külastuse pikalt ette ja ega neid külastusaegu juba siis niiväga valida ei olnud. Väga populaarne turismimagnet ja täiesti põhjusega. 

Lossi lähedal üle kuristiku oli sild, millelt avanesid lossile kaunid vaated. Kuristikus/orus voolas aga ojake.

Vaated

Vaade lossiaknast

Vaade sillale lossist

Näha on, et ma pildistasin Luigelossis nagu hull. Tundus lihtsalt, et kõik vaated on nii ilusad ja jäädvustamist väärt. 

Õhtuks jõudsime Münchenisse. Viisime Kärdi lennujaama, sest tema puhkus oli selleks korraks möödas. Edasi seiklesime juba neljakesi.

Õhtu lõppes Tiidu jaoks suurima õnnega- Müncheni kuulsas õlletoas Hofbräuhausis. Tegu on siis kolmekorruselise 16.sajandist pärit õllekaga. Iga korrus on eelmisest natuke peenem ja viisakam. Käisime kõik korrused läbi, aga ise asusime platsi kõige alumisel- lihtrahva korrusel. Sakslased on oma õllekultuuriga ikka hullud, seda peab ütlema. Suured ruumid täis pikki laudu, tohutu lärm, palju rahvast. Kõik rahulolevad ja õnnelikud oma liitriste õllekannude taga. Toiduvalik sellistes kohtades on reeglina ühesugune, aga portsud on suured ja nälga ja janusse küll keegi ei jää. Anna-Liisa pisut kirtsutas nina, aga kõhud saime täis ja kõrvad lukku. Meie kõrvallauas tundusid kolme põlvkonna mehed koos olevat välja tulnud. Õllekannude taga istusid isa ja  poeg. Pojapoeg oli alles pubekas ja tal nüüd päris õlut ei olnud. Koos toredasti veedetud aeg igal juhul.
Meie leppisime kokku, et kolmel Münchenis oleval õhtul valib iga kord erinev pereliige õhtusöögi koha. See siin oli siis mõistagi Tiidu valik.