E.Lockhart "Me olime valetajad"

Järjekordne noortekas minu lugemislaual. Appi, kui väga see raamat mulle meeldis!

Me oleme Sinclairid.
Keegi meist ei hädalda.
Keegi meist ei eksi.
Suviti elame oma erasaarel Massachusettsi ranniku lähedal.
Vahest polegi teil rohkem tarvis teada.
Või siis vaid seda, et mõned meist on valetajad.

“Me olime valetajad” on mitmeid kirjandusauhindu pälvinud E. Lockharti uus suurepärane põnevusromaan, mille GoodReads nimetas 2014. aasta parimaks noorteraamatuks.
Lugege.
Ja kui keegi küsib, kuidas lugu lõpeb, siis lihtsalt VALETAGE.

Nii tutvustab raamatut Rahva Raamat.

Oli väga mitmekihiline ja no tõesti ülimalt hea. Ja kui te tahate teada, kuidas see lugu lõpeb, siis tuleb lihtsalt raamat kätte võtta ja lugeda. Lõpp on igal juhul üllatav, ja see on väga väga leebelt öeldud.

Soovitan üliväga.

Stig Rästa "Minu Kennedy"

Raamat on ilmunud juba aegu tagasi ja ka küllalt massiivne reklaamikampaania on praeguseks ammu ununenud. Minuni jõudis raamat aga alles nüüd :)
Ma mäletan Stig Rästat alates ajast, kui ta mingil Eesti Laulu konkursil laulis I wanna meet Bob Dylan- oli vist mingi selline pealkiri?  Ilus nunnu poiss ja ilus laul ja mulle meeldis.
Raamat oli kerge lugemine. Lobedalt kirjutatud. Kui ta ilmus, siis oli palju juttu sellest, et pole üldse elulooraamat jne. No tegelikult eks ta ikka elulooraamat oli, lihtsalt see elu ei ole teab mis pikk olnud veel.
Raamat on lühike ja tekst on hõre. Hindeks 3+
Ja üldse, ma ei tea, mis mul viga on, nagu paha põrsas. Ükski raamat pole küllalt hea, ühel on üks viga ja teisel teine... Pimedus ja külm teevad mulle vist liiga.

John Green Paberlinnad

Olen varem lugenud Greeni suurt menukit Süü on tähtedel. See oli südantmurdev lugu noortest vähihaigetest. See raamat mulle meeldis. Kuuldavasti on tehtud ka film, aga seda ma näinud ei ole.
Nüüd siis Paberlinnad. Jällegi, on olemas ka film, aga mina seda näinud ei ole.
Huvitav on see, et ma loen päris palju igasugu noortekaid ja üldiselt need mulle meeldivad. Hea, lihtne ja ladus lugemine reeglina. John Green on teadagi noortekirjanduse tipptegija, aga huvitaval kombel see raamat mind ei kõnetanud. Ja veel on veider, et pigem samastusin ma peategelaste vanematega. Mis mõttes nagu! Lähenen ju alles 50-le ja kas tõesti juba tunnen ennast vastutustundliku täiskasvanuna?
Loo sisu: On üks tore tubli poiss, minategelane, ja tema naaber on popp ja ilus tüdruk. Tüdruk ei tee poisist väljagi, kuni ühel ööl keskkooli lõpu ajal ilmub ta poisi akna taha, sest tal on vaja poisi autot ja poissi autojuhiks. Peale pöörast ööd plika kaob, kuid jätab endast vihjeid maha. Poiss viskab nurka oma sõbrad ja hakkab tüdrukut nende vihjete põhjal jälitama. Lõpuks ka leiab, olgu ette ära öeldud.
Mul on sellest poisist kahju, kuigi ma saan aru, et see käib suureks saamise juurde, et mõni hoolimatu tüdruk sul südame murraks.
Küll on hea, et ma ikka juba nii täiskasvanu olen :)

Minu Nizza

Ma olen aeg-ajalt ikka "Minu" sarja raamatuid lugenud. Mõni neist meeldib mulle väga ja mõni neist mitte nii väga.
Nizza on väga ilus kant ja ma laenutasin selle raamatu suurte ootustega. Lisaks oli raamatu tagakaanel väga põnev tutvustus, et tegu on 50 aastase naisega, kes oli sunnitud minema Nizzasse majanduspõgenikuna. Mulle kui sama vanuserühma inimesele pakub ikka huvi, kuidas mõni eakaaslane maailmas ringi seikleb. Nii et ootused olid suured. Praegugi mõtlen siin, et kas maksab üldse arvustada ja kommenteerida, on ju tegemist autobiograafilise raamatuga ja seega ei arvusta ma tegelikult mitte raamatut, vaid kellegi elu valikuid. Aga ikkagi...
Hakkasin lugema ja nii ärritusin. Kuidas saab üks nelja lapse ema nii hädaline olla. Mis mõttes sa jätad oma haige lapse ilma peale ja tormad saba seljas mingi mehe vile peale, keda sa näinudki ei ole, aga kes on nõus sind enda poole võtma. Mis mõttes on elu Eestis nii õudne ja trööstitu, elu aeg oled just Nizzasse tahtnud, aga samal ajal nutad patja märjaks, et see müstiline mees ei taha sinuga hoopis Eestis elada. Ometi oleks temaga koos ju nii tore siin, korjaks seeni ja värki. Ja kui oled juba varem elanud Kanadas ja Soomes, siis on täitsa kindlalt teada, et need on kah ühed nõmedad kohad.
Vägisi jääb mulje, et vaja oli hoopis sponsorit, olgu ta siis kes tahes. Ja tühja neist lastest.
Tegelikult, küllap on selliseid inimesi ikka päris palju ja kes olen mina, et neid hukka mõista. Aga mõista on kah ikka väga raske. Kui inimesel on täiskasvanud lapsed, siis võiks eeldada ikka juba mingit täiskasvanulikkust temast endast kah. Vähem patja nutmist ja pisut rohkem teadmist, et kuhu sa ka ei läheks, leiad sa eest ikka selle, mis sul endal kaasas on. Seda tahaks soovitada autorile.

Nagu näha, ma olen täitsa vihane.
Nizza kohta suurt midagi teada ei saanud ja sellest on kahju.
Ei soovita seda raamatut lugeda.

Modig Niklas "See on LEAN"

Üle väga pika aja lugesin ka ühte juhtimisalast raamatut. Pean ütlema, et ma ei kahetse ja julgen seda raamatut küll soovitada.

Autorid lahkavad raamatus tõhususe paradoksi. Kõige traditsioonilisem ja levinum tõhususe poole püüdlemise viis on ressursikasutuse parandamine. Kuid see kipub omakorda suurendama töömahtu. Tulemus on, et mida tõhusam püüab organisatsioon olla (tegutsedes usinasti ressursside parema ärakasutamise nimel), seda vähem tõhusaks ta tegelikult muutub (sest teeb tööd, mis on küll esmapilgul vajalik, kuid tegelikult väärtust ei lisa). Seda paradoksi aitabki käesolev raamat lahendada.

Mida prioriteediks seada, on otsustamise küsimus nii äris kui ka igapäeva elus. Kuna ressursikasutust on suhteliselt lihtne mõõta ja ressursitõhusus tundub ka esmapilgul väga oluline näitaja, siis joondumegi reeglina selle järgi. Aga mõtlemist saab muuta ja asju hoopis teise nurga alt vaadates näivad nad hoopis teistsugused. Põnev.

Mart Sander "Litsid"

Mart Sanderi romaan "Litsid" heidab valgust Eesti saatuse pöördelistele aastatele. Raamat   räägib perioodist 1939-1944 läbi väikese Tallinna bordelli ja seda külastavate inimeste pilgu läbi.

Sellises suletud mikrokosmoses kajastuvad murrangulised sündmused ja hetked sageli vaid kui reaalse tegelikkuse kauge kaja, murdes üksiti valusalt sisse illusoorsesse maailma. Sellisse maailma on põgenenud paljud noored naised, kellel kõigil on erinevad põhjused tavaelust ja oma identiteedist loobumiseks. Kuid sõdima peavad nemadki.

Romaanitsükli esimese osa tegevus toimub aastail 1939-1940, mil Eesti asus eneselegi märkamatult oma iseseisvuse hävingu teele.

Nii räägib Rahva raamat. Mulle kui mitte erilisele ajaloohuvilisele raamat meeldis. Teine osa on veel lugemata, aga plaanin seda kindlasti teha. Pealkiri Litsid on Sanderi käsitluses mitte niivõrd bordellitöötajate, kui väikeriikide ja nende osavate laveerijate kohta käiv tiitel. Ehk siis väikesed balti riigid olid litsid Hitleri ja Stalini käes. Küll oli ka meil siin väiksemaid poliitikuid, ametnikke, kes hoolega tuult jälgisid, et õigeid hetki tabada ja ikka õigel poolel olla. Ja olgem ausad, mis siis tänapäevalgi teisiti on. Ikka on inimesed, kes on alati võitjate poolel, ustavad ja truud.

Eesti kultusfilmist on meelde jäänud laulusõnad ...lõpuks on kõik ainult enese müümine, turul me oleme vennad ja õed. Tükkhaaval, kildhaaval, raashaaval üksteisele müüme oma usud ja tõed...
Kahju, aga sageli nii on.

Sander on ise kommenteerinud oma raamatut ka nii, et enamus raamatuid jutustab kangelaste lugusid. Kangelasi on aga heal juhul üks tuhandest. Tema aga tahab rääkida nende 999 tavalise, mittekangelase loo.  

Muide, raamatu kaanekujundus on huvitav. Hoolsamalt vaadates võib sealt ka ühe tuntud riigimehe leida.

Soovitan raamatut kõigile. Oli lihtne, huvitav ja isegi hariv lugemine. Viis punkti Sanderile :) Nagu igati välja paistab, siis Mart Sander mulle väga meeldib!