Ma olen aeg-ajalt ikka "Minu" sarja raamatuid lugenud. Mõni neist meeldib mulle väga ja mõni neist mitte nii väga.
Nizza on väga ilus kant ja ma laenutasin selle raamatu suurte ootustega. Lisaks oli raamatu tagakaanel väga põnev tutvustus, et tegu on 50 aastase naisega, kes oli sunnitud minema Nizzasse majanduspõgenikuna. Mulle kui sama vanuserühma inimesele pakub ikka huvi, kuidas mõni eakaaslane maailmas ringi seikleb. Nii et ootused olid suured. Praegugi mõtlen siin, et kas maksab üldse arvustada ja kommenteerida, on ju tegemist autobiograafilise raamatuga ja seega ei arvusta ma tegelikult mitte raamatut, vaid kellegi elu valikuid. Aga ikkagi...
Hakkasin lugema ja nii ärritusin. Kuidas saab üks nelja lapse ema nii hädaline olla. Mis mõttes sa jätad oma haige lapse ilma peale ja tormad saba seljas mingi mehe vile peale, keda sa näinudki ei ole, aga kes on nõus sind enda poole võtma. Mis mõttes on elu Eestis nii õudne ja trööstitu, elu aeg oled just Nizzasse tahtnud, aga samal ajal nutad patja märjaks, et see müstiline mees ei taha sinuga hoopis Eestis elada. Ometi oleks temaga koos ju nii tore siin, korjaks seeni ja värki. Ja kui oled juba varem elanud Kanadas ja Soomes, siis on täitsa kindlalt teada, et need on kah ühed nõmedad kohad.
Vägisi jääb mulje, et vaja oli hoopis sponsorit, olgu ta siis kes tahes. Ja tühja neist lastest.
Tegelikult, küllap on selliseid inimesi ikka päris palju ja kes olen mina, et neid hukka mõista. Aga mõista on kah ikka väga raske. Kui inimesel on täiskasvanud lapsed, siis võiks eeldada ikka juba mingit täiskasvanulikkust temast endast kah. Vähem patja nutmist ja pisut rohkem teadmist, et kuhu sa ka ei läheks, leiad sa eest ikka selle, mis sul endal kaasas on. Seda tahaks soovitada autorile.
Nagu näha, ma olen täitsa vihane.
Nizza kohta suurt midagi teada ei saanud ja sellest on kahju.
Ei soovita seda raamatut lugeda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar