Üle väga pika aja lugesin ka ühte juhtimisalast raamatut. Pean ütlema, et ma ei kahetse ja julgen seda raamatut küll soovitada.
Autorid lahkavad raamatus tõhususe paradoksi. Kõige traditsioonilisem ja levinum tõhususe poole püüdlemise viis on ressursikasutuse parandamine. Kuid see kipub omakorda suurendama töömahtu. Tulemus on, et mida tõhusam püüab organisatsioon olla (tegutsedes usinasti ressursside parema ärakasutamise nimel), seda vähem tõhusaks ta tegelikult muutub (sest teeb tööd, mis on küll esmapilgul vajalik, kuid tegelikult väärtust ei lisa). Seda paradoksi aitabki käesolev raamat lahendada.
Mida prioriteediks seada, on otsustamise küsimus nii äris kui ka igapäeva elus. Kuna ressursikasutust on suhteliselt lihtne mõõta ja ressursitõhusus tundub ka esmapilgul väga oluline näitaja, siis joondumegi reeglina selle järgi. Aga mõtlemist saab muuta ja asju hoopis teise nurga alt vaadates näivad nad hoopis teistsugused. Põnev.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar