Olen varem lugenud Greeni suurt menukit Süü on tähtedel. See oli südantmurdev lugu noortest vähihaigetest. See raamat mulle meeldis. Kuuldavasti on tehtud ka film, aga seda ma näinud ei ole.
Nüüd siis Paberlinnad. Jällegi, on olemas ka film, aga mina seda näinud ei ole.
Huvitav on see, et ma loen päris palju igasugu noortekaid ja üldiselt need mulle meeldivad. Hea, lihtne ja ladus lugemine reeglina. John Green on teadagi noortekirjanduse tipptegija, aga huvitaval kombel see raamat mind ei kõnetanud. Ja veel on veider, et pigem samastusin ma peategelaste vanematega. Mis mõttes nagu! Lähenen ju alles 50-le ja kas tõesti juba tunnen ennast vastutustundliku täiskasvanuna?
Loo sisu: On üks tore tubli poiss, minategelane, ja tema naaber on popp ja ilus tüdruk. Tüdruk ei tee poisist väljagi, kuni ühel ööl keskkooli lõpu ajal ilmub ta poisi akna taha, sest tal on vaja poisi autot ja poissi autojuhiks. Peale pöörast ööd plika kaob, kuid jätab endast vihjeid maha. Poiss viskab nurka oma sõbrad ja hakkab tüdrukut nende vihjete põhjal jälitama. Lõpuks ka leiab, olgu ette ära öeldud.
Mul on sellest poisist kahju, kuigi ma saan aru, et see käib suureks saamise juurde, et mõni hoolimatu tüdruk sul südame murraks.
Küll on hea, et ma ikka juba nii täiskasvanu olen :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar