Reisimine ja muidu ka: Paradiisirannal

Täna oli meil puhtalt päikesekummardamise päev. Kohe hommikul sõitsime pikasaba paadiga Boda saarele ja tulime sealt tagasi alles pealelõunal. Meie Tiiduga olime ikka kordamööda ka vilus puude all, aga Annat ei meelitanud mingi valemiga veest välja.
Päevituskreemi kulus päris palju. Sellest hoolimata tunneb Tiit end kehvasti ja taas kord põõnab hotellitoas. Kell on siin praegu kuus õhtul ja hakkab hämarduma. Mina istun basseini ääres, aga meie väike veeloom on mõistagi basseinis ja harjutab seal sukeldumist. Edukalt, kusjuures!
Snorgeldasime rannas põlvini vees kivide või korallide vahel ja see oli õõvastav. Vees oli muidugi sadat sorti kalu, kuid lisaks ka jõledad verivorstist jämedamad ja ca60 cm pikkused olendid. Nad olid liikumatult paigal, seega mitte maod. Tiit katsus ühte ja see oli olnud nagu pehmemat sorti võib vorst. Jalgu ka ei julgenud maha panna. Õnneks meie ujusime ja lodistasime ikka liiva põhjaga alal, seal kedagi sellist ei olnud.
Täna oli mul ka tahvel kaasas, seega, palun väga, ka mõned pildid.

Sellised masinad viivad siin laisku turiste hotellist mere äärde ja tagasi. Peame häbiga tunnistama, et oleme selle vahemaa ainult ühe korra jalgsi läbinud. Pole väga pikk maa, aga no palav on ju...

Sõidu ootel

Iga maja juures on siin vaimude maja. See on mõeldud majavaimule. Nimelt pole siinsed majavaimud sugugi väga sõbralikud ja parem on, kui nad majja ei tuleks. Et see nii ka juhtuks, on iga maja ees majake ka vaimule. See peaks olema päris majast ilusam, et vaim ikka selle endale elamiseks valiks. Lisaks viiakse talle sinna kingitusi, lilli, toitu ja muud meelehead. Meie hotelli vaimudemajast nüüd siis paar pilti.