Langkawi geopark

Lisaks rannas peesitamisele vaatasime me saarel ikka ringi ka. Üks väga tore päev oli Kilimi Geoforest Pargi tuur. Tegemist on ca 100 ruutkiomeetrise looduskaitse alaga, kus kaitse all on eelkõige just maastik. Väidetavalt on siin kõige vanemad pinnavormid, umbes 500 miljonit aastat vanad.
Tegu on väidetavalt ühe populaarsema öko-turismi kohaga kogu regioonis. 
Looduskaitse ala läbib Kilimi jõgi.
Mida siis meie tripp (mis meile vist tehtud trippidest kõige rohkem meeldis) endast kujutas?

Kõigepealt meie reisibuss. Ma pole eluski nii kirevas masinas sõitnud. Nagu mingis veidras narkounenäos (ma muidugi ei tea, millised need on, aga minu ettekujutuses just sarnased)

Sõitsime kiirpaadiga mööda Kilimi jõge ja ka mööda merd, võttes järske kurve. Oli kilkamist ja isegi natuke hirmu. 


Jõe kaldal olid mangroovimetsad, kus me ka jalutada saime. Igal pool hoiatati agressiivsete ahvide eest. Mangroovimets kubises neist samuti. Ühel suvalisel metsarajal meie reisi alguses, kui me veel ei osanud ahve nii karta, püüdis Tiit neist ühte silitada. Väike ahvipoiss kargas talle kallale ja tahtis veepudelit ära võtta. Asi ei tundunud üldse hull, nii kaua kui selle ahvi isa ja vanaisa talle appi ei tulnud. Siis läks asi päris tõsiseks. Peale seda me enam ahvidega väga kontakti ei otsinud. Kui jätta kott ja eriti veepudel ka rannale, siis on ahv põõsast kohe platsis ja enne, kui arugi saad, on su asjad kusagil dzunglis puu otsas.
Meie sõitsime oma paadiga kalda äärde ja paati kargas terve kamp ahve. Ilmselt on nad harjunud, et turistid neid söödavad. Selle tarbeks oli paadijuhil küpsisepakk kaasas ja Anna-Liisa sai siis neid Nilssoneid toita.

 

Lisaks ahvidele toitsime ka kotkaid. Langkawil on väga palju kotkaid. Paadimehel oli taas kord toit kaasas ja kotkaid sai toita nagu meil kajakaid. Viskad aga palakese õhku ja ümber tiirutav kotkas napsab selle lennult. Lahe oli.

Lõunat sõime ujuvas kalafarmis. See oli iseenesest üks päeva kõrghetki, ja sugugi mitte seetõttu, et me ainult toidust mõtleksime. Farmis oli erinevaid ja väga põnevaid kalu, keda meile ka väga huvitavalt tutvustati. Näiteks raid, keda sai peost sööta. Hiiglaslik rai oli nii elevil, et ajas ennast poolest kerest veest välja ja siis tuli väike kala talle otse kõhu all olevasse suhu pista. Mina ei julgenud, aga Anna-Liisa küll. Raid tahtsid ka hirmsasti paitamist saada. Täiesti nagu koduloomad.

Meie giid koos Anna-Liisaga raid paitamas.

Kalakasvatuses oli ka selliseid basseine, kus pealtnäha kedagi ei elanud. Kui sinna aga kala visata, siis lõi vesi vaid hetkeks vahutama, suured lõuad kerkisid vee kohale ja kadunud see kala oligi. Ja taas kord valitses vaikus. Hoiatati, et väga lähedale ei maksa minna, sest ka inimesest saadakse kamba peale kiiresti jagu. Ja olid veel mingid ürgkalad, kes olid Tiidust ikka palju suuremad. Õnneks olevat nad küllaltki aeglased, ainult snorgeldamisel ei maksa midagi läikivat endale külge panna.

Paar päeva hiljem, kui me snorgeldamas käisime, jälgisime seda reeglit päris tõsiselt.

Toit tuli.

Kui jões vesi alanes, ilmusid lagedale mingid veidrad mudakalad.

Muidugi sisaldavad kõik tripid ikka ka ujumispeatust mõnes kaunis kohas. Kokkuvõttes oli terve päev põnevalt sisustatud.