Langkawi

Langkawi on paradiisisaar Malaisia põhjaosas kohe Tai piiri ääres. Valisime rannapuhkuseks selle saare, sest teisel pool Malaisia poolsaart olevat väidetavalt detsembris vihmaperiood. Langkawil oli meie jaoks väga mõnus ilm, mõnel päeval oli natuke pilvi aga see on sealses kliimas puhas rõõm. Meie lendasime sinna otse Singapurist, sest bussiga ja siis veel praamiga sõidab sinna vähemalt päeva ja lennupiletid ei olnud kallid. Pealegi oli lennuväli kohe meie suvituslinna kõrval.
Tegu on moslemiriigiga ja ka suvitajad olid valdavalt moslemid. See ei häirinud aga kuidagi, kõik olid üksteise suhtes äärmiselt sõbralikud ja avatud.
Meie valisime saarel oma peatuspaigaks kõige ilusama rannaga suvituslinna(küla) Pantai Cenangi. Jäime selle otsusega väga rahule. Saar pole suur ja kuhu iganes me minna plaanisime, saime sinna kerge vaevaga kas taksoga (mis polnud kallis) või tripiga.
Tundub, et Malaisia ja sealhulgas Langkawi alles hakkab ennast turismikaardile sättima. Praegu on selles suhtes väga hea aeg seal suvitamiseks, et turiste veel palju ei ole ja ka hinnad on mõistlikud. Ma oskan võrrelda sealsamas naabruses asuva Taiga, mis on looduse poolest sama kaunis, aga kus on miljoneid turiste kogu maailmast seda ilu nautimas. Inimesed, minge Malaisiasse, seal on ilus ja rahulik ja tore. Aga igav ka ei hakka!

Rannad on pehme valge liivaga, vähemalt meie rand oli selline. Tore on see, et moslemid väga vett ei armasta. Vees on pigem üksikud eurooplased. Moslemid teevad küll selfisid põlvini vees, aga kui need on tehtud, siis ruttu ruttu kaldale tagasi.

No midagi sellist...

Igal õhtul oli kõigil puhkajatel kombeks koguneda randa päikeseloojangut vaatama. Rannas oli siis kordades rohkem rahvast kui päeval. Aga oli ka, mida vaadata!

Päike läheb tuttu!

Kui päike loojub, algab rannas romantikaaeg. Küünlad, padjad, tulemängijad ja kõik muu, mida filmidest nähtud

Merel aga on tuledest kett.

Anna-Liisa jaoks oli kõige toredam siiski hotelli bassein. See ei olnud mingi suur ja uhke (nagu ka hotell ise seda polnud), aga Anna oleks olnud valmis seal lobistama terved pikad päevad. Käisime päeva jooksul ikka vähemalt hommikuti enne randa ja õhtuti peale randa oma basseinist ka läbi. Enamasti oli bassein tühi, aga igal juhul polnud seal rohkem nii nappides riietes inimesi. Ka mere ääres oli valdav trend pikkade käistega ja pikkade säärtega ujumiskostüüm. Lisandiks ujumismüts või rätik või kapuuts. Sellega harjus üllatavalt kiiresti ja sealse tugeva päikesega oli see isegi päris praktiline. 





Õhtuti läks päris kiiresti pimedaks ning siis ei tohtinud enam meres ujuda ning ka bassein suleti. Siis lonkisime mööda oma küla ringi ning valisime, kus ja mida me täna sööme. Lisaks oli meie hotellis ka tore massaazisalong. No neid salonge oli tegelikult igal sammul!
Malaisia massaaz on ülitugev. Käisime ka Tais päris mitu korda massaazis, aga seal rohkem väänatakse. Siin jällegi vajutatakse ebainimliku jõuga. Meie võtsime Anna-Liisaga jalamassaazi, mis oli ülimõnus, kuigi mul ka ülivalus. Poole tunnise peamassaazi tagajärjel ei saanud ma järgmised kolm päeva pead kammidagi, nii tugev oli see. Samas Tiit jäi ülirahule ja väitis, et talle tehti täielik restart. Nii ta oli, et oli valus, aga pärast oli väga hea olla. Peaaegu iga õhtu ikka käisime endid piinamas.