5. Sveits Jungfraujoch

Sveitsis nagu ikka mägedes, tuleb hoolega ilma silmas pidada. Kõrgele mäe otsa on mõtet sõita ikka ainult ilusa ilmaga. Kuna meil neid päevi liiga palju valida ei olnud, oli iga päikeseline päev kulla hinnaga.

Hommikul säras taevas kirgas päike ja meil oli aeg võtta ette reisi kõrgeim sihtkoht- Jungfraujoch.

Jungfraujoch on mitmes mõttes kõige-kõige. See asub 3463 meetri kõrgusel maapinnast ning seal on ka Euroopa kõrgeim raudteejaam. Rong sõidab tippu mööda tunnelit, kusjuures see tunnel ehitati aastatel 1896-1912. Enne esimest maailmasõda! Tipus asub ka laboratoorium, kust tehakse mitmesuguseid jää ja atmosfääri uuringuid. Tegemist on veel euroopa pikima liustikuga ning UNESCO maailmapärandi nimekirja kuuluva paigaga. 

Kutsutakse Jungfraujochi Euroopa katuseks ja sellisena see ka tundub. 

Sellel kõrgusel on õhk ikka tuntavalt hõre ja iga kiirem liigutus võtab pea ringi käima. Jungfraujochi otsa saamiseks on kaks erinevat võimalust ja meie kui maksimalistid läksime ühte ja tulime teist teed mööda :). Kasutasime taas kord oma 5 päeva pileteid, millele lisaks tuli osta veel viimase etapi pilet. Selle saime soodustusega ikka tänu oma perioodipiletitele. Kogu sõit ei olnud sugugi odav, aga no meie küll kõik viiekesi soovitame kindlasti see käik ette võtta, kui juba sealkandis olla.

Tipus on vaatamist ja tegemist palju. Kõige põnevam muidugi on liustik. Mäletan veel kooliajast liustikupragude tekkimise mehhanismi. Nüüd nägime, et täpselt nii nad tekkinud ongi. Ma loodan, et AL sai ka asjast aru ja koolis õppides tuleb see talle juba tuttav ette. Liustikul matkas ka grupp inimesi, kes ülevalt vaadates tundusid väikesed nagu putukad. Ma ütlen ausalt, et sugugi ei oleks tahtunud nende nahas olla ja seal lumega kaetud sügavate lõhede vahel ringi liikuda. Inimesi on ikka erinevaid, seda peab tõdema!

Sveits on tuntud oma kvaliteetsete sokolaadide poolest. Pole ka ime, kui siinseid lehmi ja nende elutingimusi vaadata :) Üks tuntumaid, firma Lindt, oli Jungfraujochile üles seadnud oma sokolaadiparadiisi. Seal tutvustati siis sokolaadi tegemise protsessi läbi ajaloo ja oli igati huvitav. Väljapanek lõppes muidugi toreda poega, kust sai siis Lindti sokolaadipalle kaasa osta. Kuna neid on kümnetes erinevates maitsetes, siis oli valiku tegemine tõeliselt raske. Leppisime kokku, et igaüks meist saab valida kaks palli. Küll oli aga kassasabas ka inimesi, kes maksid oma kommiostude eest 50 - 100 franki. Peaks vist Lindti aktsiaid ostma :)

Liustikul oli väike, aga vahva lumepark, kus sai kummidega liugu lasta ja zip-linega kihutada. Meie valisime lihtsama tee, ostsime kohvi/õlut ja lasime lamamistoolides päikesel ennast paitada. 

Liustikusse oli ehitatud ka jäämaa/jääloss. Ma ei tea, miks ma seal pole sugugi pilte teinud. Tegelikult oli väga tore ja ülevaatlik ja tutvustas ka aega, mil tunnel mäetippu üldse rajati. Palju noori mehi oli selle käigus surma saanud, kelledele oli nüüd mälestusplaadid paigaldatud. Ikka hullumeelne mõte oli see raudtee rajamine omas ajas ja selle aja tehnikaga.

Telefoniputka taaskasutus- nüüd teenib see iseteenindusliku raamatukoguna.

Esimese etapi mäkke pidime sõitma gondeltõstukiga. Kärt just väga ei naudi selliseid sõite, seetõttu pidime kogu sõidu aja istuma liikumatult ja vagusi.

Liustik ja selles olevad õudsed praod. Liustikul nägime ka ühte matkagruppi liikumas. Ei oleks tahtnud nende nahas olla :)

Liustikut sai vaadata ka seestpoolt, sinna uuristatud käikudest. Hästi libe ja väga tore oli. 

Kes tahab ronima minna ?

Tagasihoidlik perepilt. Naudime päikest ja lund.

Liustikupragu. Väga sügav!

Selliste rongidega ja sellistel maastikel me sõitsimegi. No kas saaks veel ilusam olla!

Päev ei saanud kuidagi mööduda ka ilma matkata. Seekord läksime rongilt maha ja matkasime mingisse järgmisesse peatusesse. Sellistest jalutuskäikudest mägedes ei ole vist võimalik eales tüdineda.

)

Tõstukiga mäest alla. Pole just kõige laugem laskumine :)