7. Järvel rataslaeva peal...

Ansamblil Dagö oli kunagi laul, mis mulle väga meeldis. Sõnad olid siis sellised:

 

Käin palja jalu lume peal
on juuni Alpides
ma aasal niidan maasikaid
ja laulan vaikides

Linn kauguses seal sillerdab
ja inimesed sees
kui järvel rataslaeva peal
tellin veini vööri cafee's

Sääl restorani ummikus
sööb hapniku fondüü
tean tõustes igal hommikul
end enam odavalt ei müü

On liuad klaasid laua peal
ja kellad tiksuvad
on tunne nagu täna küll
keegi ei surma saa

Et Saatpalu jälgedes käia, ostsin ma lausa pisikese pudeli veini, mida siis järvel juua. Sest justnimelt sõit järvel rataslaeva peal oligi meil tänase päeva plaanis.

Ilmaennustus lubas vihma juba teist päeva, aga õnneks lubaduseks see veel jäigi. Ilm oli küll pilvealune, aga siiski kuiv. Peale eilset allamägematka olime me kõik jalgadest suht sandid ja käia väga ei tahtnud. Mõte istuda helesinisel järvel laevalael tundus eriti ahvatlev.

Interlaken, nagu ta nimigi reedab, asub järvede vahel. Meie rongipilet lubas meil sõita mõlemal järvel. Valisime sinisema Brienzee järve.

Alles ootame oma laeva

Väga raske on uskuda, et tegemist ei ole fototöötlusega ja vesi tõepoolest ongi sellist värvi. Aga on!

Meie laev oli tõeliselt uhke. Tegemist oli tõesti rataslaevaga, mis oli juba enam kui sada aastat vana. Näha oli ka mootor, mis rattaid ringi ajas. Laevamehed puhastasid peatustes lappidega kõiki kolbe ja lisasid pika ninaga õlikannudest õli kõiksugu sõlmedesse. Väga põnev oli.

Meie istusime laeva ninas ja nautisime täiega. Tõesti imeilusad vaated avanesid. Mõni hotell või võõrastemaja võibki olla ligipääsetav ainult järve poolt. Järveäärstel majakesetel olid reeglina kõigil ka paadikuurid otse maja all. Tundus väga nauditav see järveäärne elu.

Tiit üritab samastuda

Issi ja emme viivad lapsed ujuma

Laevasõit oli hop-on hop-off põhimõttel, ehk siis võisime soovi korral igas peatuses maha minna ja järgmise laevaga jälle edasi liikuda. Meie tegime pikema peatuse linnakeses nimega Brienze. See oli taas kord väike nunnu linnake, kus oli hästi palju väga vanu maju. Lisaks oli seal väga tore puust kirik, mis meile kõigile väga meeldis.

Kiriku kõrval otse järve kaldal oli imeilus surnuaed. Ajasin seal juttu mehega, kes parajasti haudu hooldas. Selgus, et surnuaedade eest kannab sealmail hoolt kohalik omavalitsus. Inimene maksab hauaplatsi eest 5000 franki (mis neile pole kuigi suur summa) ning selle eest on jägmised 25 aastat lähedase haud alati hooldatud ja värskete lilledega. Kui keegi soovib, võib ta kevadel ise tuua taimed, mida ta haual näha tahab. Kui erisoove ei ole, istutatakse valla poolt lilled. Kogu kastmine ja niitmine ja hooldus suvi läbi toimub valla poolt. Mulle väga meeldib selline mõte, et oma lähedase hauale ei pea minema nagu aiatöödele, rehad ja kastekannud kaasas, vaid hoopis lihtsalt teda mälestama ja ühist aega meenutama.

Sveitsis, nagu Saksamaalgi, on kombeks oma kodusid hästi palju ehtida erineva pudi-padiga. Eestlase maitse jaoks justkui liigagi palju teinekord. Igasugu erinevaid kujukesi võis leida nii aedadest kui majade küljest. 

Meie lemmikkirik. Sobib ka suuremat sorti koduks.

Hotell (ilmselt), kuhu sadamast pääseb furnikulööriga. Aga äkki on hoopis koht, kus Holliwoodi kuulsused endid ilusaks tuunida lasevad. Väga privaatne koht igal juhul. Selliseid oli järve kaldalt paista veelgi

Mina ja rataslaev ja vein :)

Laevareisiga meie päev aga veel ei piirdunud. Üks kindel plaan oli mul Sveitsis käia fondüüd söömas. Täna õhtul see toimuma saigi.

Valisime erinevad Sveitsi rahvustoidud ja jagasime neid siis omavahel.

Valituks osutusid juustufondüü, õlifondüü, raklet ja sokolaadifondüü. Kõige populaarsemaks osutus juustufondüü, aga mulle meeldis õli oma rohkem. Juustufondüü kujutab endast valge veini ja sulatatud juustude segu, mis tuuakse lauale kuumutatavas potis ja kuhu seltskond orgi otsas saiakuubikuid kastab. Raklet on oma olemuselt sulatatud juust, mis on mingite lisanditega serveeritud. Meil siin müüakse spetsiaalseid rakleti panne, milles saab siis seltskondlikult juustutükke sulatada. Sveitsis tehti asi lihtsamalt- lauale toodi taldrik, kus peal olid lisandid ja sulatatud juustulatakad. Tundub, et enamus rahvustoite koosnevad siin juustust. Tegelikult lugesin, et kohalikud söövad fondüüd ainult talvel. Eks see olegi üsna tõhus toit ja sobibki rohkem külma ilmaga. Juustutoitude populaarsus on pärit ajaloost, kus lumevangis taludes talvel suurt muud süüa ei olnudki, kui selleks ajaks kivikõvaks kuivanud juust. Hädaga tuli seda siis sulatada ühel või teisel viisil.

Sokolaadifondüü 

Õhtul hilja jõudis kohale ka kaualubatud äike. Äike mägedes on ikka võimas vaatepilt, tore, et me selle ka ära nägime :)