Taaskohtumiseni, Pariis!

Ongi viimane päev Pariisis, juba pealelõunal läheb meie lennuk. Viimasel päeval käisime juba tuttavaid radu.
Hotellis oli võimalik võtta hommikusöök lisatasu eest. Mõnel hommikul me seda võimalust ka kasutasime, aga enamasti mitte. Meie hotelli lähedal oli toidupood, kust tavaliselt ostsime kaasa ka lõunasöögiks sobiliku kraami. Paar sammu edasi oli kondiiter, kelle juurest ostsime värsked saiad ja koogikesed hommikusöögiks ja siis veel paar sammukest ja jõudsimegi kohvikusse. Huvitav oli see, et reeglina seal, kust sai head kohvi, polnud saiakesi ja vastupidi, saiakeste juurest head kohvi ei saanud. Seega kombineerisime. Kohvikus ei pandud seda sugugi pahaks, et me oma toidukraamiga seal käisime.
Säästlikuks õhtusöögiks kujunes meil välja hotelli kõrval olev sushibaar. Seal meid juba tunti ja teati, mida tellime :)
Aeg hakkas otsa saama, aga nii palju oleks tahtnud veel näha. Valisime kõigi soovide hulgast Triumfikaare. Triumfikaar asub 12 tee ristumiskohas, nii et seal peaks küll saama igasugu nõidusi toimetada. Meie ei saanud kahjuks sedagi nõidust tehtud, et seista ära üüüüüratu saba ja kaarele üles pääseda. Uurisime siis kaart ja tundmatu sõduri hauda tänavatasandilt. Kahju, et kiireks läks.
Iseenesest on Pariisi külastamiseks võib-olla mõistlikum aeg kevad või sügis. Ehk on siis rahvast pisut vähem ja vaatamisväärsuste järjekorrad ka pisut lühemad. Tänavatel ja parkides jalutamiseks ja lihtsalt linna nautimiseks on suvi muidugi kõige mõnusam.
Mulle igal juhul Pariis väga meeldib ja ma loodan siia ikka ja jälle tagasi tulla.

Versaille

Versaille loss on kõikide losside mõõdupuu- ikka ja alati kirjeldatakse losse- see on peaaegu nagu Versaille või see tehti Versaille eeskujul. Ühesõnaga ülim loss euroopa mõõdupuu järgi.
Plaanisime meiegi seda Euroopa suurimat lossi- ja pargiansamblit külastada. Kahjuks jooksis see päev meil algusest peale viltu. 
Versaille on väike armas linnake Pariisi lähedal. Meie saabusime sinna linnalähirongiga. Raudteejaamas ei olnud absoluutselt mitte mingisugust viidet, et kusagil siin võiks mingigi loss asuda. Oli küll erinevaid viitasid erinevate vaatamisväärsuste juurde, näiteks asus seal kusagil üks muuseum ja üks kolmetärni hotell. Ega siis muud kui meie sõber google maps. Aga uskuge või mitte, telefon juhatas meid täiesti pahatahtlikult mööda linna ringiratast. Lossini jõudsime lõpuks paari tunni pärast, olles selle aja jooksul ka mitu korda raudteejaamast mööda kõndinud erinevatesse suundadesse. 
Kui me lõppude lõpuks lossi siiski leidsime, selgus kurb tõsiasi, et see oli just sel päeval suletud. Õnneks vähemalt olid lossi pargid ja aiad avatud ja ka need olid lõputud. Kõndisime siis mööda parke ja aedu ja püüdsime ette kujutada, kuidas õukond seal päevi veetis. Nii et ka Versaille on koht, kuhu järgmine kord tagasi tulla.

Anname jalgadele valu

Kuues päev Pariisis algas suurte plaanidega. Kavatsesime lõpuks ometi ära käia Louvres, kuhu keegi meist pole varem sattunud. Jõudsime kohale, aga uskuge või mitte, vähemalt tund aega otsisime me piletimüügi kassat ja ei leidnudki kätte. Jah, ma tean, et see on lossiplatsil, kus asub klaaspüramiid. Aga sel päeval seda seal polnud, nii uskumatu, kui see ka tundub. Üks turvamees teadis rääkida, et pileteid müüakse kusagil kaubanduskeskuses, mis asus maa all metroojaama juures. Meie seal mingit piletimüüki ei leidnud ja peale pikka otsimist ja edas-tagasi vantsimist andsime alla. Järgmisel korral, kui kunagi Pariisi satume, on jälle võimalus üritada Louvre külastust.

Klaaspüramiid on täiesti olemas nii alt kui pealt

Kuna Louvre külastus jäi ära aga kunstimuuseumi ju ikka tahaks, siis tegime kindla peale valiku ja läksime Orsay vanasse raudteejaama. Seekord oli seal ajutise näitusena Berthe Morisot. Mina olin väga vaimustuses. Püsinäitus on alati lummav ja tasub taas ja taas vaatamist, vähemalt minu meelest küll.

 Sel päeval lõppes Pariisis Tour de France jalgrattaralli. Kuigi ralli jõudis linna alles õhtuks, oli kogu kesklinn juba hommikust saadik nii totaalselt suletud, et isegi jalakäijal oli võimatu liikuda. Vantsisime edasi ja siis pool tundi jälle tagasi, et ühte tänavat ületada. 
Peale kunstielamusi oli meil plaanis minna Plantee promenaadile. Tegu on endisele raudteetammile rajatud pargiga. Park on umbes 5 kilomeetrit pikk ja nii lai, nagu üks raudteetamm ikka on. 

Tapeedipoe välisfassaad

Suvaline kohvik suvalisel tänavanurgal

 Kusagile meil kiiret ei olnud ja seetõttu me ei kasutanud metrood või bussi ja hoopis jalutasime mööda Seine kaldapealset. Nägime muuhulgas, kuidas ühel kaldapealsel inimesed tantsisid. Tantsud olid erinevates stiilides ja kuna me olime vastaskaldal, siis me ei saanud päris täpselt aru, kas tegu oli spontaanse tantsutujuga või mingi vabaõhu koolitusega. Ilmselt ikka see viimane. 
Park oli tore ja kuna raudteetamm kõrgus mitme meetri kõrgusel, siis poole pealt sealt välja ei saanud. Jalutasime lõpuni. Taas kord olid koos meiega seal ka arvukad rotid. Aiakujundajatele on kindlasti põnev väljakutse sellise pika ja kitsa pargi haljastamine. Meie arvates igal juhul oli sellega väga hästi hakkama saadud ja jalutusrada oli väga mõnus. 

Pariisi südalinnas- lõpuks ometi!

Oleme juba ligi nädala Pariisis olnud, kuid peale esimest õhtut pole linnasüdamesse üldse saanudki. Luusime muudkui mööda äärelinna erinevaid piirkondi. Nüüd peab see lõppema! Täna on plaanis minna täiesti Pariisi südamesse. Veel on plaanis maiustada kahe kohaliku hõrgutisega- makroonide ja ekleeridega. 

Püüdsin leida letti, mis oleks erinevat värvi makroone tihedalt täis, aga ikka olid ahned ostjad juba jaole saanud ja lett pooltühi. No see siin pildil on siiski enam-vähem. Ekleeride lette kahjuks ei pildistanud, kuigi nad on imeilusad ja ahvatlevad. Üldse olid koogid väga ilusad, väga head ja ka küllaltki kallid. Aga tõesti väga head ja see on see, mis lõpuks loeb.

Teepood

Ilusad uksed, minu nõrkus

Jumalaema kirikut saime vaadata ainult kaugemalt, sest, nagu juba varem mainisin, kardeti just sel ajal, et kustutustöödel võlvidesse kogunenud niiskuse liiga kiire kuivamine kuumalaine ajal võib kirikule saatuslikuks saada ja ta variseb kokku. Õnneks seda siiski ei juhtunud.

Saint Chapelle- minu lemmikkirik kõikidest seninähtud kirikutest. Olen siin mitu korda käinud ja ikka ei saa küllalt. 

Me Pompidou keskusesse sisse seekord ei läinud (sest taas kord oli pikk järjekord ja me ei viitsinud seista seal), aga keskuse ees platsil esinesid breiktantsijad ja neid vahtisime küll mõnda aega. No ja pahempidi maja kontsptsiooni Anna-Liisaga ka muidugi.

Printsess enda väärilisel pingil :)

Lafayette kaubamaja. Uhkeim ja kalleim. Nagu meiegi :) Tegelikult läksime sinna eelkõige katuseterassi pärast, kust avanesid imelised vaated. 

Vot sellised vaated. Pilt pole suurem asi, aga otse vastas on Pariisi vana ooperimaja.

Vilette teadusmuuseum

Igas linnas on alati põnev koht teaduse või tehnika muuseum. Nii ka Pariisis. Teadusmuuseum asub siin taas kord linna ääres Vilette pargis. Tegu on suuruselt kolmanda pargiga Pariisis ning siinne teadusmuuseum on euroopa suurim. 
Vilette parki ja piirkonda üritataksegi teha Pariisi uueks kultuuritõmbekeskuseks ja siin on lisaks teadusmuuseumile veel paljugi muud põnevat. Muuhulgas näiteks Pariisi uus modernne kontserdimaja, kus meie Järvi oma orkestriga pesitseb. Aga seal on  ka hiiglaslik metalne muna, mis peidab endas IMAX kino. Lisaks suuri kontserdiareene  ja paljusid erinevaid muuseume. Ja ka park ise on väga põnev. Nii et tegemist oleks siinkandis mitmeks päevaks, kui tahta.
Meil oli aga kindel siht silme ees- teadusmuuseum. See oli Anna-Liisa kolmas kindel soov Pariisis Eiffeli torni ja Disneylandi kõrval. 

Üks väga õpetlik osa muuesumist oli planetaarium. Kuigi jutt oli prantsuse keelne ja me sellest aru ei saanud, oli kõik siiski skeemide ja jooniste abil täiesti arusaadav ka meiesugustele. Saime targemaks!

Muuseumis olid eraldi alad lastele 2-7 aastasele oma ja 5-12 aastastele oma ala. Keeleoskus seal oluline ei olnud. Anna vanusegrupis olid teemad keha, kommunikatsioon, TV stuudio, veemängud, aed ja tehas. Väga põnev. Ka kõikidele mõeldud alad olid väga põnevad. Kui mingi teema rohkem köidab ja tahta süvitsi minna, siis ilmselt jääb palju siiski keeleoskuse taha, aga meiesugustele piisas täiesti. Muuseum suleti kell 6 õhtul ja ega me enne ära ei läinud ka. Igal juhul väga soovitame külastada, meile küll väga meeldis. See on selline muuseum, kuhu võib julgelt ka mitu korda minna ja ikka on midagi avastada.

Saint Denisi basiilika ja muidu tsillimine

On kuumalaine kolmas ja eeldatavasti viimane päev. Meil on tänase päeva plaaniks Saint Denisi basiilika külastamine. Tegu on kloosterkirikuga, kuhu on maetud 42 kuningat, 32 kuningannat, 63 printsi ja printsessi ja näpuotsaga veel teisi tähtsaid riigitegelasi. 
Omal ajal asus see klooster linnast väljas, aga nüüd on Pariis nii palju laienenud, et Saint Denis on äärelinnas.
Kui ma enne reisi guugeldasin, siis leidus internetis päris palju hoiatusi, et kogu piirkond on immigrantide poolt üle võetud ja sinna minek on ohtlik. Mõtlesime, et ehk päevasel ajal ikka niiväga ohtlik ei ole. No tegelikult ei olnud seal mingeid immigrantide horde näha. Tõsi, oli pisut rohkem mustanahalisi kui võib-olla mõnes teises Pariisi piirkonnas, aga nii oli see juba eelmiselgi korral, kui koos Tiiduga samas kandis käisime. Pariisis on üldse mustanahalisi päris palju, on ju Prantsusmaal ka ajaloolised asumaad olnud.  Denisi piirkond igal juhul oli täiesti ohutu kant päeval ja ilmselt ka öösel.
Meie olime seekordsel reisil natuke hädas sellega, et alalõpmata eksisime me ära. Nii ka seekord. Sõitsime metrooga kiriku lähistele, aga metroojaamast kirikuni minekuks kulus meil lauspäikeses võib-olla ca 5 kilomeetrit. Ikka sinna ja tänna ja kolmandasse suunda. Aga ega kõndimine tuli meile kasuks ja pealegi oli kant väga põnev. Üldse ei kurda.
Saint Denis ise on igati väärt külastamist. Tõesti soojalt soovitame. Ja kui juba külastada, siis väga suurt lisaväärtust annab ka audiogiid. Meil võttis Kärt audiogiidi ja poetas siis ka meile terakesi oma tarkusest. Tõesti oli huvitav. Ja Anna-Liisa on täiesti veendunud, et nägi selles kirikus kummitusi. Audiogiid muidu ka rääkis, et neid on seal palju...

See keskmine on Pariisi esimene piiskop ja hilisem Prantsusmaa kaitsepühak püha Denis. Tal raiuti Montmantril pea maha, kuid ta võttis oma pea ja kõndis umbes 10 kilomeetrit, et andestada oma pea maha raiujale, süütule mõõganeelajale. Peale seda langes ta surnult maha ning maeti samasse. Sinna ehitatigi siis Püha Denisi klooster. 

Kõik kuningad ja kuningannad on hauaskulptuuridel kujutatud oma ajastu moodsaimates riietes, nii et ka moeajaloo huvilistel oleks siin vaatamist ja uurimist küllaga.

Vastu tulles nooremate reisiseltsiliste soovile oli meil plaanis külastada ka Primarki, mis asus kirikust mõne kilomeetri kaugusel. Meie muidugi läbisime need kilomeetrid ikka jalgsi ja ikka ekseldes ja lauskuumuses.  Jõudsime kaubanduskeskusesse ja saime seal kohe kaks tünga. Esiteks oli Primark just sel päeval (ilmselt kuumuse tõttu) suletud ja teiseks otsustasime endid kosutada ühe mõnusa smuutiga. Sellist smuutit ei olnud me keegi varem saanud. See koosnes Monini siirupist, jääst ja veest. Jube magus siirupivesi ja jube kallis muidugi ka.  Aga noh, eks vigadest õpitakse.

Õhtu tuli jälle kosutava 40 kraadise jaheduse ja mõnusa õhtusöögiga.

Disneyland

No kuidas sa käid kümne-aastasega Pariisis ja Disneylandi ei lähe. See ei sobi mitte!
Ei hoolinud meiegi pehmelt öeldes kuumast ilmast ja peaaegu avamisel olime platsis. Nii palju oli meil juba enne kodus mõistust, et me piletid internetist ära ostsime. Seega pääsesime esimesest jubedast sabast. 
Eelmisest korrast oli meile meelde jäänud õuduste maja, mis on minu jaoks kõikidest õuduste majadest parim, kus siiani käinud olin. Käisime seal nüüdki ja meeldis taas kord.
Väga lühidalt päeva kokku võttes võiks öelda, et ilm meid ei soosinud. Tegelikult oli päev üsna lähedane minu ettekujutusele põrgust- tohutu kuumus, lärm, pidevalt piiksuv agressiivne muusika, miljon inimest tunglemas sinna ja tänna nii et sammu astuda ei saa, lõputud sabad ja siis veel loksutavad karussellid, mis südame pahaks ajavad. Ainult vanakurat oma hargiga oligi veel ainult puudu. Põrgust rääkides... ma olen alati mõelnud, et huvitav, miks inimesed põrgut ja paradiisi just niimoodi ette kujutavad. Meie kliimas siin oleks ju tore peale surma ikka põrgusse sattuda- saad katla juures sooja, kümbled soojas vees- igati mõnus. Sel ajal paradiisis niiskete pilvede vahel, kogu aeg on jahe ja rõske... pole nagu väga, millest unistada. Aga nüüd siin ma sain oma nahal aru, et kristlik kultuur, kust need ettekujutused on tulnud, on ju päritki sellisest kuumusest. Tõepoolest tahaks niiskust ja jahedust, mitte tulist katelt peale elu sellises kuumuses... Sellised teoloogilised mõtisklused siis :)

Käisime kõik kolmekesi muuhulgas ka kõige jubedamatel ameerika mägedel. Sõit toimus pimedas ja laservalguses, käisime mitu tiiru üle pea ja mul läks süda pahaks. Pean uhkusega ütlema, et Anna-Liisa enam selliseid asju ei kartnud. Kasvanud on uus lõbustuspargi hunt!

Topelt ei kärise!

Mõistagi olid meil Disneylandis kaasas omad söögid-joogid. Me polnud kaugeltki mitte ainukesed, kes nii nutikad olid. Aga leidsime, et õhtuks oleme ära teeninud ühe mõnusa õhtusöögi koos kõigega, mida süda soovib. No ikka mõistlikkuse piires mõistagi :)
Mina tellisin veiseliha tartari ja see oli oivaline. Muide, tartar oli menüüs igal pool, hästi levinud toit siinkandis. Õhtusöögi lõppemisel oli ka juba päris jahe, termomeeter tänaval näitas vaid 39 kraadi sooja. Ees ootas järjekordne higine öö märja saunalina all :)

Happy hour.

Polegi enam nii palav!

Pariis- siit me tuleme!

Kohe peale Soome reisikest oli meie väikesel tuumikreisigrupil- minul, Kärdil ja Anna-Liisal, plaanis teha väike nädalane Pariisi trip. Pariis on üks minu kõige lemmikumaid linnu, samas Tiidule ta niiväga ei meeldi. See oli ka üks põhjus, et valisime reisikohaks justnimelt Pariisi. Tiit ei saanud töö tõttu kaasa tulla ja kui sihtkoht ei ole just tema lemmik, siis pole tal ehk nii kahju koju jääda.
Saabusime Pariisi hommikul ja saime ka kohe teada, et ees ootavad kolm päeva tõsist kuumalainet. Etteruttavalt võib öelda, et isegi Pariisi ajaloo kuumimat. Olukord oli niipalju kriitiline, et isegi linna transpordis olid kehtestatud eritariifid ja me saime nendel päevadel oluliselt odavamalt sõita nii metroo kui RER-iga. Võib olla, et see võimaldas inimestel metroos pisut leevendust otsida kuumusele.  Meie võrdlesime olukorda ahjuga- oli grillreziimi, kui päike küttis ülevalt. Kui tuli käia asfaldil või kiviplatsil, siis oli pigem kuumutus alt ja ülevalt, sest kivid olid väga kuumad. Metallist torud ja piirded olid niipalju tulised, et vastu ei tohtinud puutuda. Eriti kehval hetkel lülitati sisse pöördõhk. Siis puhus kõigele lisaks kuuma õhku nagu tulisest föönist. Ühesõnaga, oli põnev ja uudne elamus.

Esimesel päeval käisime vaatamas ühte Pariisi sümbolit, mis oli Anna-Liisal plaanide nimekirjas väga tähtsal kohal- Eiffeli torni. Kärt, kes on tornis käinud ja pealegi väga ei fänna kõrgusi, jäi torni alla parki ootama ja vaatama. Ta jäi oma õhtuga seal väga rahule, sai murul logeleda ja lisaks kõigele nägi pealt kahte abieluettepanekut. Tundub, et tegu on selleks otstarbeks populaarse kohaga.
Meie Annaga seisime aga vapralt ära piletijärjekorra torni jalgade vahel ja saime sõita teisele tasemele. Me tahtsime tegelikult täitsa üles minna, aga saatus ei olnud seekord meie poolt. Üleval oli liiga palju rahvast, kes sealt alla ei tahtnud tulla ja nii katkestati just meie sealoleku ajal piletite müük üles. Meie tase oli siiski ka päris kõrge ja vaade linnale oli lummav. Mulle ikka nii meeldib Pariis oma liivakarva majadega. Leidsime ka Jumalaema kiriku, mis, taevale tänu, ikka püsti püsis. Tegelikult oli Jumalaema kirikul just väga kriitilised päevad, sest tema võlvides oli tulekahju kustutusest liiga palju niiskust, mis nüüd kuumalainega liiga kiiresti kuivas. Kardeti, et võlvide sidusus võib seetõttu katkeda ja võlvid kokku vajuda. Õnneks seda siiski ei juhtunud. 

Seal ta ongi, see insenerikunsti ime.

Neljaleheline ristikhein?

Pariis, siit me tuleme. Pisut lontis, aga siiski...

Õhtul kesklinnas jalutades avastasime üllatusega, et Pariis kubiseb rottidest. Neid on seal sadu ja ma ei liialda. Kõik pargialused, kust muru on niitmata, igasugu põõsaste ja puude ümbrus- kui pisut süveneda, siis kõik lausa kihab. Läksime mööda ühest prügikastist, kus oli korraga vähemalt paarkümmend rotti sees ja neid tuli ja läks lakkamatult. Suhteliselt õõvastav pilt. Kui oskasime märgata, siis nägime sarnast pilti ka järgnevatel päevadel eriti parkides ja haljasaladel. Anna-Liisa oli rottide üle väga rõõmus, et neil nii hea elu on, aga foobikutel võib päris raske olla.

Rott.

Soome- meie suvine klassika.

Nagu ikka, nii ka sel aastal- kogu pere dessant põhjanaabrite juurde Soome. Seekord oli elamumessil meie erihuvi saunad, kuna kodune saun on parajasti laiali lõhutud ja ootab nüüd uuesti üles ehitamist. Aga nägime muudki toredat. Vanus ei peaks küll veel sealmaal olema, aga kõige rohkem meeldisid meile seekord vanadekodud. Igal vanakesel oli kena stuudiokorteri mõõtu tuba koos pesemisvõimaluse, ilusa veranda ja omaette sissepääsuga. Lisaks oli siis maja peale, kus elas umbes 5 eakat, veel suurem salong seltsieluks. Tundus väga mõnus. Üheks majas elasid ainult üksikud härrad koos, neil oli salongis ka kamin, suured tugitoolid ja malelaud. Kõrvalmajas olid nii mehed kui ka naised ja isegi üks paar. Niimoodi oleks tore vana olla. Ehk muutub meie elu ka selleks ajaks nii mõnusaks, kui meie kord tuge ja seltsi vajame.

Messi parkimine oli organiseeritud hipodroomile. See hobune oli metallist ja üsna vagur.

Pildike Soome väikelinnast. Täitsa nagu oma kodu!

Uudishimuliku proua aken. Sellised peeglid on akende peal, et toast rahulikult näeks, mis õues  toimub. Eriti veel maja nurga taga!

Viimase päeva olime Helsingis. Külastasime uut raamatukogu, mis meile kõigile väga meeldis. 

Raamatukogu ( ja minu kaks tibukest) väljastvaates ka. 

Ajaloomuuseum kohe raamatukogu vastas. Me pidasime seda esialgu kirikuks. Kahjuks pääsesime seekord ainult fuajeesse, aga eks siis järgmine kord.

Mul oli kindel soov ära käia Amos Rexis. Sellest on nii palju räägitud. Tegu on siis suure kunstimuuseumiga, mis asub enam-jaolt maa all. See annab kõige muu kõrval ka võimaluse kõiki kunstisaali seinu näituste jaoks kasutada, sest aknaid seal ju pole. Lisaks on Amos Rexis suur kino, kus väidetavalt näidatakse ka väärtfilme, kohvikud ja muu. Maksma läks Amos Rex 50 miljonit. Näituseruumid näevad sees välja nagu tuleviku kosmoselaev. 

Amos Rex välisvaates.

Üldse on Helsingis kesklinna viimastel aastatel palju ja minu meelest targasti investeeritud. Amos Rex, uus raamatukogu Oodi, Kiasma ja ajaloomuuseum on kõik väga lähestikku. Amos Rexi katus on omakorda jalutajate ja noorte rulatajate ja trikitajate kogunemiskohaks. Ümberringi on pargialasid erinevatele huvilistele, kas piknikuks või lastega mängimiseks. Väga mõnus elukeskkond minu meelest. Eesmärgiks olevat, et ka kehvema ilmaga (mida meie kliimas on enamus aastast) saaks kesklinnas mõnusalt ja kultuurselt aega veeta. Amos Rex meeldis mulle väga ja veel rohkem meeldib mulle kogu see kesklinna kontseptsioon. Tallinn, võta snitti!