Omal ajal asus see klooster linnast väljas, aga nüüd on Pariis nii palju laienenud, et Saint Denis on äärelinnas.
Kui ma enne reisi guugeldasin, siis leidus internetis päris palju hoiatusi, et kogu piirkond on immigrantide poolt üle võetud ja sinna minek on ohtlik. Mõtlesime, et ehk päevasel ajal ikka niiväga ohtlik ei ole. No tegelikult ei olnud seal mingeid immigrantide horde näha. Tõsi, oli pisut rohkem mustanahalisi kui võib-olla mõnes teises Pariisi piirkonnas, aga nii oli see juba eelmiselgi korral, kui koos Tiiduga samas kandis käisime. Pariisis on üldse mustanahalisi päris palju, on ju Prantsusmaal ka ajaloolised asumaad olnud. Denisi piirkond igal juhul oli täiesti ohutu kant päeval ja ilmselt ka öösel.
Meie olime seekordsel reisil natuke hädas sellega, et alalõpmata eksisime me ära. Nii ka seekord. Sõitsime metrooga kiriku lähistele, aga metroojaamast kirikuni minekuks kulus meil lauspäikeses võib-olla ca 5 kilomeetrit. Ikka sinna ja tänna ja kolmandasse suunda. Aga ega kõndimine tuli meile kasuks ja pealegi oli kant väga põnev. Üldse ei kurda.
Saint Denis ise on igati väärt külastamist. Tõesti soojalt soovitame. Ja kui juba külastada, siis väga suurt lisaväärtust annab ka audiogiid. Meil võttis Kärt audiogiidi ja poetas siis ka meile terakesi oma tarkusest. Tõesti oli huvitav. Ja Anna-Liisa on täiesti veendunud, et nägi selles kirikus kummitusi. Audiogiid muidu ka rääkis, et neid on seal palju...
See keskmine on Pariisi esimene piiskop ja hilisem Prantsusmaa kaitsepühak püha Denis. Tal raiuti Montmantril pea maha, kuid ta võttis oma pea ja kõndis umbes 10 kilomeetrit, et andestada oma pea maha raiujale, süütule mõõganeelajale. Peale seda langes ta surnult maha ning maeti samasse. Sinna ehitatigi siis Püha Denisi klooster. |
Kõik kuningad ja kuningannad on hauaskulptuuridel kujutatud oma ajastu moodsaimates riietes, nii et ka moeajaloo huvilistel oleks siin vaatamist ja uurimist küllaga.
Vastu tulles nooremate reisiseltsiliste soovile oli meil plaanis külastada ka Primarki, mis asus kirikust mõne kilomeetri kaugusel. Meie muidugi läbisime need kilomeetrid ikka jalgsi ja ikka ekseldes ja lauskuumuses. Jõudsime kaubanduskeskusesse ja saime seal kohe kaks tünga. Esiteks oli Primark just sel päeval (ilmselt kuumuse tõttu) suletud ja teiseks otsustasime endid kosutada ühe mõnusa smuutiga. Sellist smuutit ei olnud me keegi varem saanud. See koosnes Monini siirupist, jääst ja veest. Jube magus siirupivesi ja jube kallis muidugi ka. Aga noh, eks vigadest õpitakse.
Õhtu tuli jälle kosutava 40 kraadise jaheduse ja mõnusa õhtusöögiga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar