Pariis- siit me tuleme!

Kohe peale Soome reisikest oli meie väikesel tuumikreisigrupil- minul, Kärdil ja Anna-Liisal, plaanis teha väike nädalane Pariisi trip. Pariis on üks minu kõige lemmikumaid linnu, samas Tiidule ta niiväga ei meeldi. See oli ka üks põhjus, et valisime reisikohaks justnimelt Pariisi. Tiit ei saanud töö tõttu kaasa tulla ja kui sihtkoht ei ole just tema lemmik, siis pole tal ehk nii kahju koju jääda.
Saabusime Pariisi hommikul ja saime ka kohe teada, et ees ootavad kolm päeva tõsist kuumalainet. Etteruttavalt võib öelda, et isegi Pariisi ajaloo kuumimat. Olukord oli niipalju kriitiline, et isegi linna transpordis olid kehtestatud eritariifid ja me saime nendel päevadel oluliselt odavamalt sõita nii metroo kui RER-iga. Võib olla, et see võimaldas inimestel metroos pisut leevendust otsida kuumusele.  Meie võrdlesime olukorda ahjuga- oli grillreziimi, kui päike küttis ülevalt. Kui tuli käia asfaldil või kiviplatsil, siis oli pigem kuumutus alt ja ülevalt, sest kivid olid väga kuumad. Metallist torud ja piirded olid niipalju tulised, et vastu ei tohtinud puutuda. Eriti kehval hetkel lülitati sisse pöördõhk. Siis puhus kõigele lisaks kuuma õhku nagu tulisest föönist. Ühesõnaga, oli põnev ja uudne elamus.

Esimesel päeval käisime vaatamas ühte Pariisi sümbolit, mis oli Anna-Liisal plaanide nimekirjas väga tähtsal kohal- Eiffeli torni. Kärt, kes on tornis käinud ja pealegi väga ei fänna kõrgusi, jäi torni alla parki ootama ja vaatama. Ta jäi oma õhtuga seal väga rahule, sai murul logeleda ja lisaks kõigele nägi pealt kahte abieluettepanekut. Tundub, et tegu on selleks otstarbeks populaarse kohaga.
Meie Annaga seisime aga vapralt ära piletijärjekorra torni jalgade vahel ja saime sõita teisele tasemele. Me tahtsime tegelikult täitsa üles minna, aga saatus ei olnud seekord meie poolt. Üleval oli liiga palju rahvast, kes sealt alla ei tahtnud tulla ja nii katkestati just meie sealoleku ajal piletite müük üles. Meie tase oli siiski ka päris kõrge ja vaade linnale oli lummav. Mulle ikka nii meeldib Pariis oma liivakarva majadega. Leidsime ka Jumalaema kiriku, mis, taevale tänu, ikka püsti püsis. Tegelikult oli Jumalaema kirikul just väga kriitilised päevad, sest tema võlvides oli tulekahju kustutusest liiga palju niiskust, mis nüüd kuumalainega liiga kiiresti kuivas. Kardeti, et võlvide sidusus võib seetõttu katkeda ja võlvid kokku vajuda. Õnneks seda siiski ei juhtunud. 

Seal ta ongi, see insenerikunsti ime.

Neljaleheline ristikhein?

Pariis, siit me tuleme. Pisut lontis, aga siiski...

Õhtul kesklinnas jalutades avastasime üllatusega, et Pariis kubiseb rottidest. Neid on seal sadu ja ma ei liialda. Kõik pargialused, kust muru on niitmata, igasugu põõsaste ja puude ümbrus- kui pisut süveneda, siis kõik lausa kihab. Läksime mööda ühest prügikastist, kus oli korraga vähemalt paarkümmend rotti sees ja neid tuli ja läks lakkamatult. Suhteliselt õõvastav pilt. Kui oskasime märgata, siis nägime sarnast pilti ka järgnevatel päevadel eriti parkides ja haljasaladel. Anna-Liisa oli rottide üle väga rõõmus, et neil nii hea elu on, aga foobikutel võib päris raske olla.

Rott.