Mehhiko- koju tagasi.

 Koju tagasi lendasime vana-aasta õhtul. Lennukis pakuti isegi shampust, kui Hollandi aja järgi uus aasta saabus. Me lendasime nimelt Hollandi lennufirmaga. Tagasiteel oli meil jällegi sekeldusi Amsterdami lennujaamas. Meie lend Cancunist Amsterdami hilines vist kaks tundi, sest me lihtsalt ei tõusnud Cancunis õhku. Midagi oli elektrisüsteemis häda. Igal juhul jõudsime jälle Amsterdami viimasel hetkel, kui jätkulend oli juba väljumas.  Trügisime lennukist välja ja jooksime. Ja jooksime ja jooksime ja jooksime. Amsterdami lennujaam on ikka väga suur. Vahepeal ma mõtlesin, et ma lihtsalt ei jaksa rohkem, aga ega pääsu ei olnud.

Lõpuks jõudsime meie väravasse ja mida me näeme- lennuk on ees, aga väravas ei ole enam ühtegi ametnikku. Tormasime siis ise mööda seda toru lennuki ukse juurde. Uks oli kinni! Kolkisime vastu ust ja karjusime, et laske sisse... 

Paraku aeti meid minema ja selgus, et ka Tallinna lennuk oli hilinenud ja oli alles just maandunud. Silmad häbi täis, läksime väravasse istuma ja lennukisse laskmist ootama. Selline väike ergutus peale magamata ööd.

Kokkuvõttes- meile kõigile Mehhiko väga meeldis. Või vähemalt see väike osa Mehhikost, mida meie nägime. Julgeme soovitada küll.

Mehhiko-Cozumeli saar

Ühel puhkusepäeval Palya del Carmenis otsustasime külastada Cozumeli saart. Cozumeli saar paistab, kui siin rannalt mere poole vaadata. See on väidetavalt Mehhiko suurim saar- umbes 15 km lai ja 53 km pikk. Kruiisituristide hulgas on see väga tuttav paik, kuna on enamuse Kariibi mere kruiiside peatuspaigaks. Ka sel päeval, kui meie seal käisime, seisid Cozumeli sadamas hiigelsuured kruiisilaevad. Põhimõtteliselt oleks meil olnud võimalik validagi oma puhkusenädala paigaks ka hoopis Cozumel, aga meile tundus see pisut liiga piirav. Üheks päevaks aga suurepärane koht.

Hotelle ja kuurorte oli Cozumelis seinast seina- oma leidsid nii seljakotireisijad kui ka nõudlikud kruiisireisijad. Meie aga rentisime sadamast auto või bagi moodi sõiduki ja avastasime sellega saare erinevaid randasid.

Sadamalinn, kus me randusime

Lained olid väga võimsad. Vette igal pool minna ei tohtinudki. Samas oli mitmeid mõnusaid ranna - alasid võrkkiikede ja hipster-baaridega.

Meri oli siin väga võimas ja neid laineid võis vaatama jäädagi. Mina oleks võinud terve päeva lihtsalt istuda lainemühas.

Külastaja on kohal. Hiljem peitis ta ennast häbelikult laua all.

Siin rannas käisime ka ujumas. Ujumas on ehk palju öeldud. Vetelpäästja hoiatas meid, et vette tohib minna mitte rohkem kui põlveni. Siis lõid juba lained üle pea. Kusagil seal ranna lähedal oli ka tagasivool. Tagasivool on nagu kiirevooluline jõgi, mis pahaaimamatu supleja võib avamerele kanda. Sellised tagasivoolud on nähtamatud ja nad ka muudavad oma asukohti. Kohtades, kus neid esineb, peab väga ettevaatlik olema. Ka täiskasvanud ja hästi ujuda oskavad mehed on sellistes tagasivooludes oma elu kaotanud, nii et nalja ei ole. Meie muidugi olime ettevaatlikud, tagasivoolu piirkonda ei läinud ja üle põlve vette ka mitte.

Kõige pikema aja veetsime ühes rahuliku veega rannas. Seal oli korallriff otse kalda juures ja kõiksugu mereelukaid ja kalu oli hulgaliselt. Snorgeldasime seal ikka mitu tundi, ma arvan. 

Vaade õhtusele Playa del Carmenile mere poolt. Tuleme Cozumeli saarelt.

 

12,13 Mehhiko Playa del Carmen Xcaret Park

 

Vedelesime rannas ja väga mõnus oli, aga ühel päeval võtsime ette käigu Xcaret parki. See on ühekorraga lõbustuspark ja loomapark ja teemapark ja veepark  ja ma ei oska öeldagi, mis kõik veel. Meie võtsime ühe päeva pileti, aga ausalt öeldes ei jõudnud me seal veel pooltki ära näha ja ära teha. Müüakse ka kahe päeva pileteid. Täitsa tasuks kaaluda.

Kirik või kabel Playa del Carmenis. Kas pole ilus, kui loodus tungib sisse ja altarimaal muutub iga ilmaga.

Mis meile siis Xcaret pargis meeldis. Loomad. Palju loomi oli lahtiselt ja mitmed kiskjad olid nö.nähtamatutes puurides. Liblikatele oli eraldi aed.

Liblika-ja linnuaed.

Elus esmakordselt nägin teemapargis surnuaeda. Me ei saanud hästi aru, aga tundus, et sinna on üle maa eripärasemad hauamonumendid üles ehitatud. Siinmail on fantaasiat selles vallas ikka kõvasti. Näiteks hauatähis, mis on üleni tehtud õllepudeli korkidest.

Sõber koer valvab

Kui hoolega otsida, siis näete pildil leopadi. Ta oli saarel ja ma loodan, et ta ujuda ei oska või ei taha. Meie nägime teda saare kohalt sillalt.

Läbi kogu pargi jooksid nö. mägijõed, mida mööda sai liikuda. Sellega me ka päris pikka aega tegelesime. Kuna me ostsime mobiiltelefonile veekindla koti, siis saime ka vees pildistada.

Kogu mägijõgede värgi halb pool oli aga see, et need jõed ei voolanud mitte üks raas. Kogu see maa tuli lihtsalt läbi ujuda ja see ei olnud sugugi kerge. Iga jõgi oli ligi kilomeeter pikk. Me viimasest tulime lõpuks enne lõppu välja, muidu ei oleks muud näha enam jõudnudki.

Looduslikult olid meie ujumisretked väga ilusad. Vahepeal ujusime läbi koobaste, vahepeal pealt lahtistes rennides. Taimede juured ulatusid kohati kõrgelt ülevalt veeni. 

See oli minu jaoks üks õudsemaid hetki. Üleval oksa peal turnis üks päris suur varaan (no üle meetri kindlasti+saba). Mulle ei meeldi nendega oma vett jagada ja ei meeldi ka mõte, et ta mulle pähe kukub!

Nägime ka delfiinidega koos ujumist ja delfiinide showd, aga meie ise delfiinidega ujuma ei läinud. Samas see tundus väga vahva olevat, jäi mul natuke kripeldama, et oleks ju võinud. Aga ega kõike ei jõua kunagi. Mere ääres toimus ka igasugu tegevusi, aga sinna me ka ei jõudnud. Ühe päeva pileti puhul tuleb paraku ikka mingid valikud teha. Üks, mida peab aga kindlasti nägema, on õhtune show. Seda me õnneks ka nägime.

Shows võetakse läbi kogu sealse kandi ajalugu alustades maiade pallimängust ja muudest kommetest, hispaanlaste sissetung ja lõpetades kõikide piirkondade rahvalaulude ja tantsudega. Väga võimsalt oli kõik lavastatud, laval olid hobused ja suured papagoid lendasid üle publiku. 

Kohalik komme/julguseproov või ma ei oskagi öelda, misasi. Väga kõrge posti otsas on pisike alus. Grupp mehi ronivad sinna posti otsa. Üks mees tantsib sellel pisikesel alusel, samas ülejäänud keeravad köied oma jalgade ümber ja pea alaspidi rippudes keerlevad maani välja. Sama asja tehti ka Playa del Carmeni rannas. Hullud mehed! Ma ei saa praegu pilti salvestada, aga kui guugeldada dance of the flyers, siis tuleb kümneid pilte selle kohta. Igal juhul näidati meile selles shows ka seda lendajate tantsu ja see oli vägev. Mõistagi jäime päevaga ülimalt rahule.

11. Mehhiko- Playa del Carmen

 Mida me siis täna tegime ja nägime.

Käisime kohalikul surnuaial. See oli vähem räämas kui Merida oma.

Siin on hauakivid tihti nagu majad. Osad on isegi terassidega, nagu see siin pildil.

Käisime kohalikul turul. See on alati tore käik.

Külastasime kohalikku kirikut.

Esimest korda elus nägin ma kirikus sees elus loomi. Jõulusõime kõrval oli veel teinegi sõim, kus olid jänesed, kanad ja pardid. Üks lammaks ka vist.

Käisime rannas.

Ma pildistasin siis salamahti täiesti võõraid keskealisi daame. Aga nad olid lihtsalt nii vahvad, kui nad seal kahekesi oma ämbritega ennastunustavalt liivalosse ehitasid. Annaks jumal kõigile sellist mängulusti!

Õhtu rannal

10. Mehhiko - Playa del Carmen

 

Nüüd pidanuks algame meie rannapuhkus. Paraku oli ilm selline, et randa kohe kuidagi ei kutsunud. Öö otsa ladistas vihma sadada ja hommikuks olid kõik tänavad muutunud tiikideks. Siin ei ole kanalisatsioonile erilist rõhku pandud, tavaliselt ju ei saja.

Meri oli küllaltki suurte lainetega. Käisime sellest hoolimata ikka lainetes hüppamas. Külm ju küll ei olnud.

See värav on tavalisel päeval ikka kuival maal, aga täna oli meri tõusnud.

Kuna ilm randa ei soosinud, siis veetsime aega kaubanduses. Külastasime kohalikku Walmarti, aga tegelikult on siin kaubandust rohkem kui küllalt. Muidu poleks iial poode pidi käinud, aga nüüd sai seda südametunnistuse piinadeta teha. Mina näiteks lustisin Oishos.

9. Mehhiko- Playa del Carmenisse

 Käes ongi aeg Mehhiko sisemaalt lahkuda ja suunduda rannikule. Oma rannapuhkuse kohaks valisime Playa del Carmeni. Jah, ma tean, et see on hirmus lärmakas, rahvarohke ja kommertslik paik. Tulum on see koht, kuhu meiesugused peaksid minema. 

Playa del Carmeni kasuks rääkis lõpuks mitu asja: ta on lennujaamale palju lähemal (peame sealt lõpuks lennujaama saama), hinnad on seal odavamad, lähikonnas on rohkem vaatamisväärset ja sinna saab otsebussiga Meridast.

Jälle see politseiautoke. Tiit ei oleks ilmselt sisse mahtunud. Aga väga sõbralik politseinik oli!

Auto on mulle vööni.

Täna on jõululaupäev. Siin ei paista see suurt kusagilt välja. Meie otsustasime jõule siiski tähistada ja seda samuti kui kodus- suure sööminguga.

Mina ja Anna sõime veist ja Tiit tuuni. Oli väga tore jõululaud.

Jõulusõim

8. Mehhiko- Merida

 Täna oli meil jälle linnapäev. Plaanisime minna kohalikku loomaaeda. Igalt poolt tuli info, et loomaaed on hästi väikene. 

Alguses tundus, et tõepoolest ainukesed loomad, keda näeme, on sellised:

Tegelikult oli loomaaed küll suhteliselt väike, aga selle-eest väga esindusliku loomade valikuga. Nägime suuri kaslasi oma elu elamas ja ka rääkivaid papagoisid.

Naljakas olukord juhtus, kui me loomaaiast ära sõitsime. Tahtsime seda teha mõne linnaliini bussiga. Buss saabuski, me ronisime sisse. Püüdsime pileteid osta, aga neid meile ei müüdud. Bussis oli vastas mitmest inimesest koosnev vastuvõtukomitee. Meid suruti istuma, pähe anti valged nokamütsid ja meist kõigist tehti pilte. Istusime siis seal, mütsid peas ja sõitsime sinna, kuhu vaja. Mis seal toimus, ei saanudki aru. Äkki oleme praeguseks tuntud reklaaminäod kusagil Mehhiko meediaavarustes! Loota ju võib.

Bussituur villade piirkonda tekitas villade vastu suurema huvi. Täna siis käisime ühes villas, mis tegutseb majamuuseumina. Vahva on see, et villa on tegelikult ka omanike kasutuses, nad lihtsalt ei ela Meridas kogu aeg. Aga kui nad linna külastavad, siis selleks ajaks pannakse muuseum kinni ja nad saavad seal rahulikult oma elu elada.

Villa ise oli kaunis. Algselt kuulus see ühele ärimehele, kes oma varanduse teenis sisaliga, nagu siinkandis kombeks. Praegu kuulub see lapse-lapse-lapse....... perele.

Sisekujunduses raha kokku ei hoitud. Sellise majapidamise ülalhoidmiseks kulub ka üsna palju tööjõudu. Villa hiilgeaegadel oli erinevaid teenijaid 11. Nad elasid ja ka enamjaolt töötasid villa keldrikorrusel, aga seda ei saa küll öelda, et neid seal liialt oleks ekspluateeritud. Teenijate ruumid olid kenad ja ilmselt oli töö sellises villas ikka suur vedamine. Tundus ka, et pererahvas oma abilisi väga hindas.  Väga huvitav oli näha, kuidas siis rikkad vanasti elasid. Villa omanikud läbi aegade ei ole olnud just tugevad asjade ära viskajad. Seetõttu oli alles kõiksugu tööriistu ja pudinaid vanade lõhnaõlipudeliteni välja. Kõik korralikult panipaikades ja paremad palad vitriinides väljas. Muide, villa perenaine armastas magada võrkkiiges ja ka praegu olid igas toas võrkkiige konksud seintel. Ka praegune pererahvas eelistavat just nimelt võrkkiikedes magada.

Sellised toolid olid Meridas igal pool ja neid peetakse linna sümboliteks.

Söögipood. Need juustud siin on 10 kilosed ja tükeldada neid küll keegi ei kavatse. Siinkandis on väikese perega või suisa üksinda elamine ikka päris raske. Aasta otsa sööd seda juustutükki :)

Õhtu läheneb

Mehhiko külalislahkusest veel üks väike näide. Seisime kolmekesi linna peakiriku ees ja vahtisime ringi. Korraga astus meile ligi üks väiksem vanem mees. Ta nägi välja suht tavaline, pigem rääbakas, aga ka mitte kerjus. Ta kõnetas meid ja rääkis Merida ajaloost ja ümberkaudsetest hoonetest väga huvitavalt. Mingi hetk hakkas meile tunne tulema, et nii suure vaeva eest tuleks härrale ikka ka midagi maksta. Paari eestikeelse lausega arutasime seda, aga vanahärra ütles, et ma tean küll, mida te mõtlete- te mõtlete, et ta tahab meie raha. Aga mul on raha piisavalt, mul pole teie raha vaja. Selle tõestuseks tõmbas ta püksitaskust suure rulli rahasid. Mina tahan, et teile jääks Mehhikost hea mulje ja te saaksite aru, et siin elavad sõbalikud inimesed, ütles ta.  Rääkisime ka, kust me ise pärit oleme ja Tiit küsis härralt, et kas te teate, kus Eesti asub. Härra tundus lausa kergelt solvuvat ja ütles, et muidugi teab, ta on ju koolis käinud!