8. Mehhiko- Merida

 Täna oli meil jälle linnapäev. Plaanisime minna kohalikku loomaaeda. Igalt poolt tuli info, et loomaaed on hästi väikene. 

Alguses tundus, et tõepoolest ainukesed loomad, keda näeme, on sellised:

Tegelikult oli loomaaed küll suhteliselt väike, aga selle-eest väga esindusliku loomade valikuga. Nägime suuri kaslasi oma elu elamas ja ka rääkivaid papagoisid.

Naljakas olukord juhtus, kui me loomaaiast ära sõitsime. Tahtsime seda teha mõne linnaliini bussiga. Buss saabuski, me ronisime sisse. Püüdsime pileteid osta, aga neid meile ei müüdud. Bussis oli vastas mitmest inimesest koosnev vastuvõtukomitee. Meid suruti istuma, pähe anti valged nokamütsid ja meist kõigist tehti pilte. Istusime siis seal, mütsid peas ja sõitsime sinna, kuhu vaja. Mis seal toimus, ei saanudki aru. Äkki oleme praeguseks tuntud reklaaminäod kusagil Mehhiko meediaavarustes! Loota ju võib.

Bussituur villade piirkonda tekitas villade vastu suurema huvi. Täna siis käisime ühes villas, mis tegutseb majamuuseumina. Vahva on see, et villa on tegelikult ka omanike kasutuses, nad lihtsalt ei ela Meridas kogu aeg. Aga kui nad linna külastavad, siis selleks ajaks pannakse muuseum kinni ja nad saavad seal rahulikult oma elu elada.

Villa ise oli kaunis. Algselt kuulus see ühele ärimehele, kes oma varanduse teenis sisaliga, nagu siinkandis kombeks. Praegu kuulub see lapse-lapse-lapse....... perele.

Sisekujunduses raha kokku ei hoitud. Sellise majapidamise ülalhoidmiseks kulub ka üsna palju tööjõudu. Villa hiilgeaegadel oli erinevaid teenijaid 11. Nad elasid ja ka enamjaolt töötasid villa keldrikorrusel, aga seda ei saa küll öelda, et neid seal liialt oleks ekspluateeritud. Teenijate ruumid olid kenad ja ilmselt oli töö sellises villas ikka suur vedamine. Tundus ka, et pererahvas oma abilisi väga hindas.  Väga huvitav oli näha, kuidas siis rikkad vanasti elasid. Villa omanikud läbi aegade ei ole olnud just tugevad asjade ära viskajad. Seetõttu oli alles kõiksugu tööriistu ja pudinaid vanade lõhnaõlipudeliteni välja. Kõik korralikult panipaikades ja paremad palad vitriinides väljas. Muide, villa perenaine armastas magada võrkkiiges ja ka praegu olid igas toas võrkkiige konksud seintel. Ka praegune pererahvas eelistavat just nimelt võrkkiikedes magada.

Sellised toolid olid Meridas igal pool ja neid peetakse linna sümboliteks.

Söögipood. Need juustud siin on 10 kilosed ja tükeldada neid küll keegi ei kavatse. Siinkandis on väikese perega või suisa üksinda elamine ikka päris raske. Aasta otsa sööd seda juustutükki :)

Õhtu läheneb

Mehhiko külalislahkusest veel üks väike näide. Seisime kolmekesi linna peakiriku ees ja vahtisime ringi. Korraga astus meile ligi üks väiksem vanem mees. Ta nägi välja suht tavaline, pigem rääbakas, aga ka mitte kerjus. Ta kõnetas meid ja rääkis Merida ajaloost ja ümberkaudsetest hoonetest väga huvitavalt. Mingi hetk hakkas meile tunne tulema, et nii suure vaeva eest tuleks härrale ikka ka midagi maksta. Paari eestikeelse lausega arutasime seda, aga vanahärra ütles, et ma tean küll, mida te mõtlete- te mõtlete, et ta tahab meie raha. Aga mul on raha piisavalt, mul pole teie raha vaja. Selle tõestuseks tõmbas ta püksitaskust suure rulli rahasid. Mina tahan, et teile jääks Mehhikost hea mulje ja te saaksite aru, et siin elavad sõbalikud inimesed, ütles ta.  Rääkisime ka, kust me ise pärit oleme ja Tiit küsis härralt, et kas te teate, kus Eesti asub. Härra tundus lausa kergelt solvuvat ja ütles, et muidugi teab, ta on ju koolis käinud!