6 Mehhiko-Merida

 Tänane päev oli üleni Merida päralt.

Kuna maiade kultuur pakkus meile peale Chichen Itca külastamist tõsiselt huvi, siis alustasime oma päeva maiade muuseumi külastamisega. Saime maiade kohta päris palju teada, kuidas nad elasid ja hooneid ehitasid ja kõike muud. Tänapäevane maiade arvu kasv võib minu arvates olla seotud sellega, et kui sul on esivanematest keegi maia ja sa tunned end maiana, siis oledki maia. See on vaba valik, pole mingeid keeleeksameid või muud taolist. Aga ka maiade keel on täiesti levinud. Näiteks noormees, kes oli meie giidiks Chitchen Itcas, oli maia. Tema kodune keel oli maia ja alles hiljem õppis ta juurde hispaania ja inglise keele. 

Muuseum oli täitsa huvitav.

Maiade muuesum

Aga nüüd järgnes Tiidu päeva nael- kohalik surnuaed. Tegelikult oli see nii veider surnuaed, et see oli meile kõigile päeva suurim elamus kohe kindlasti.

Surnuaed meenutas mingis mõttes disneylandi, nii värvikirev oli kõik. Mulle tundus, et hauatähised olid võõbatud üle sama värviga, millega majadki. Täpselt sama kirevad ja rõõmsad.

Kõik oli kuidagi natuke ligadi-logadi. Siinmail on kombeks oma kadunuke mõni aasta peale surma ümber pakkida. Siis on temast järel ainult kondid, mis paigutatakse plekist karpi ja selle karbiga hauatähise alumisse ossa. Ülemisse saab siis küünla või muu mälestuseseme panna. Aga need karbid olid seal lohakil ja kondid vedelesid laiali. Päris õõvastav tegelikult. Kui ma siin kultuuris elaks, siis ma sooviks kindlasti põletusmatust, et minu säärekondid hiljem kusagil surnuaia seina ääres ei vedeleks. 

Kellegi kondikast ja kondid.

Ilm oli tõeliselt palav. Tagasiteel surnuaiast oli nii kuum, et ühel hetkel me lihtsalt ei suutnud edasi minna. Keerasime mingisse konditsioneeritud kohvikusse sisse. Kavatsesime seal lihtsalt midagi juua ja natuke maha jahtuda. Mahla/õlle kõrvale toodi meile aga maja poolt nii palju suupisteid, et me saime kõhud täitsa täis. Kui mõni taldrik tühjaks sai, käidi veel juurde pakkumas :) Mehhiko külalislahkus!

Tiit AINULT õlut tellimas

Pealelõunal käisime hop on-hop off bussiga tuuril ja tutvusime Merida rikkama näoga. Sinnani olime linnast näinud vaid agulit ja tavalist osa. Tegelikult on Merida olnud aga ajaloos ka väga rikas linn, mõnede andmete põhjal kaks aastat lausa maailma rikkaim linn. Kuidas seda rikkust võrreldakse ja kinnatakse, seda mina ei tea. Rikkaks tegi linna omal ajal  sisal. Sisalist tehtud köisi kasutasid kogu maailma meremehed ja nõudlus nende järgi oli väga suur. Sisali tootjad ja kaupmehed elasid just Meridas ja nende kaunid villad on seal praeguseni alles ja ka kasutuses. Siin vaid paar näidet.

Sõitsime kahekorruselise tuuribussi lahtisel katusel, aga igasugu juhtmed ja traadid rippusid nii madalal tänava kohal, et ega püsti tõusta küll ei tohtinud, kui peast ilma ei tahtnud jääda.

Õhtune värvimuusika basseinis

Meie hotelli sisehoov. Vaade meie toakese juurest siserõdult