Reisimine ja muidu ka: 3. Mehhiko. Rannikult sisemaale

Tänase päeva eesmärk oli meil jõuda Valladolidesse. Valladolid on väike koloniaaalstiilis linnake rannikust eemal sisemaal. Internetis öeldakse selle linna kohta "peidetud pärl" ja eks ta selline oli ka. Meil oli plaanis veeta siin linnas mõni päev ja selle käigus külastada ka lähedalasuvat vana maiade linna Chichen Itzat.

Oma rannikukülakeses sõiduvariante otsides leidsime aga väga hea pakkumise- ühineme päevase tripiga, mis sisaldas endas Chichen Itzat, ühte cenotet, veel mingit ninni-nänni ja lõpuks ka Valladolide külastust. Sedasi saime kaks kärbest ühe hoobiga- vaatamisväärtused nähtud ja Valladolidesse kohale ka.

Chichen Itzat loetakse üheks seitsemest moodsast maailmaimeks. Küsimus suurele ringile- mis on ülejäänud kuus. Meie mõistagi ei teadnud, kuid üks kaasturist bussis luges need lõdva randmega ette. Minu lugupidamine talle! Hiljem tutvustati meile veel maiade matemaatikat, mis on täiesti erineva põhimõttega võrreldes meie praeguse kümnendsüsteemis matemaatikaga. Ja minu imetlusobjekt, see tark mees, arvutas ka maiade süsteemis nagu kulda! Fännasin teda!

Maiad ise olid matemaatikas ja astronoomias vägagi targad. Hiljem läks kahjuks nii nagu ikka- tulid hispaanlased, tapsid, vallutasid ja hävitasid. Mida ei suutnud hävitada hispaania sõjamehed, sellega said toime kaasatoodud nakkused ja alkohol.

Mulle oli suureks üllatuseks aga see, et tänapäevaks ei ole maiad sugugi välja surnud. Otse vastupidi- neid on tänasel päeval lausa kuus miljonit ehk kordades rohkem kui eestlasi ja rahvaarv kasvab.

Valik maiade rahvuskunsti. Pood. Meie olime reisil käsipagasiga ja seetõttu isegi ei kaalunud sisseoste. Ja ega meil väga vaja ka midagi ei olnud.

Chichen Itza oli põnev. Maiade kultuur oli tõesti väga võimas, aga ka meile väga võõras ja arusaamatu. Näiteks oli neil üks eriline pallimäng. Mänguks oli ehitatud spetsiaalne väljak, mille ühes otsas oli tribüün preestritele ja ülikutele ning teises otsas võllapuu. Mäng käis selle peale, kumb võistkond suudab palli lüüa läbi seina küljes oleva võru, kasutades selleks põlvi ja puusasid. Pall oli napilt väiksem kui see auk ja ega ta eriti ei põrganud ka. Palli august läbi saamine oli paras pusimine, teinekord võis kuluda ka mitu päeva, enne kui see lõpuks õnnestus. Mängust said osa võtta ainult teatud kindlal ajal sündinud inimesed. Kui siis lõpuks õnnestus pall läbi võru lüüa, oli lööja võistkond võitnud. Ja selle märgiks poodi võitja meeskonna kapten võllapuul üles. Tõeline au, ma ütleks. Meie ajal praegu see pallimäng ei lõpeks iial, kumbki võistkond ei tahaks võita. Nende suhe surmaga oli ikka hoopis erinev meist.

Tiidu selja taga on näha nende suurim püramiid. Sinna üles ronimine ei ole kindlasti nõrkadele. Siin ei saanud seda proovida, aga hiljem ühe väiksema püramiidi otsa me saime. Seal üleval toimusid inimeste ohverdamised, nii et pead veeresid mööda treppe alla.

Huvitav oli ka maiade sõjajuhtide valimise tava. Vaprad sõjamehed tulid kaheks nädalaks pühale territooriumile (tavarahvas elas metsas, püramiidide juurde oli neil asja ainult tseremooniate ajal). Need sõjamehed olid püramiidide juures näljas ja janus, anti neile ainult mingit joovastavat jooki. Kahe nädala pärast toimus siis võidujooks püramiidi tippu. Kes teatud aja jooksul tippu jõudis, sai sõjapealikuks, aga need, kes õigeks ajaks üles ei jõudnud, ohverdati.

Maiad kummardasid mao ja linnu ristsugutist- sulismadu.

Väike peatus kakaomuuseumis. Muuseum oli selle koha kohta ehk palju öelda, aga saime maitsta erinevaid sokolaade ja ka ise kakaost sokolaadi valmistada.

Külastasime oma grupiga ka järjekordset cenotet, mis erines seninähtutest. Tagantjärele võin öelda, et kõik cenoted, kuhu me selle reisi jooksul sattusime, olid üksteisest vägagi erinevad. Aga ilusad olid kõik.

Meie trip sisaldas ka lõunasööki rootsi lauas. Seda saatis mehhiko rahvakunsti etendus, mis oli väga tore. Alloleval pildil on neiu kohalikes rahvariietes, kes tantsib mingit kiiret hüppetantsu, kandes pea peal kandikut klaasidega. Tehku järgi, kes suudab :)