Jaapan 11. päev- pühale mäele kloostrisse

Koyosani surnuaed Okunoin

 

Tänane päev ja homne hommik on üks meie jaapani-reisi kõige põnevamaid. Nimelt lahkume täna hommikul juba armsaks saanud Kyotost ja reisime Koya mäele. Koya mägi on jaapani kõige püham paik, kust omal ajal sai alguse jaapani budism. Tegu on väikese templite linnaga. Omal ajal oli seal 826 templit, aga nüüd on vist pisut üle saja. 

Koyosan on parim koht, et kogeda templis ööbimist ja pisut munkade elustiiliga tutvuda ja see oli ka meie reisi eesmärk.

Koya mäele ei ole sugugi kerge pääseda. Sõitsime mitme rongiga, neist ühega siis juba mägede vahel orus ja kõige viimase etapi tegime lausa kaabeltõstukiga. No ja sealt omakorda veel bussiga päris pika jupi :)

Meile kui surnuaedade huvilistele oli huvitav teada, et Koyas asub riigi kõige suurem ja kõige hinnatum surnuaed. Umbes nagu meie Metsakalmistu. Suur hulk kõige kuulsamaid ja tuntumaid inimesi Jaapanis on just siia maetud. Maetud on mõistagi ka tuhandeid munkasid, täpsemalt üle 20 000. Mungad on siin mäel elanud juba alates aastast 816 ehk juba üle 1200 aasta. 

Muuhulgas on surnuaias ka munk Kukai mauseleum. Tema oli see, kes esimesena siia mäele palvetama tuli ja kellest kogu budism Jaapanis ja kogu Koya mäe pühadus pihta hakkas. Praegu puhkab ta oma hauas, aga paljud arvavad (jajah!) , et ta ei olegi surnud, vaid viibib meditatsioonis.

Suurimad seedrid surnuaial on vanemad kui 500 aastat ja neid üritatakse igati elus hoida.

Jälle grupp põllekestega pühakuid

Ma ei ütle, et ma väga armastan surnuaedadel jalutada, aga see mulle tõesti meeldis. Kuidagi väga rahulik ja ilus oli siin. Surnuaed oli üle kahe kilomeetri pikk ja me käisime ta mõistagi läbi. Seega jäime pimeda peale. Aga ikka oli ilus ja rahulik :)

Kivist laternates süttisid lambid ja kõik oli tõeliselt müstiline. Midagi siin pühal mäel vast ikka on, et siin juba üle tuhande aasta on püsitud ja palvetatud.

Mul on sellest surnuaiast väga palju pilte, aga tegelikult ei annagi pildid edasi seda müstilist atmosfääri, mis siin valitses. Seda peab lihtsalt ise kogema.

Sunuaias käidud, oli aeg kloostri elu tundma õppida. Noor munk oli meid juba enne meie tuppa juhatanud. Seal oli madalate jalgadega lauake ja pisike altar. Õnneks oli lauakesel ka kaust infoga. Oli juttu Koya ja budismi ajaloost, pisut budismist laiemalt, aga oli ka väga konkreetseid õpetusi, kuidas käituda, mida teha ja mida mitte teha.

Läheme taas vanni

 

Riietusime taas yukatadesse ja lisaks pealisyukatasse. Meie tuba oli natuke soojem, äkki 10 kraadi, aga kogu muu hoone oli sama külm kui õues. Õues ja õhtul ja mägedes oli kindlasti alla nulli. Nii et jube külm. Läksime siiski lõdisedes oma vanni-elamusele vastu. Kui ma läbi õue vanni juurde jõudsin, oli mul nii külm, et ma selle istudes enda pesemise tegin ikka väga üle nurga. Õnneks ükski jaapanlane ei näinud, et ma pea-aegu pesemata vanni ronisin. Aga kuumas vees hakkas lõpuks ikkagi mõnusalt soe.

Peale veeprotseduure ootas meid taas paljukäiguline jaapani õhtueine. Seekord olid kõik toidud taimsed, olime me ju kloostris ja sõime munkadega sama toitu. Toit serveeriti meile tuppa.

Laud on kaetud. Tegelikult pigem põrand. Või veel täpsemalt- tatam

Tundub, et Tiit lesib mõnusasti õhtusöögilauas. Tegelikult oli ta lihtsalt hädas, kuna ta ei paindunud istuma ja üheski teises asendis ta lihtsalt ei saanud toitu kätte.  
Toit ise oli puhtalt taimne (juu siis) Üks asi siin oli valge seesami tofu, sellest oli brozüüris juttu, aga enamus asjade kohta ei oska arvata, mis need olid. Mitut sorti seeni oli ka, igast sordist üks.

Peale sööki tehti meile tatamile asemed. Meie toas oli petrooleumil töötav soojapuhur. Panime sellele tule otsa ja magasime hommikuse palvuseni nagu tibukesed. Aga palvus algas pool kuus, nii et magada tuli kiiresti.

Jaapan 10 Päev- Jälle Kyoto

Tänase päeva kõige olulisem vaatamisväärsus oli Fushimi Inari pühamu See on shinto pühamu ja pühendatud viljakusjumalale Inarile. Kui eile esines jumal hirve kujul, siis siin oli ta rebane. Selline armas on see usk siinmail.

Püha jumal ise!

Selle pühamu juures ei olnud suurimaks vaatamisväärsuseks isegi mitte templihoone ise, vaid teed, mis sinna suundusid. Rajad on kõik kaetud torii väravatega. Neid on seal, ma arvan tuhandeid. 

Torii väravad on, ma pakun, paarikümne sentimeetri järel. Nendest tekivad pikad oranzid tunnelid, mis hargnevad ja jälle liituvad ja on kokkuvõttes kilomeetreid pikad. Meie liikusime sugugi mitte aeglaselt, aga matkasime torii tunnelites ikka mitu tundi. Väravaid on erinevates suurustel. Enamik neist on suured, aga leidub ka päris pisikesi. Asja teeb huvitavaks see, et iga värav selles lõputus rodus on siia annetatud. Igal väraval on annetaja nimi peale kirjutatud. Pisikesed, paarikümne sentimeetri suurused väravakesed maksavad mõnisada eurot, aga need suured, mille all me kõndisime, maksavad umbes 10 tuhat eurot. Nii et tohutu raha kogub see tempel annetustena.

Taas põllekestega jumalad, seekord siis rebastena

Mul oli neid torii käikude pilte terve telefon täis. Nii põnev oli, rada liikus mäenõlval üles ja alla. Kõik oli väga rõõmus ja värviline. Tõeliselt vahva matkarada.

Siin on jälle mingi toiduelamus ootel. Jumal ise teab, mis junnikesed need on. Eile ostsime Narast pruune junne, mida müüdi hirvekaka nime all. Kavatseme need koju viia, et teisedki kakamaitse suhu saaks. Need siin pildil võivad vabalt näiteks nö. rebasejunnid olla :)

Meie Tiiduga külastasime veel endist keisri aeda. Aga et miks siis Anna kaasa ei tulnud. Selgus, et tegu oli nii püha paigaga, et alaealised sinna üldse ei pääsenud. Meiegi pääsesime sisse läbi suure kadalipu, oma passe näidates ja ette registreerudes. Taas kord- tipphooajal ei oleks üldse lootust samal päeval sisse saada. Alaealine aga, ma ei tea, äkki jookseb ja karjub selles aias. Igal juhul oli aed tõeliselt kaunis. See on ikka uskumatu, kuidas iga vaade igas suunas on läbi komponeeritud ja ilmselt on igal aastaajal veel väga erinevad need vaated. Me olime Tiiduga mõlemad tõeliselt vaimustuses!

Õhtu lõpetuseks hängisime pisut kohalikus tehnikapoes. See oli ka väga põnev. Pildil on võib-olla kõige üllatavam tehnikaese- miniatuurne praeahi.  Neid praeahjusid oli erinevaid, integreeritavaid ja eraldiseisvaid, aga mitte üks neist ei olnud suurem kui pildil nähtav sahtlike. Meie mõistes on see pigem kuumaõhu fritüüri mõõtudes. Muidu olid põnevad ka erinevad massaazitoolid, kus me päris pikalt aega veetsime aga muidugi ka kohalikud WC potid :)

 

Jaapan 9 päev- Nara

 Jaapanis oli omal ajas selline komme, et kui valitseja vahetus, siis muutus ka pealinn. Vana pealinn jäeti maha ja kogu kaaskonnaga koliti uude. Meie külastasime sellel reisil ühtekokku vist nelja pealinna. Esimene pealinn  Jaapani ajaloos oli Nara. See asub Kyotost lühikese rongisõidu kaugusel ja just sinna me täna teele asusimegi.

Naral on üks vahva lisaboonus lisaks sellele, et tegu on väga vana ajaloolise pealinnaga aastast 710. Selleks on hirved.

Rong, mis meid Narasse viis. Kes oskab hirvedega kohtumist oodata (mina), saab aru, miks selline vaguni sisekujundus. Kes ei oska (Tiit ja Anna), need ei saa mõhkugi aru :)

Kogu Nara linn on täis (pool)metsikuid hirvi. Väidetavalt oli tegu jumala kehastustega, aga päris kindel ei saanud selles küll olla.

 Küllap nad on ära õppinud, et inimesed neid toidavad, aga ega nad ikka päris koduloomad ka ei olnud. Igal juhul olid hoiatussildid, et nad võivad hammustada, sarvedega või jalgadega lüüa ja inimesi pikali joosta. Meiega midagi taolist ei juhtunud. Kõik hirved olid väga viisakad. Mitmel pool müüdi spetsiaalseid hirvede küpsiseid, mida neile siis toiduks võis anda. Komme oli selline, et sa kui sa hirvele kummardasid, siis hirv kummardas vastu. Toimis küll ja linn oli täis koogutavaid inimesi ja hirvi.

Anna hirvega viisakusi vahetamas

Nagu pildilt näha on, jätkub loomi kõigile söötjatele ja jääb veel ülegi. Neid oli kogu linna peale ma arvan, et tuhanded.

Minu selja taga on natuke näha seda tahvlit, mis liiga agressiivsete loomade eest hoiatab.

Aga meie muidugi ei piirdunud ainult hirvedega, vaid käisime ikka pühamutes ka.

Nara on Jaapani esimene pealinn ja siin on kolm UNESCO maailmapärandi paika. Kõike ei jõua nii ehk naa.  Mida meie siis põhjalikumalt vaatasime:

 Naras asuba Kasuga Taisha shinto pühamu, mis on kuulus raja tõttu, mis selleni viib. Nimelt on rada ääristatud kolme tuhande kivist laternaga. Kõik need pühamutesse viivad rajad on pisut müstilised suurte puude all.

Järgmine , seekord budistlik tempel, oli Todai- ji. See oli üks Nara kuulsamaid ehitisi, lisaks taaskord UNESCO maailmapärandi nimekirjas ning maailma suurim puitehitis.  Väljast ei saa selle ehitise mõõtmetest hästi arugi. Hoones sees on aga hiiglaslik istuva buda kuju. Kuju on 15 meetrit kõrge ja nii suur, et tema peopesale mahub mitu munka korraga.  Praegune tempel on ümber hiigelbuda juba kolmas ehitis, kusjuures iga korraga on hooned väiksemaks jäänud. 

Hiigelbuda

Lisaks suurele budale oli hoones ühes tugisambas auk. Kõik, kes endid sellest august läbi suudavad pressida, saavad järgmises elus valgustatuks. Meie keegi valgustust kardetavasti ei koge. Tiit oleks kindlalt kinni jäänud sinna. Anna oleks ehk läbi litsunud ennast, aga ta ei armasta kitsaid ruume ja mina ei tahtnud ka seda häbielamust kogeda, kuidas ma seal templipõrandal rooman. Paljud lapsed said august läbi ja mõned kiitsakad täiskasvanud samuti.

Jaapanis on väga levinud panna pühakujudele ette põlled ja pähe mütsid. Ma ei tea, kas mütsid on ainult talveks. Tundub, et põlled on ees kogu aeg. Ma isegi mõtlesin, et põllekeste õmblemine neile oleks päris hea äriidee. Need ju pleekuvad ja vajavad aeg-ajalt vahetamist. Aga tõesti oleks olnud nendest huvitav kuulda et milleks ja kuidas. See on nüüd ilma giidita reisimise miinuspool, et pole kelleltki küsida selliseid asju

Üks ilus tiik

Jalutasime nii palju kui suutsime ja vaatasime nii palju, kui jaksasime. Lõpuks sõime kõhud täis ja sõitsime Kyotosse tudule. Oli üks igati vahva päev.

Jaapan 8.päev-Kyoto

 

Esimesel päeval Kyotos mõtlesime proovida, et mitu pühamut üks inimene suudab päeva jooksul vaadata, ilma et ta hulluks läheks. Tegelikult on Kyotos väga vaatamisväärseid pühamuid kindlasti rohkem, kui meil jaksu neid vaadata. Seega tuli kohe alguses leppida mõttega, et vaatame nii palju, kui jõuame ja selle üle üldse ei muretse. Võtsime suuna Kiyomizu budistlikule templile, mis on väga hinnatud ja asus meie hotellist jalgsikäigu maa kaugusel.

Jalutades sattusime ühele hoonele, mis oli tõesti suur. Ta oli palju korruseid maa alla ja teist samapalju üles. Läksime sisse ja ei osanud esimese hooga midagi aru saada, kuhu olime sattunud. Tundus, nagu oleks tegu hiigelsuure võimla riietusruumiga, kus kappide rivid olid läbi paljude korruste. Selgus aga, et olime sattunud kolumbaariumisse, ehk siis tuhaurnide hoidmise kohta. Selgus, et igas kapis oli  kellegi urn. Väga õõvastav paik oli ja ma küll ei tahaks, et minu tuhk sellises hoones seisaks. Kuidagi halb aura oli seal ja minu (ja ka Anna) arvates õudusfilmideks sobilik koht.

Vaade läbi kolumbaariumi korruste.

Vaevu saime kolumbaariumist välja, kui tee meid edasi tohutule surnuaiale viis. See laius mitmel tasandil silmapiirini välja. Me Annaga kartsime juba, et tänasel päeval me üldse ei pääsegi enam haudade ja urnide vahelt välja. 

Ma eriti ei pildistanud sellel hiigelsurnuaial. Kogu energia oli suunatud selle läbimisele ja lõpuks ehk ka välja pääsemisele.

Lõpuks jõudsimegi Kiyomizuni. Templi peahoone on mäenõlvale ehitatud hiiglaslik puitehitis. See pärineb aastast 1633 ja on ehitatud ilma ühegi naelata. Kuidas see kõik püsti püsib, eriti võttes arvesse siinseid maavärinaid, seda mina ette ei kujuta. Eriti, et näiteks hoone terass toetub umbes kümne meetri kõrgustele puittaladele, mis seda mäenõlva kohal õhus hoiavad.

Ma ei ole küll ehitaja, aga siinsed ehitised on huvitavad vaadata. Katuse kinnitused on tapitud ja nad on minu meelest suhteliselt lahtiselt seal tappide peal. Eks see ilmselt ole ka edu võti, kui maavärin peaks tulema. Hoone väriseb ja logiseb ehk pisut, aga lõpuks vajub kõik jälle ilusasti oma kohale tagasi.

Kuna templikompleks asus mäe nõlval, avanes sealt ilus vaade kogu Kyotole.

Kui läänemaailmas on kirik lihtsalt üks kirik, siis siin on pühamu reeglina ikka suur kompleks, mis koosneb erinevatest templitest, pagoodidest ja muudest ehitistest ja sammastest. Kui ühte sellist uurima hakkad, siis tuleb ikka aega varuda.

Mina ja minu väike hingeloom

Kyotos oli mitmel pool kimonolaenutusi. See tähendas, et sa võid oma riided laenutusse maha jätta ja sul aidatakse ümber riietuda kimonosse. Kimonosse riietumine ei ole sugugi nii lihtne, kui esimese hooga tundub. Pealmise riide all on veel mitu kihti, nii riideid kui erinevaid vöösid. Meeste kimonod on veel omaette keerukad. Inimesed, kes olid endile kimonod laenutanud, käisid terve päeva nendega linnas ringi. Iseenesest oli see tore ja andis linnapildile ka palju juurde. Pildil on näha talvekimonod. Meie ei laenutanud endile kimonosid, sest me ei tahtnud kohustust laenutusse kindlaks kellaajaks tagasi minna. Ja lisaks ma olen hull külmavares ja ma ei tahtnud ennast haigeks külmetada. Pildil olevad talvekimonod näiteks polnud kuigi paksud, välja arvatud uhked kraed.

Bambusemets 

Kiyomizu puhul tundus, et tegu oli turistide hulgas vägagi populaarse sihtkohaga. Sinna toodi külastajaid ka bussidega kohale ning neile oli pühamu ümber tekitatud ka ohtralt kaubandust. Kui grupiga reisida, siis võivadki sellised kohad olla ainukesed suveniiride varumise paigad. Mida siis pakuti :

Suhkruglasuuriga ja erinevate purude sees veeretatud õunad. Nägid imeilusad välja ja olid head ka. Kui me ühe neist ostsime, siis tükeldati need suupärasteks sektoriteks.

Värskelt hapendatud kurgid. Kurgid on alati head, aga kas pole hea meetod nende serveerimiseks :)

Igasugu maiustused. Neid pakuti ka maitsta ja me ei jätnud juhust kasutamata muidugi mõista!

Lõpuks selgus, et meie päevanorm ongi ainult üks pühamu päevas. Päeva teise poole veetsime Nishiki turu poole liikudes läbi toredate tänavate ja lõpuks ka turul. Kyoto tundus meile väga tore linn ja tunduvalt hoomatavam kui Tokyo. Nii tore oli lihtsalt mööda kitsaid tänavaid jalutada ja aeg-ajalt kusagile sisse astuda.

 Nishiki turgu kutsutakse Kyoto köögiks, millest võib järeldada, et tegu on eelkõige toiduturuga.  Siinsed turud paiknevad klaaskatusega tänavatel. Turg oli tohutult suur ja väga põnev. Hea on siis, kui midagi maitsta pakutakse. Pooltest toiduainetest ei saa ilma maitsmata nagunii aru, millega tegu on. Kui maitsta saab, siis saab aru, kas asi on magus või soolane, aga misasi see selline on, sellest ei saa meiesugused tavaliselt lõpuni aru.

Käisime söömas siin ja seal ja lõpuks, kui jalad enam üldse ei kandnud, siis vedasime endid hotelli.

Hotellis oli keldris jälle SPA. Panime kõik rohelised pidzaamad selga ja läksime, seekord juba targemana, kuuma vanni võtma. Väga mõnus oli.