Jaapan 8.päev-Kyoto

 

Esimesel päeval Kyotos mõtlesime proovida, et mitu pühamut üks inimene suudab päeva jooksul vaadata, ilma et ta hulluks läheks. Tegelikult on Kyotos väga vaatamisväärseid pühamuid kindlasti rohkem, kui meil jaksu neid vaadata. Seega tuli kohe alguses leppida mõttega, et vaatame nii palju, kui jõuame ja selle üle üldse ei muretse. Võtsime suuna Kiyomizu budistlikule templile, mis on väga hinnatud ja asus meie hotellist jalgsikäigu maa kaugusel.

Jalutades sattusime ühele hoonele, mis oli tõesti suur. Ta oli palju korruseid maa alla ja teist samapalju üles. Läksime sisse ja ei osanud esimese hooga midagi aru saada, kuhu olime sattunud. Tundus, nagu oleks tegu hiigelsuure võimla riietusruumiga, kus kappide rivid olid läbi paljude korruste. Selgus aga, et olime sattunud kolumbaariumisse, ehk siis tuhaurnide hoidmise kohta. Selgus, et igas kapis oli  kellegi urn. Väga õõvastav paik oli ja ma küll ei tahaks, et minu tuhk sellises hoones seisaks. Kuidagi halb aura oli seal ja minu (ja ka Anna) arvates õudusfilmideks sobilik koht.

Vaade läbi kolumbaariumi korruste.

Vaevu saime kolumbaariumist välja, kui tee meid edasi tohutule surnuaiale viis. See laius mitmel tasandil silmapiirini välja. Me Annaga kartsime juba, et tänasel päeval me üldse ei pääsegi enam haudade ja urnide vahelt välja. 

Ma eriti ei pildistanud sellel hiigelsurnuaial. Kogu energia oli suunatud selle läbimisele ja lõpuks ehk ka välja pääsemisele.

Lõpuks jõudsimegi Kiyomizuni. Templi peahoone on mäenõlvale ehitatud hiiglaslik puitehitis. See pärineb aastast 1633 ja on ehitatud ilma ühegi naelata. Kuidas see kõik püsti püsib, eriti võttes arvesse siinseid maavärinaid, seda mina ette ei kujuta. Eriti, et näiteks hoone terass toetub umbes kümne meetri kõrgustele puittaladele, mis seda mäenõlva kohal õhus hoiavad.

Ma ei ole küll ehitaja, aga siinsed ehitised on huvitavad vaadata. Katuse kinnitused on tapitud ja nad on minu meelest suhteliselt lahtiselt seal tappide peal. Eks see ilmselt ole ka edu võti, kui maavärin peaks tulema. Hoone väriseb ja logiseb ehk pisut, aga lõpuks vajub kõik jälle ilusasti oma kohale tagasi.

Kuna templikompleks asus mäe nõlval, avanes sealt ilus vaade kogu Kyotole.

Kui läänemaailmas on kirik lihtsalt üks kirik, siis siin on pühamu reeglina ikka suur kompleks, mis koosneb erinevatest templitest, pagoodidest ja muudest ehitistest ja sammastest. Kui ühte sellist uurima hakkad, siis tuleb ikka aega varuda.

Mina ja minu väike hingeloom

Kyotos oli mitmel pool kimonolaenutusi. See tähendas, et sa võid oma riided laenutusse maha jätta ja sul aidatakse ümber riietuda kimonosse. Kimonosse riietumine ei ole sugugi nii lihtne, kui esimese hooga tundub. Pealmise riide all on veel mitu kihti, nii riideid kui erinevaid vöösid. Meeste kimonod on veel omaette keerukad. Inimesed, kes olid endile kimonod laenutanud, käisid terve päeva nendega linnas ringi. Iseenesest oli see tore ja andis linnapildile ka palju juurde. Pildil on näha talvekimonod. Meie ei laenutanud endile kimonosid, sest me ei tahtnud kohustust laenutusse kindlaks kellaajaks tagasi minna. Ja lisaks ma olen hull külmavares ja ma ei tahtnud ennast haigeks külmetada. Pildil olevad talvekimonod näiteks polnud kuigi paksud, välja arvatud uhked kraed.

Bambusemets 

Kiyomizu puhul tundus, et tegu oli turistide hulgas vägagi populaarse sihtkohaga. Sinna toodi külastajaid ka bussidega kohale ning neile oli pühamu ümber tekitatud ka ohtralt kaubandust. Kui grupiga reisida, siis võivadki sellised kohad olla ainukesed suveniiride varumise paigad. Mida siis pakuti :

Suhkruglasuuriga ja erinevate purude sees veeretatud õunad. Nägid imeilusad välja ja olid head ka. Kui me ühe neist ostsime, siis tükeldati need suupärasteks sektoriteks.

Värskelt hapendatud kurgid. Kurgid on alati head, aga kas pole hea meetod nende serveerimiseks :)

Igasugu maiustused. Neid pakuti ka maitsta ja me ei jätnud juhust kasutamata muidugi mõista!

Lõpuks selgus, et meie päevanorm ongi ainult üks pühamu päevas. Päeva teise poole veetsime Nishiki turu poole liikudes läbi toredate tänavate ja lõpuks ka turul. Kyoto tundus meile väga tore linn ja tunduvalt hoomatavam kui Tokyo. Nii tore oli lihtsalt mööda kitsaid tänavaid jalutada ja aeg-ajalt kusagile sisse astuda.

 Nishiki turgu kutsutakse Kyoto köögiks, millest võib järeldada, et tegu on eelkõige toiduturuga.  Siinsed turud paiknevad klaaskatusega tänavatel. Turg oli tohutult suur ja väga põnev. Hea on siis, kui midagi maitsta pakutakse. Pooltest toiduainetest ei saa ilma maitsmata nagunii aru, millega tegu on. Kui maitsta saab, siis saab aru, kas asi on magus või soolane, aga misasi see selline on, sellest ei saa meiesugused tavaliselt lõpuni aru.

Käisime söömas siin ja seal ja lõpuks, kui jalad enam üldse ei kandnud, siis vedasime endid hotelli.

Hotellis oli keldris jälle SPA. Panime kõik rohelised pidzaamad selga ja läksime, seekord juba targemana, kuuma vanni võtma. Väga mõnus oli.