Tokyo-2 päev Odaiba poolsaar. Unenäoline ja tipptehnoloogiline Jaapan

 Täna sõitsime uhke monorailiga Odaiba  kunstsaartele. Kuna Jaapanil on maad napilt, siis on nad igal võimalikul juhul oma elupinda merre laiendanud. Näiteks kogu Osaka lennujaam, kust me koju tagasi sõitsime, oli rajatud merre kunstsaarele.  Nii ka siin oli rajatud saared ja sugugi mitte viimasel ajal. Saared on rajatud juba 1868 aastal, kaitseks mere eest. 

Ettevaatust- astmed. Jaapan on igasugu hoiatusi kubinal täis. Me Annaga lausa imestasime, kui mõnes kohas EI OLNUD hoiatust, et on libe või kallak või mis iganes muu võimalik oht. Näiteks käis Anna ühel päeval uisutamas, aga jää kõrval oli mõistagi hoiatussilt, et tegemist on libeda jääga. Samuti olid hoiatused näiteks eskalaatorite otste juures, et näiteks allatulevat treppi mööda ei plaaniks keegi üles minna. Ühel juhul oli lausa üks töötaja, kes seisis eskalaatori otsa juures ja hoiatas kõiki, et olge ettevaatlikud.

Prantslased on oma vabadussammast kinkinud ikka mitmele poole. See siin on suuruselt ainult 1/7 USA omast, aga uhke siiski

Väike kõrvalepõige ka argiellu. Siinsed WC-d on kõik altpesuprogrammiga. Selles mõttes olid nad mugavad, et prillauad olid soojustusega. Sellega harjus üllatavalt kiiresti, nagu ikka heade asjadega.

Küll olime alguses hädas nende nuppudega. Anna pidi lausa google translatet kasutama, et masinast jagu saada. Mina istusin avalikus WC-s, järjekord ukse taga, aga ei saanud kuidagi potilt püsti, sest ei leidnud nuppu, millest pesemine lõpeks. Peenemad potid mängisid ka linnulaulu või vee vulinat, et kõik võimalikud piinlikud helid summutada. Harjusime aga kiiresti ja nüüd siin Eestis juba igatseme neid toredaid masinaid.

Meil oli Odaibas kaks suuremat plaani. Esimene oli siselõbustuspark Joypolis.  Hästi palju erinevaid atraktsioone. Kuna me võtsime päevapiletid, siis võisime kõik läbi käia. Vahvad olid mitmesugused hirmutamise ja õuduste asjad. Väiksemate lastega eluilmas ei oleks tohtinud minna. Vahva oli üks õuduste atraktsioon, mis oli jaapani keeles. Kuigi me ei saanud sõnagi aru, tegi töötaja kõik, et me ikkagi taipaks, mis toimub. Ja saime aru küll! 

Erinevaid simulaatoreid oli hästi palju. 

Seal keskel rööbastel lendavad Tiit ja Anna.

Sellel atraktsioonil Tiidul ei vedanud, turvarihmad ei lukustunud ja ta ei saanudki sõita.

Anna pidi üksinda kiikuma

Kui Joypolis ei olnud päris minu tassike teed, siis meie päeva teine külastus meeldis mulle väga. Selleks oli TeamLab Planets. Tegu on digitaaltehnoloogiat kasutava kunstirajatisega. Ma ei oskagi öelda, misasi see siis kokkuvõttes oli.  Kõndisime paljajalu mööda pimedat kallakut erivärviliste lambikeste valgel, sattusime üleni pehmetesse ruumidesse, kus võis end kõikjale kukutada ja inimesed seda ka tegid.

See oli üks veider saal. Kõik- nii põrand, lagi kui ka seinad olid peeglitest ja vaated kandusid lõpmatusse. Kõikjal rippusid led ribad, mis muutsid värvi ja tumedust, nii et kõik oli kogu aeg muutumises. Täiesti ebareeaalne ja unenäoline. Mul on sellest umbes miljon pilti ja Tiidul ilmselt teist samapalju.  Tõeline elamus oli kogu see muuseum!

Siin saalis olime põlvini soojas vees. Vees ujusid digitaalsed kalad. Kui nad sinuga kokku põrkasid, muutusid nad lilledeks :)

Pallituba. Neid veeres põrandal ja hõljus laes.

See oli üks väga veider tuba. Inimesed lebasid põrandal, kogu ruum oli taas kord peeglist. Üle ruumi sõitsid digitaalsed lilled. Neid oli igat värvi ja liiki. Kui me seal neid vaatasime, lõpuks ei saanud enam üldse aru, kus on taevas ja kus on maa. Aju keeras täiesti sassi. Ruumist lahkusin lõpuks nii, et läksin käpuli ukseni ja alles seal ajasin ennast püsti. Kui päris aus olla, siis pea käis ringi järgmisel ööl ikka väga tugevasti ja praegu, kolm nädalat hiljemgi, on veel natuke uimane. Nii et hea asjaga tasub ka ikka piiri pidada.