neljapäev, 15. september 2016

"Naiseotsing" ja "Abielu Rosiega" Graeme Simsion

Simsioni Naiseotsing on mul läbi loetud tegelikult juba paar aastat tagasi ja mulle väga meeldis. Nüüd, kui sellele ilmus järg Abielu Rosiega, laenutasin nad mõlemad ja lugesin ka Naiseotsingu uuesti läbi.
Lugude peategelane Don on geneetikateadlane. Ma ei ole küll arst, kuid ilmselt on tegemist autistliku või nt. aspergeri mingit vormi omava tegelasega. Mõlema raamatu point ongi üles ehitatud konfliktile, mis tekib autistlikul inimesel meie, tavainimeste maailmas toimetades.

Don elab oma elu äärmuslikult ratsionaalselt kuni näiteks selleni välja, et kasutab standardiseeritud menüüd. Iga nädal sööb ta täpselt sama menüü järgi, mis ta on koostanud ja välja arvestanud vastavalt keha vajadustele. Ei mingeid jääke, ei mingit ajakulu poodides ja köögis! Sarnaselt toimib kogu muugi elu.
Kui Don otsustab, et olles üle keskmise pikkuse, väljanägemise, hariduse ja sissetulekuga, võiks tal olla ka naine, läheneb ta sellelegi ülesandele teaduslikult ja ratsionaalselt. Ta koostab ankeedi, mis peaks sõeluma välja talle sobilikud kandidaadid ning välistama ajaraiskamise mõne näidu poolest ebasobiva kandidaadiga suhtlemisel.
Aga nagu ikka- kus on naised, seal on segadus.
Teine osa- Abielu Rosiega on, nagu pealkirjastki võib aimata, loo õnnelik järg. Siin on Don juba abielus ning selgub, et tema naine Rosie ootab last. Palju segadusi, möödarääkimisi, äpardusi ja lõpuks muidugi muinasjutulisel kombel, leiavad kõik probleemid parimal moel lahendus, üks suur happy end :)
Esimene osa- Naiseotsing, oli minu meelest teravmeelne, vaimukas ja tore. Teine osa oli nagu ikka need teised osad kipuvad olema, olgu siis filmidel või raamatul. Võis lugeda, aga ei olnud enam nii tore. Võib-olla lihtsalt see nali ammendas ennast.

Olgu mis on, taas kord on huvitav maailma ja tavainimesi vaadata autistlikult poolelt. Ega ei ole ju vastust, kes siis lõpuks normaalne on, meie või nemad. Või ongi palju erinevaid normaalsusi.

Üks näide ka raamatust. Don pidas noortele loengut Aspergeritest. Tema leidis, et Asperger olla on suur õnn, kuna mitte-aspergeritel segavad pidevalt üle voolavad tunded õigeid otsuseid vastu võtta.
Oletame, et peidate endid grupi inimestega mõrtsukate eest. Teil on kamba peale üks püss ja beebi, kes kavatseb karjuma hakata. Mida teete? Loengus osalevad Aspid pakkusid erinevaid variante, seeaeg kui nende saatjad vaid õudusega pealt vaatasid. Seega ei suuda mitte-aspid otsustada, kuna tunded löövad üle pea kokku.
Mine võta kinni.
Mina olen kindlalt mitte-asp :)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar