esmaspäev, 19. juuni 2017

Lätis turistikal

Käisime laupäeval Valmieras. No kes siis Valmieras ei ole käinud. Marsruut on teada ja tuttav: Depoo pood, kust saab kõike, mida majas ja aias võiks vaja minna ja toiduainete hulgi? ladu, kust saab vist kõike, millega kõhtu kasvatada. Lisaks veel väike tiir Valmiera kaubamajas.
No meie otsustasime seda rutiini igal juhul lõhkuda! Esmalt käisime kusagil soos. No ausalt ei mäleta, mis soo see oli. Tiit kindlasti teab. Anna-Liisa koostas endale seal samblike kollektsiooni, mis hiljem ilmselt ära kadus. Leidsime sealt igatsugu taimi ja samblikke, mida üritasime ka kolme peale identifitseerida. Pildid on siin ainult need, mida mina telefoniga tegin. Fotograafist isa ja tütre pildid on alles fotokate kõhus.
See soo

Kuidas isa, nõnda tütar

Valmierast läbi sõites umbes 10 kilomeetrit asub Koiva (Gauja) jõe ääres baltikumi pikim liivakivipaljand. Tasub külastamist küll.

Koivad Koivas





No muidugi käisime ka meie Depoos. Väljusime sealt toreda arusaamisega, et me oleme ikka väga rikkad. Mitte midagi sellest tohutust kaubahulgast meil vaja ei ole. Järelikult on kõik juba olemas!
Toiduainete hulgipoodi me ei leidnud ja väga ei otsinud ka. Eks meil on ju toitu ka ikka juba olemas.
Traditsiooniliselt käisime Valmiera kirikus. Kirik oli väga suur ja ilus. Minu isiklikud lemmikud on kõik sellised kirikud, kus altarimaalil EI kujutata ristilöödud Kristust. Valmiera kirik kuulus nende hulka (nagu ka Kõpu kirik, mida paar nädalat tagasi külastasime) Lisaks oli Valmiera kirikus ka lastenurk, mida meil  väga harva kirikust leiab.
Läbi Valmiera voolab Koiva jõgi ning lossivaremete lähistelt väljub laevake, millega saab sellel lõbusõitu teha. Kahjuks sai mu telefon siinkohal tühjaks ja pilte netu! Laevasõit oli väga vahva, hoolimata sellest, et laevamees rääkis terve tee kindlasti väga huvitavat ja toredat juttu, aga paraku ainult läti keeles. Jõgi ise muutub üsna lossi kõrval kärestikuliseks ning sinna on märgitud maha slaalomirada süstadele ja kanuudele. Pidavat toimuma ka võistlusi!
Lossi taga orus nägime suurt kitse. Ta ilmselgelt tundis ennast seal väga hästi ja turvaliselt. Vot sulle linnaloom!
Kaubanduskeskuses toimus lahinghargnemine- Tiit läks söögipoodi sõira ostma ja mina oma lemmikusse sisustuspoodi neljandal korrusel. 
Tagasiteel sõitsime läbi Valga- teadagi, miks!
No nii. Tuunin oma postitust, nagunii pean ma seda blogi ju eeskätt endale. Leidsin arvuti kõhust selle reisi pilte ja panen nüüd mõned neist veel siia juurde.
Meie laeva kapten- ehtne jõekaru


Laeva ninas tibitsemas