kolmapäev, 13. märts 2024

Naised Egiptuses

  

Käisime Egiptuses veebruari viimasel nädalal. Kambas olid seekord Kärt, Mammu, Krista ja mina. Plaanis oli lihtsalt puhata ja basseini ääres lesida ja endasse päikeseenergiat ammutada. Pikk ja pime talv oli lihtsalt nii ära kurnanud!

Seekord valisime puhkusekohaks Sharm el Sheiki. Meil ei olnud tegelikult koha osas mingeid eelistusi, tahtsime lihtsalt mõistliku hinnaga mõnusat puhkust. Sharm on tegelikult täiesti turistidele tehtud arendus, kohalikke seal praktiliselt ei ole. Kõik teenindajad tulevad kohale oma kodukantidest, töötavad mõne kuu või siis ka terve hooaja ära ja lähevad koju tagasi. Esimene hotell siin avati umbes nelikümmend aastat tagasi ja kõik, mis siin hetkel siis on, on mitte vanem kui nelikümmend aastat.

Meie hotell oli El Mercado. See oli tore viietärni hotell, mis oli suunatud pigem täiskasvanutele. Ta ei asunud mere ääres, aga sinna viisid tasuta bussid. Hotelli territoorium ei olnud teab mis suur. Kokku oli ainult neli basseini, neist kaks katusel. Häbiga peame aga tunnistama, et isegi neli basseini oli meile liiga palju. Käisime neist ainult ühes ja ainult ühel päeval ujumas, kuigi basseini vesi oli täiesti mõnusa temperatuuriga. Vot nii tõsiselt võtsime me oma laisklemisplaani. Hotell nägi välja nagu mingi itaalia palazzo. Väga stiilne ja avar. Kuna hooaeg alles kogus tuure, siis oli igal pool mõnusalt ruumi.

Üks alumise korruse basseinidest, kuhu me kordagi ei jõudnud.



Katusebassein, kust avanes lummav vaade mägedele ja päikeseloojangutele

Kuidas me endid siis poputasime?
Võtsime hotelli SPA-s massaazipaketi. See sisaldas endas nelja tunni-ajalist massaazi, millele eelnesid saunaprotseduurid. Iga päev juhatati meid väga kuuma leilisauna, millele järgnes aurusaun ja jacuzzi. Esimesel päeval lisandus veel ka Kleopatra hoolitsus, mis sisaldas türgi sauna koos koorimise ja pesuga ning näomaski.
Tegelikult oli see väga mõnus. Iga päev oli midagi oodata. Massöörid olid ka väga-väga head.
Lisaks massaazile moosis meid ära üks härra, kes tegi meile kõigile maniküüri ja pediküüri. No mitte päris sellise kvaliteediga, nagu meil siin kombeks, aga hind oli ka hoopis teisest klassist, nii et kokkuvõttes jäime kõik rahule.

Õekesed pediküüris

Kasutasime tasuta bussi ning veetsime aega mere ääres. Meri oli veebruari lõpus juba nii soe küll, et isegi mina ilma hädaldamata vees sain käia. Kuna olime hotellile kuuluvas rannas, siis oli seal ka tegevusi planeeritud puhkajatele. Meiegi võtsime osa venitamistrennist rannal ja vesivõimlemisest meres. Oli täitsa vahva!

Meie rand
Osalesime tasuta linnaekskursioonil. See on teadagi väga palju erinevatesse poodidesse vedamine, aga siiski on ka muud. Vahva oli see, et meie ekskursioon toimus mikrobussiga ja peale meie seltskonna oli seal ühest teisest hotellist üks lastega pere, kes olid samuti eestlased. Kokkuvõttes oli kogu reisiseltskond seega eestikeelne. Sellise kambaga on kallites poodides muidugi suhteliselt mõttetu käia. Kõik me ootasime juba viis minutit peale poodi viimist kenasti bussi ukse taga, et edasi sõita.
Lisaks poodidele nägime ka linna kahte moseed ja kahte kirikut. Moseese kahjuks sisse ei pääsenud, aga ortodoksi kirikusse pääsesime ja see oli väga ilus. 

Siin toimetatakse rituaalset pesemist enne palvusele minekut.



Ortodokside kirik oli üleni ära maalitud ja sellisena väga helge ja rõõmus. Ükski neist kirikutest ei olnud ju vanem kui nelikümmend aastat.








Meie hotell oli delfinaariumi kõrval. Käisime delfiinide etendusel ja pea-aegu oleksime isegi delfiinidega ujuma läinud. No nii armsad loomad on nad ja nii kahju, et neid niimoodi vangistuses hoitakse. Selles suhtes peaks kõiki delfinaariumi üritusi boikoteerima, et kaoks ära põhjus neid tundlikke loomi sedasi ära kasutada. Delfiinide hulgas oli ka kaks poole-aastast beebit. Nemad etendusest osa ei võtnud, vaid mängisid omaette palliga. No nii nunnud olid!










Hotellist veel. Ühel korral nädala jooksul pakuti eraldi õhtusööki katuseterassil. See on vist paljudes sellistes hotellides kombeks. Me võtsime samuti selle õhtusöögi. Tore oli!








Õhtune meelelahutus oli suhteliselt niru. Võtsime sellest siiski osa, nii palju kui viitsisime. Aga kuna me olime ikkagi puhkama tulnud, siis olime juba ammu enne keskööd voodis ja uni läks ka päris varakult ära. Kaheksast hiljemalt olime juba hommikusöögil platsis.

Ühel päeval osalesime snorgeldamistripil. Meri oli päris tormine ja meie esialgne plaan mingile kaitsealale sõita langes ära, kuna lained olid lihtsalt liiga kõrged. Leidsime siiski korallrifi, mille kohal snorgeldada vaikses lahesopis ja kokkuvõttes tuli sellest üks tore ja rahulik päev. Ainult Mammu jäi tagantjärele merehaigeks. 



















Ma väga lootsin, et saame Egiptuses maasikatest isu ära, aga tegelikult ei olnud seal küll parajasti hooaeg. Õige pisut ikkagi saime neid.


Ühel õhtul käisime linna peal turutänavatel uudistamas. Suhteliselt mõttetu käik oli, aga no ikka tuleb ju üle vaadata. Tundub, et eestlasi siinkandis ikka liigub, sest tere-tere hüüdeid oli päris palju. Üks hüüdis isegi - Hallo hallo, Helgi Sallo!  














Klassikaline magustoit. Tegelikult olid koogikesed ka kõik väga maitsvad, aga värske vajadus on talvega nii suureks kasvanud, et muud enam ei tahagi!


Meie hotelli kõrval tänaval. Ma ei tea, kus meie silmad olid, et me selle toreda piirkonna alles viimasel päeval tund enne ärasõitu avastasime. Selle piirkonna nimeks oligi Väike Itaalia ja see oli väga väga mõnus kant jalutamiseks. Kindlasti rahulikum ja toredam kui turutänavatel. Järgmisel korral siis...





Kojulennul oli lennuk pooltühi ja me saime igaüks endale kolmese istme, kus laiutada.




Meile tundus, et nädal veebruari lõpus Egiptuses oli just see, mida talveväsimusest ülesaamiseks tarvis oli. Plaanime igal juhul järgmisel aastal samal ajal reisi korrata. Pole ime, kui isegi samasse hotelli satume. Oli väga lõõgastav ja mõnus puhkus. Kui koju jõudsime, oli pimedast talvest saanud juba särava päikesega kevadeootuse aeg. 






neljapäev, 1. veebruar 2024

Jaapan 15 päev- Osaka ja kojuminek

Jaapani keel on selles suhtes väga huvitav, et iga tegevuse kohta on oma spetsiaalne sõna.  Näiteks hanami tähendab kirsiõite vaatamist. Hatsumode tähendab aga uue aasta esimesel päeval templi külastamist. Osakas on kõige populaarsemaks templiks uue aasta hommikul Sumiyoshi Taisha. See asus küll kesklinnast kaugemal, aga kombed on kombed!

Selgus, et meil ei ole hirmugi teelt eksida, sest koos meiega suundusid templi poole tõelised inimjõed. Bussidega oli kohale toodud politseinikke, kes liiklust suunasid ja seda massi üle tänava aitasid.

Pühamule oli aasta esimene päev tõeline rahapäev. Igaüks ostis endale uue amuleti. Amulette oli igaks võimalikuks otstarbeks alustades üldise õnnega ja lõpetades näiteks hea kalasaagiga. Meie oleme nüüd ka amulettide omanikud, välja arvatud Tiit. Tema jäi umbusklikuks ja raha välja ei käinud.




Igaüks, kes templisse tuli, viskas templi ette ka väikese annetuse. Sinna oli lausa linad maha pandud ja aeg-ajalt kraabiti suuremad summad kokku. Aga selle lina peal oli ka paberrahasid ja lausa rahapakke.  Lisaks lehvisid kõikjal lipud, mida jälle raha eest sai enda hea õnne nimel lasta püstitada. Usuga on siinmail ikka hoopis teised suhted kui meil.




Pargis oli liuväli ja Anna lustis seal tunnikese. Siinsed inimesed vist väga palju ei uisuta, sest Anna oli kindlasti kogu liuvälja parim uisutaja. Aga hoiatussilt oli jääle minekul muidugi küll, et jää võib libe olla.



Õhtul sõime parajasti suppi enne lennukile minekut, kui kogesime maavärinat. See ei olnud mingi õrn võdin, vaid 7,6 magnituudine värin meist 85 km kaugusel. Olime parajasti üheksandal korrusel, kui kogu ruum kõikuma hakkas. Lambid kõikusid nii tugevasti, et jäigalt lae küljes olev lamp meie laua kohal murdus lahti ja ähvardas alla kukkuda. Personal tuli paanikas meid lambi alt ära ajama. Muidu olid kohalikud rahulikud ja see rahustas natuke meid ka, et ju siis pole hullu. Üheksandal korrusel on tegelikult päris abitu tunne, kuhu sa siin ikka jooksed. Õnneks läks kõik hästi ja Osakas ükski maja kokku ei kukkunud. Epitsentrile lähemal oli küll purustusi ka olnud. Hirmsad asjad on need maavärinad!

Lennuk, millega me koju tulime, oli pooltühi ja me saime igaüks kolmese pingi magamiseks. Ülimõnus.

Jaapan meeldis meile kõigile ja ma üldse ei välista, et siia veel kunagi tagasi satun.






Jaapan 14. päev- aasta viimane päev Osaka

Linna tagahoovid. Täis juhtmeid ja torusid. See oli otsetee meie hotelli. Kõndisime siin ka õhtupimeduses ja mitte kordagi ei tundnud, et kuidagi ohtlik oleks olnud.





Lähemegi laevatripile. Ilus värviline laev oli.




Siin ma üritasin tabada pilvi kõrghoone peegeldusel. Ikka kunstfotograaf, mis siin kosta!





Veel linnavaateid jõelt



Kuchu observatory ehk Umeda Sky Building on kõrghoone. See koosneb kahest hoonest, mis on 173 meetrit kõrged ja omavahel ühendatud. Mul ei olegi praegu korralikku pilt panna sellest hoonest. Üles sõitsime klaasliftis ja see oli päris lahe.  




















Meie ja õhtune Osaka








Istusime pimeneva linna kohal ja vaatasime, kuidas vana aasta kaob ja annab uuele teed. Sel ajal kui meil siin uus aasta saabus, oli Eestis alles päev ja kell alles 5. 7 tundi on ajavahe.














See on Umeda Sky Building altvaates.




Mõtlesime, et teeme ühe toreda vana-aasta ärasaatmise piduliku õhtusöögiga. Kahjuks oli see koht, mida me plaanisime, kinni. Selleks ajaks olid kõik teised kohad ka juba hõivatud ja nii lõpetasime me oma piduliku õhtusöögi ühe pisikese söögikoha ukse taga õllekastide peal oleva õuelaua taga. Õhtusöök oli sellest hoolimata igati maitsev ja tore. Jaapanis on kombeks vana-aasta õhtul nuudleid süüa. Mida pikemad nuudlid, seda rohkem õnne järgmisel aastal tuleb. No igaüks võib näha et minul ja Annal küll õnnest puudust ei tule!



Läksime kella kaheteistkümneks kõige rahvarohkemale tänavale, kus eelmisel päeval isegi liikuda ei mahtunud hästi. Lootsime näha võimast ilutulestikku ja hommikuni pidusteda. Paraku olime me täiesti inimtühjal ja vaiksel tänaval vaat et ainukesed inimesed. Kirjutati küll, et jaapanlased vaatavad vana-aasta õhtul telekat, aga et kohe nii vaikne on, seda poleks uskunudki. No me läksime ka siis magama.