Tegime pisikese koolivaheaja tripi Londonisse. Meie Tiiduga oleme seal käinud päris mitu korda, aga London on nii armas linn, et sinna on alati tore uuesti minna. Kindlasti ei jää ka seekorde reis sinna viimaseks. Tegelikult on niisugune maailmalinn meist ju ainult kahe ja poole lennutunni kaugusel. Kõik on muidugi suhteline. Lennuk lendab tõepoolest kaks ja pool tundi, aga et tegelikult ka kodust Londoni hotellini jõuda, tuleb ikka praktiliselt terve päevaga arvestada.
Anna-Liisale oli see esmakordne tutvus selle toreda linnaga ja see andis ka meile võimaluse jälle need kõige klassikalisemad turistikad üle vaadata.
Ryanair pani meid reisima pagasiga, mis oli käekoti mõõtu. Tegelikult täitsa väljakutse, kuid samas, miks ka mitte. Puudust me millestki igal juhul ei tundnud, kuigi kotikesed olid tõesti pisikesed.
 |
| Esmavaated "must see" objektidele |
 |
| Big Ben on tellingutes ja seda neli aastat. Otsustasime, et tuleme tagasi hiljemalt siis, kui tellingud maha võetakse. |
Esimesel reisipäeval me, nagu juba öeldud, sõitsime. Leidsime endile hotelli lähedalt lemmikpubi ja hiljem selgus, et pea-aegu igal õhtu just seal me istusimegi. Muud väga põnevat esimesel päeval teha ei jõudnudki.
Teine päev oli juba teine tera. Päeva naelaks oli Hamton Courti palee. See on minu meelest üks Londoni varjatud pärlitest. Tohutu lossikompleks, mis asub linnast kaheksateistkümne kilomeetri kaugusel ja millest turistikirjanduses teenimatult vähe räägitakse. Hamton Court on ehitatud 16 sajandil ja peale seda ilmselt korduvalt ümber ehitatud.
Tavaliselt on nii, et loss on ikka üsna konkreetsete mõõtudega, no olgu peale, teinekord on tal sisehoov. Aga see loss oli minu meelest täiesti mõõtmatu. Iga kord, kui mõnest uksest välja sain, oli seal jälle mingi teistsugune ja täiesti uus sisehoov. Täiesti nõiutud paik.
Loss oli muuhulgas koduks Henri VIII-le. See oli see hirmus kuningas, kes oli kuus korda abielus ja oma äratüüdanud naised reeglina hukata lasi. Saime tema elust päris palju teada ja oli põnev.
Lossi ümber oli ka imeilus aed. Aedadega oli tegelikult sama lugu nagu siseõuedega. Aknast paistis erinevaid aedasid ja teinekord, kui mõnest uksest välja saime, sattusime ka igakord täiesti eriilmelisse aiasoppi. Hetkel õitsesid tulbid ja oli imeilus.
Anna-Liisa jaoks oli kõige vahvam muidugi mänguväljak. Lossi juures oli ka labürint, aga see oli kahjuks sel päeval suletud. Eks tuleb tagasi tulla:)
Tavaliselt on nii, et loss on ikka üsna konkreetsete mõõtudega, no olgu peale, teinekord on tal sisehoov. Aga see loss oli minu meelest täiesti mõõtmatu. Iga kord, kui mõnest uksest välja sain, oli seal jälle mingi teistsugune ja täiesti uus sisehoov. Täiesti nõiutud paik.
Loss oli muuhulgas koduks Henri VIII-le. See oli see hirmus kuningas, kes oli kuus korda abielus ja oma äratüüdanud naised reeglina hukata lasi. Saime tema elust päris palju teada ja oli põnev.
 |
| Valvurite ruumi seinakaunistused. Päris relvad, muide! |
Lossi ümber oli ka imeilus aed. Aedadega oli tegelikult sama lugu nagu siseõuedega. Aknast paistis erinevaid aedasid ja teinekord, kui mõnest uksest välja saime, sattusime ka igakord täiesti eriilmelisse aiasoppi. Hetkel õitsesid tulbid ja oli imeilus.
 |
| Kaks väsinud meest |
 |
| Tahan lennata, aga mitte eriti kõrgel. |
 |
| Tulbimeri |
Anna-Liisa jaoks oli kõige vahvam muidugi mänguväljak. Lossi juures oli ka labürint, aga see oli kahjuks sel päeval suletud. Eks tuleb tagasi tulla:)
Hamton Courti läksime linnalähirongiga ja tagasi tulime laevaga. Laev kulges aeglaselt ja rahulikult mööda Thamesi jõge, läbides ka mitmeid lüüse. Kogu laevasõit võttis aega kolm tundi aga väsinud jalgadega oli see tõeliselt mõnus, eriti et kaldapealsed olid palistatud imekaunite majadega. Aeg on ju tänapäeval suurim luksus ja seda me ka täiega nautisime. Minul kui majahullul oli eriti põnev.
Pean ka kommenteerima oma riietust siin ja edaspidi. Ilm oli KÜLM. Kuna me reisisime pagasita, siis pidime valmistuma igaks ilmaks- on külm ja sajab, on soe ja sajab, on lihtsalt väga külm, on lihtsalt pisut jahe... Võtsin kaasa sulejope, mis on soe, kuid mitte veekindel ja softshelli, mis on veekindel, aga mitte eriti soe. Lõpuks kandsin neid teineteise otsas, nähes välja nagu padakonn. Aga vähemalt oli soe ja kuiv olla.
Aga nüüd- palun koos meiega pisikesele laevasõidule!
