laupäev, 20. august 2016

Donna Dartt Ohakalind

Ohakalind on üks hiiglama paks raamat- ligi 900 lehekülge. Kui üritada seda voodis une-eelse lektüürina lugeda, võib see ohtlikuks kujuneda. Tukkuma jäädes võib näole kukkuv raamat hambad välja lüüa.
Raamat sai 2014 Pulitzeri kirjanduspreemia, on üliväga hinnatud kirjaniku kolmas, kümme aastat kirjutatud romaan.
Mina ei olnud muidugi midagi kuulnud ei sellest kirjanikust ega ka tema romaanist (harimatu mühakas- ma tean ise ka), kuid nägin seda raamatupoes, lugesin tagakaant ja tundus huvitav.
Alles nüüd,  kui olen raamatu ise läbi lugenud, guugeldasin ma seda ning selgus, et nii mõnigi on võtnud seda arvustada.
Loo sisu on lühidalt selline: kolmeteistkümne aastane poiss elab koos oma emaga, tema luuserist isa elab neist eraldi. Kunstimuuseumis toimunud plahvatuses kaotab poiss oma ema, kuid saab sealt hindamatu maali. Romaan kirjeldabki poisi elu läbi erinevate eluetappide, läbi leina ja katsumuste. Pidevalt on tagaplaanil ka mure maali pärast.
Mulle alguses üldse ei meeldinud, väga aeglaselt liikus tegevustik. Siis avastasin, et mind ei aja närvi mitte see, et tegu on halva või aeglase raamatuga, vaid mind ärritasid raamatus ettetulevad olukorrad. Ja peategelane ajas mind ka närvi.  Ja mulle tõesti ei meeldi mingilgi kujul narko tarbimine või kirjeldused sellest kui igapäevaelu osast. Nii oleks tahtnud sekkuda ja nõu anda.Seega,tegelikult on raamat hästi kirjutatud ja täidab oma eesmärgi - puudutada ja kõnetada.
Aga kokkuvõttes - iga raamat on nagu portaal ühe teise inimese ellu ja mõttemaailma. See elu ja mõttemaailm oli minu omast väga erinev, aga see ongi õpetlik. Ei ole nii, et kõik on ühesugused, kõik mõtlevad ja tunnevad just nii kui mina. Erinevuste aksepteerimine on väga raske, midagi pole parata.
Raamatu tagakaanelt võib lugeda, et see on " imekaunis sõltuvust tekitav kirjanduslik triumf-meid jalust lööv lugu kaotusest ja kinnisideedest, ellujäämisest ja eneseotsingutest, armastuse sügavaimatest saladustest, identiteedist ja saatusest".
Kes olen mina, et sellisele kiidule veel midagi lisada! Raamat on häiriv, aga hea. Soovitan. Minu hinne 5palli süsteemis oleks 4.





pühapäev, 14. august 2016

Lennusadam ja Jääaeg

Terve nädalavahetuse sadas vahelduva eduga, seega ei olnud õues midagi tarka teha.
Meie lapseke Kärt saabus ööl vastu pühapäeva Horvaatiast ja pidi pühapäeval Tallinnast koju tulema.
Jõime pühapäeva hommikul kodus hommikukohvi ja leidsime siis äkki, et miks mitte teha pealinna asja, käia kinos, mõnes muuseumis ja tuua ühtlasi Kärt koju, tabades nii mitu kärbest ühe hoobiga.
Mõeldud- tehtud. Seekordseks muuseumiks valisime Lennusadama. Tiit on seal küll varemgi käinud, kuid meie teised mitte. Ja meile väga meeldis. Mina ei olnud käinud kunagi ka allveelaevas ja lennusadama ilmselt olulisim väljapanek allvelaev Lembitu oli väga põnev.

Hetkel oli üleval ka ajutine näitus "Viikingid- elu legendide taga". See meeldis mulle väga väga väga. Minu meelest oli väga ülevaatlik ja kirjeldas viikingite igapäevaelu iga kandi pealt- nende uskumused, riietus, eluruumid, toit... Väga hea ülevaate sai! Käisime pärast ka lõunat söömas muuseumi kohvikus ja viikingite auks tellisin ma lausa lambapaja viikingi leivaga. See leib küll suurem asi ei olnud- eestlaste kääritatud leib on ikka hoopis etem.

Meil oli muuseumiks aega ca 3 tundi ja sellest jäi kindlasti väheseks. Kärt ja Anna-Liisa käisid mingis allveelaeva simulaatoris, mis oli 15 minutit kestnud ja jättis Anna-Liisale kõige eredama mulje. Meie Tiiduga sinna üldse ei jõudnudki. Ja väljas ei jõudnud me ka üldse käia. Jäämurdja Suur Tõll jäi puhta nägemata ning kusagil olevat olnud ka veel mänguväljak. Seega- tuleb tagasi tulla!
Tiit on saanud allveelaevas tüüri juurde!

Käisime ka Jääaeg 5 3D vaatamas, nagu ikka maainimesed, kes korra ka linna saavad. Ikka kohvik, kino ja loomaaed on need kohad, kuhu peaks jõudma. No loomaaed jäi seekord aja- ja ilmapuudusel külastamata, aga loodame, et sel suvel sinna ikka veel jõuame.

teisipäev, 9. august 2016

Luhtunud plaanid ja kaunid lossid

Viimane päev Sotimaal.
Ilm oli taas kord nii ja naa- kiskus pilve, kuid ei sadanud. Muide, kas panete tähele, et alalõpmata tuleb juttu ilmast- see on see Inglismaa elu, kohalike kombed jäävad kergesti külge.

Otsustasime ikkagi veelkord sinna suusakeskusesse minna, kust me eelmine kord paduvihma tõttu põgenema pidime.
Seekord saime juba kaugemale kui eelmisel korral. Ostsime päevapiletid ( sest ühe korra pileteid ei olnud valida) Pere peale läks see maksma pisut üle 30 naela ja see oli kõige lollemini kulutatud summa kogu reisi jooksul!
Sõitsime tõstuk-rongiga üles. Vaated olid oodatult ilusad ja meie juba sidusime ketsipaelu, et matkale minna. Üleval ootas meid päris suur maja, kohvik ja veel mingid ruumid ja koridorid. Ainult et väljapääsu ei leidnud sealt kuidagi. Seisime siis seal piirdega vaateterassil ning otsustasime, et mis me ikka otsime, läheme siitsamast piirde alt läbi ja rajale. Jõudsime vaevalt mõned sammud astuda, kui tõusis kohutav paanika. Kohalik töötaja tuli suure jooksuga meid terassile tagasi ajama...
Ja mis selgus- päevapilet on mõeldud ainult maja siseruumidesse sõiduks. Sinna võib päeva jooksul korduvalt minna ( ainult et milleks?) Mägedesse turistide lubamine olevat äärmiselt ohtlik... kuid mitte siis, kui me jalgsi alt tõstuki juurest oleksime üles vantsinud. Siis oleks see olnud täiesti ohutu.
Peaks segaduse vältimiseks mainima, et tegu polnud sugugi mitte kaljumägedega, vaid pigem lainjate mägiste nõmmedega. Niisiis, kobisime tõkke taha tagasi, ninad norus, sabad sorus, häbinäod ees...
Sõitsime alla ja püüdsime selle pettumuse selja taha jätta. Ainult niipalju on veel vimma, et ma isegi ei kirjuta, mis selle mäekeskuse nimi oli! Ei mäleta ja ei tahagi mäletada!!
Vaade mägedele, kuhu me matkama plaanisime minna :)
Sõidame mägirongiga

Väike stiilinäide mäekeskuse seinal- ärge ehmuge, maa on 30 cm kaugusel ainult

Õnneks oli Sotimaal meile ikka toredat ka viimaseks päevaks varuks. Sõitsime Blairi lossi, mis osutus minu isiklikuks lemmiklossiks. Kui mina oleksin kuninganna, siis ma oleksin küll natuke kade, minu meelest oli see ilusam kui Balmoral.

Lossi vanimad osad on pärit 13. sajandist ning see on olnud ühe perekonna omanduses juba 700 aastat.
Huvitav oli vaadata Athollide sugupuud läbi nende 700 aasta ja kuidas on lossi pärandamine toimunud. Kui ühes harus ühtäkki poisse polnud, hüppas lossi omandamise au suguharu hoopis teise haru juurde. Tüdrukuid sel ajal ikka tõesti eriti ei hinnatud :(

Loss oli suur ja väga hästi eksponeeritud. Külastajatele oli avatud üle 30 ruumi, kõigis neis väga toredad väljapanekud nii lossi ajaloo, omanike kui igapäevaelu kohta. Kuna meil olid kambas ka kaks last, oli lossis neile veel üks lisaväärtus. Nimelt juba sissepääsu juures anti lastele kätte nn. aardejahi kaardid- igalt korruselt tuli leida teatud esemeid. Neid oli väga erinevaid- näiteks voodi, mille juurde viib trepp või siis kuninganna maal või siis kellukestega kõrvarõngad. Leitavad asjad võisid olla kus iganes ja ega neid kerge leida ei olnud. Lapsed tormasid, paberid käes, väga sihikindlalt ringi, teineteist aidates ja leidusid jagades. Läbi uuriti kõik ruumid, kõik vitriinid, kõik maalid ja topised.
Äärmiselt tänuväärne idee lossi poolt.
Sarnaseid töölehtedega lapsi olen näinud väga massiliselt ka Londoni muuseumides. Meil on selleni veel natuke minna, aga idee on minu meelest küll hea ja ei ole kallis ka.
Täidetud töölehe sai lossist väljudes ära anda ja täitja sai ka üllatuse- lossi nimega hariliku pliiatsi.

No aga meie, täiskasvanud, töölehti ei saanud ja seetõttu saime aega rahulikult ringi vaadata.

Muide, lossil on ka Euroopa ainuke legaalne erasõjavägi. See koosneb ca 100 mehest. Kord aastas, mai viimasel nädalavahetusel, tuleb lossi ja sõjaväe praegune omanik, hertsog Atholl 12-s, oma praegusest elukohast, Lõuna-Aafrika Vabariigist kohale. Siis toimub suur sõjaväeparaad.
Sõjaväe ülesandeks on, lisaks torupillidega marssimisele, ka ihukaitse. Õiguse sõjaväge pidada olevatki hertsogi eelkäija saanud kunagi 19 sajandi keskel kuningannalt, kes paar korda seal lossis peatus ning ilmselt siis ihukaitsjate tööga väga rahule jäi.
Saame sõpradeks





Üks väga uhke ja õnnelik printsess

Blairi loss


Punahirved ignoreerivad meid täiega!

Puuhiiglased

Aiamaa


Perthi linnas skulptuure retsimas

Mere äärest leitud aarded

Teeme nüüd kõik hästi hirmsad näod pähe! Viimane õhtu mere ääres.


Parimates ja uhkemates euroopa, ammugi siis Sotimaa lossides, on ikka välja pandud ka mõni ükssarviku sarv. Ükssarvik on ju Sotimaa sümbol. Ka Blairi lossis oli päris mitu ükssarviku sarve. Üks oli isegi trepikäsipuuna kasutust leidnud.  Tegelikult on enamasti tegemist narvali ehk ükssarvvaala sarvega, mida osavad maadeavastajad kalli raha eest ükssarviku sarve pähe maha ärisid. Nii kahju vaestest mereloomadest, kes nende sarvede pärast maha notiti.
Grupp narvaleid ujumas, kõigil ükssarved peas.

Lossi ümbritsesid põlismetsad. Siin võis näha ikka väga suuri puid. Lisaks hirved, hobused, paabulinnud, koerad, veised, pardid ja kõik teised elukad.
Lossi aed olevat mingil ajal lohakile jäetud, kuid praegu on taas kõik korras ja ilus. Aedu oleme sellel reisil nii palju ja nii erinevaid näinud, et see aed meid enam südame põhjani ei vaimustanud. Aga oli ilus muidugi.

Õhtuks jõudsime lennujaama lähedale mere äärde, oma selle reisi viimasesse öömajja. Tegime mere ääres pikniku, leidsime kaldalt kõiksuguseid varandusi ja vaatasime päikeseloojangut.
Ja oligi see reis meil läbi.
Järgmine päev oli ainult kojusõit.







teisipäev, 2. august 2016

Kuninganna suvila ja tema naabrid

Järgmisel hommikul säras taas päike. Meie kui suured aia- ja lossisõbrad võtsime päevaplaani Balmorali ja Braemari lossid.
Balmoral on teatavasti kuninganna pere suveresidents olnud juba alates 1852 aastast. Tavaliselt veedab kuninganna siin oma sügispuhkuse ning seetõttu on ligipääs lossile alates augustist suletud. Meie õnneks ikka jõudsime veel õigeks ajaks, kuninglik pere polnud veel saabunud! Lossis endas on külastajatele avatud ainult üks ruum- ballisaal. Seal oli väljas ka maale ja nipsasjakesi teistest tubadest, mis monarhi saabudes ilmselt siis oma kohale tagasi viiakse. Isegi kuninganna riidekapis oli soomust tehtud ning mõned tema värskemad komplektid- kleidid, mantlid, kübarad- olid ilmarahvale näha toodud :)
Ballisaal ise ei olnud kuigi suureke. Meil siin on mõne mehe elutuba sellistes mõõtmetes. Ja tegu olevat lossi suurima ruumiga...

Balmoral Castle.jpg

Suur ja uhke on aga lossi aed ja ümbrus. Lossile kuulub 20 tuhat hektarit maad. Siin on imeilus- mäed, jõgi, järved... Tegeldakse karjakasvatuse, ponidega, hirved, hobused, paabulinnud, oma viskitehas. Tegu on ikka väga suure farmiga. Lossi heaks töötab 50 inimest täiskohaga ja 50-100 hooajalist veel lisaks.

Kuninganna lõhepüügijõgi




Kuningaloss igast küljest pildistatuna. Oleks tahtnud veel kümme pilti panna, vaevu hoian end vaos

 Käisime ka kuninglikke hobuseid vaatamas, kes karjamaal uhkelt ringi kappasid. Porgandeid meil pakkuda ei olnud, aga meie leiva peale nad lihtsalt hirnusid naerda... Sõime siis ise, häbinägu ees.
Hirved ei teinud meist üldse välja, nosisid aedikus tagumises otsas midagi omaette.

Lossi aiad on ilusad, nagu siinkandis ikka. Igal pool on kindlasti ka tarbeaed. Ka kuninganna jaoks kasvatatakse kõiki aiasaadusi, sealhulgas kartulit, oma aias.

Ja muru- see on imeline. Kiskusime kõik kuuekesi jalad paljaks , ei suutnud vastu panna... Mõned meist lausa veeretasid ja rullisid endid sellel sametisel vaibal. Kes ometi ka meie murust midagi taolist valmistaks?
Kuninglik muru- taamal ka üks eriti pühendunud murunautija

Veel teinegi murunautija- Tiit üritas end kapsaussiga samastada.


Braemari loss on kohe kuninganna naabruses. See loss pole eraomandis, nii palju kui me aru saime, vaid seda majandab kogukond ning ta toetub vabatahtlikule tööle.
Tegu on puhtalt muinasjutulossiga. Lossis olevat isegi oma kummitus. Lossi toad on taas kord sisustatud ajastutruu mööbliga. Kõik on natuke vana ja kulunud. Samas on lubatud kõike näppida ja niimoodi lossis ringi hulkudes oli päris põnev ette kujutada, kuidas siis siin tegelikult ikkagi elati.

Braemar Castle 1.jpg

Näiteks oli voodite peal mitmel pool näha allolevaid pika varrega panne. Aga milleks siis ometi? Kohalik giid väitis, et sinna panni sisse pandi kuum vesi ning teenija liigutas seda panni siis enne härrasrahva voodisseminekut teki ja lina vahel, et voodit soojendada. See tundus uskumatu, sest vesi võib ju loksuda lina peale. Nüüd hiljem olen internetist välja uurinud, et ikkagi kuumad söed pannakse sinna panni. Aga muu on õige, selle panniga tehakse tekialune enne magamaminekut soojaks.  Sama roll on ka alumisel pildil oleval keraamilisel voodisoojendajal hüüdnimega piggy. Kohalik giid, kes polnud minust märkimisväärselt vanem, meenutas, et tema lapsepõlves veel kasutati neid piggysid, ning neil oli komme poole öö ajal kõva kolinaga voodist välja veereda... Midagi meie soojakoti sarnast ilmselt siis. Kusjuures need Piggyd olid käigus ka raamatus, mida ma just peale reisi lugesin ja mille tegevus toimus sõjaaegsel Sotimaal.



Kohalikul härrasrahval oli kombeks ennast lõbustada ka näidendite ettekandmisega. Selletarvis oli proual kapp täis erinevaid kostüüme. Ilmselt oli nende, nagu ka kõikide teiste nähtud losside elanike hobi ka jaht. Seinad on igasugu sarvi täis siin igal pool!

Selline see Sotimaa Highland on- metsik, avar ja hingematvalt kaunis!
Tegelikult oli tänase reisipäeva suurim elamus aga ikkagi loodus! Sõitsime läbi imekaunite mägede. Mina kui sõidupelgur olin küll natuke pinges kogu tee ja pidurdasin ikka jõudsasti. Ainult pedaale mulle ju ei antud! Tee on kitsas ja käänuline, lisaks veel üles ja alla. Aga kui lõpetada vabatahtliku abijuhi amet ja pisut ringi ka vaadata, siis oli sõit imeline. Nendest vaadetest ei saa kunagi küllalt!  Kõik oli isegi liiga ilus. Ilmselt just siitkandist on pärit muinasjutud printsessidest, kes armuvad lambakarjustesse.
Ainuke kurb asi oli meie sõidu ajal, et nägime tohutul hulgal auto alla jäänud jäneseid. Neid oli ikka tõesti palju. Ja elusaid jäneseid nägime ka päris palju nende päevade jooksul. Tundub, et neil siin väga vaenlasi ei ole.




Kuninganna aiamaal 


Sara Gruen "Vee piiril"

Kuna ma seda blogi pean ju eelkõige ikka endale, siis mõtlesin veelgi egotseda ning hakata kirja panema ka loetud raamatuid. Mul on nimelt juhtunud, et mõnda mittemidagiütlevat naistekat olen raamatukogust mitu korda laenutanud. Pole mitte meeleski, et sellist ennegi on nähtud.
Aga selle nädala raamat "Vee piiril" Raamat jutustas sõjaaegsest Sotimaast ning seetõttu haakus väga hästi meie äsjalõppenud reisiga.
Algus oli raamatul minu jaoks natuke veniv, aga kui lugu hargnema hakkas, oli päris hea lugemine. Julgen küll soovitada. Olen seda teemat nüüd unes näinud juba mitu ööd ja ka ilmsi on kuidagi mõttes see raamat.
 Muidugi on tegu ilusa muinasjutuga, kus head saavad omavahel kokku ja nende elu muutub ka aina paremaks ja pahad saavad teenitud karistuse.

On aasta 1942 ning ameeriklased Maddie ja Ellis Hyde saabuvad Šotimaale. Karistuseks perekonna häbistamise eest on isa lõpetanud Ellise ülalpidamise ning nüüd on pojal on veider plaan, kuidas isa lugupidamine tagasi võita – selleks tuleb välja selgitada Loch Nessi koletise saladus. Maddie aga jääb enamasti üksi ning peab õppima hakkama saama võõral maal, mis pealegi on sõjas. "Vee piiril" on lugu sõjaaegsest Šotimaast, müütidest ja teineteise leidmisest. link siin!