laupäev, 20. august 2016

Donna Dartt Ohakalind

Ohakalind on üks hiiglama paks raamat- ligi 900 lehekülge. Kui üritada seda voodis une-eelse lektüürina lugeda, võib see ohtlikuks kujuneda. Tukkuma jäädes võib näole kukkuv raamat hambad välja lüüa.
Raamat sai 2014 Pulitzeri kirjanduspreemia, on üliväga hinnatud kirjaniku kolmas, kümme aastat kirjutatud romaan.
Mina ei olnud muidugi midagi kuulnud ei sellest kirjanikust ega ka tema romaanist (harimatu mühakas- ma tean ise ka), kuid nägin seda raamatupoes, lugesin tagakaant ja tundus huvitav.
Alles nüüd,  kui olen raamatu ise läbi lugenud, guugeldasin ma seda ning selgus, et nii mõnigi on võtnud seda arvustada.
Loo sisu on lühidalt selline: kolmeteistkümne aastane poiss elab koos oma emaga, tema luuserist isa elab neist eraldi. Kunstimuuseumis toimunud plahvatuses kaotab poiss oma ema, kuid saab sealt hindamatu maali. Romaan kirjeldabki poisi elu läbi erinevate eluetappide, läbi leina ja katsumuste. Pidevalt on tagaplaanil ka mure maali pärast.
Mulle alguses üldse ei meeldinud, väga aeglaselt liikus tegevustik. Siis avastasin, et mind ei aja närvi mitte see, et tegu on halva või aeglase raamatuga, vaid mind ärritasid raamatus ettetulevad olukorrad. Ja peategelane ajas mind ka närvi.  Ja mulle tõesti ei meeldi mingilgi kujul narko tarbimine või kirjeldused sellest kui igapäevaelu osast. Nii oleks tahtnud sekkuda ja nõu anda.Seega,tegelikult on raamat hästi kirjutatud ja täidab oma eesmärgi - puudutada ja kõnetada.
Aga kokkuvõttes - iga raamat on nagu portaal ühe teise inimese ellu ja mõttemaailma. See elu ja mõttemaailm oli minu omast väga erinev, aga see ongi õpetlik. Ei ole nii, et kõik on ühesugused, kõik mõtlevad ja tunnevad just nii kui mina. Erinevuste aksepteerimine on väga raske, midagi pole parata.
Raamatu tagakaanelt võib lugeda, et see on " imekaunis sõltuvust tekitav kirjanduslik triumf-meid jalust lööv lugu kaotusest ja kinnisideedest, ellujäämisest ja eneseotsingutest, armastuse sügavaimatest saladustest, identiteedist ja saatusest".
Kes olen mina, et sellisele kiidule veel midagi lisada! Raamat on häiriv, aga hea. Soovitan. Minu hinne 5palli süsteemis oleks 4.





Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar