neljapäev, 17. september 2026

Normandia koond

 Pidasime kogu reisi vältel tabelit, kus hindasime nähtud kohti. Söötsin nüüd meie tabeli AI-le ette ja sain sellise koondi:

Kõige kõrgemalt hinnatud kohad

Madalaimalt hinnatud kohad

Osalejate keskmised hinded

Huvitavad tähelepanekud

  • Mont Saint Michel oli vaieldamatu lemmik, kõik andsid hindeks 9 või 10.
  • Chambordi loss oli Loire'i losside seas kõige populaarsem.
  • D'Etretat' kaljud ja rand jätsid samuti väga tugeva mulje.
  • Joan d'Arci muuseum osutus grupi jaoks kõige vähem emotsiooni tekitanud külastuseks.
  • Deauville sai ootamatult tagasihoidliku hinnangu võrreldes teiste Normandia sihtkohtadega.

Reisi üldhinne

Kui võtta kõigi osalejate keskmiste keskmine:

(8,44 + 8,28 + 8,06 + 8,69 + 8,90 + 7,00 + 8,68 + 7,45) / 8 = 8,19

➡️ Kogu Normandia ja Loire'i oru reis sai grupilt ligikaudu 8,2 punkti 10-st, mis näitab väga õnnestunud reisi. Mont Saint Michel, D'Etretat, Granville ning Loire'i lossid olid selged tipphetked.


Lühianalüüs kohtade lõikes

Reisi kõige suuremad elamused olid selgelt Mont Saint Michel (9,88), Chambordi loss (9,60) ning D'Etretat' aed ja rand (8,94). Need paigad meeldisid peaaegu kõigile hindajatele ning hinnangud olid väga ühtlased. Samuti jäid väga positiivselt meelde Granville, Villandry loss ja Honfleur, mis kõik said keskmiseks üle 8,6 punkti.

Veidi tagasihoidlikumalt hinnati Joan d'Arci muuseumi (6,88), Deauville'i (7,13) ja Chantilly lossi (7,50). Nende puhul oli tõenäoliselt tegemist kohtadega, mis ei pakkunud nii tugevat emotsiooni või jäid väga kõrgete ootuste varju.

Üldiselt paistab välja, et grupile avaldasid kõige rohkem muljet:

  • loodusvaated ja mereäärsed paigad (D'Etretat, Mont Saint Michel),
  • ajaloolised linnad (Honfleur, Granville),
  • Loire'i oru lossid (eriti Chambord ja Villandry).

Hindajate lõikes

Kõige kõrgemaid hindeid andsid:

  • Tiit (8,90)
  • Kaja (8,69)
  • Aigi (8,68)

Nende hinnangud näitavad, et nad jäid reisiga tervikuna väga rahule ning leidsid enamikes külastatud paikades palju positiivset.

Kõige kriitilisemad hindajad olid:

  • Kalvi (7,00)
  • Raido (7,45)

Eriti paistab silma Kalvi, kes andis mitmele kohale oluliselt madalama hinde kui ülejäänud grupp. Samas hindas ka tema väga kõrgelt Mont Saint Micheli ning Loire'i losse.

Ülejäänud hindajad:

  • Anna-Liisa (8,44)
  • Birgit (8,28)
  • Mammu (8,06)

moodustavad üsna ühtlase grupi, kelle hinnangud jäävad valdavalt vahemikku 8-9 ning kelle arvamused kattuvad üldise grupi keskmisega.


Kokkuvõttev kommentaar

Reis oli osalejate hinnangul väga õnnestunud, sest enamiku külastatud paikade keskmine hinne jäi üle 8 punkti. Kõige tugevama elamuse pakkusid Mont Saint Michel, D'Etretat' kaljurannik ning Loire'i lossid, mis ühendasid silmapaistva looduse, ajaloo ja arhitektuuri. Hinnangute põhjal oli grupp oma eelistustes üsna üksmeelne ning suuri lahknevusi esines vähe. Keskmine üldhinne ligikaudu 8,2 punkti 10-st näitab, et reis vastas ootustele ja pakkus rohkelt positiivseid elamusi.

Normandia 11

Normandia 10

Normandia 9- Loire oru lossid















 

Normandia 8 - Mont Saint Michelle

Täna on meil Mont Saint Michelle külastus plaanis. Selleks, et saarele ehitatud kloostrisse sisse pääseda, tuleb aegsasti pilet broneerida. Meie piletid olid broneeritud kohe kloostri avamiseks, kella üheksaks. See oli väga hea mõte minna saarele kohe hommikul. Tegemist on Eiffeli torni kõrval teise vaatamisväärsusega Prantsusmaal, mida kogu maailm vaatama tahab tulla. Mont Saint Michelle sai meilt keskmiselt 9,9 punkti kümnest. See tähendab, et kaheksast reisisellist seitse andsid maksimumpunktid ja üks andis üheksa. See puudujäänud punkt oli just see, et saar oli liiga rahvarohke. Ja rahvarohke see tõepoolest oli. Hommikul oli siiski veel õhku ja avarust pisut, aga lõuna paiku, kui me kloostrist välja tulime, oli tõesti pisut trügimist.

On mõõn. Tõusu ja mõõna teema oli Normandias kogu aeg taamal olemas
 




Tiit kloostrimüüridel. Taamal on sild suurele maale. Mõõna ajal ei olnud silda vajagi, tüdrukud näiteks läksid jalgsi mööda merepõhja












Eelkõige oli saar ikkagi klooster. Aga kloostri jalamil oli ikkagi väike linnake ka. Söögikohad, poekesed ja isegi ööbida oleks siin saanud. Väga nunnu linnake oli, aga lõunaks liiga rahvarohke. Ilmselt oleks siin väga mõnus käia kusagil oktoobris.






Ilm oli nii mõnus, et tulime saarelt tagasi jalutades. Tüdrukud mööda merepõhja ja teised, kes nii seiklushimulised ei olnud, mööda sillakest.

Jätsime nüüd ranniku selja taha ja suundusime Loire jõe orgu. Meid ootas lossi mõõtu prantsuse öömaja koos basseini ja mõnusa õhtusöögiga. Oli üks igati tore päev.

teisipäev, 8. september 2026

Normandia 7 - Meremuuseum ja Mont Saint Michel

Hommikut alustasime Cherbourgis. Nagu juba juttu oli, on selles linnas kõige hinnatum vaatamisväärsus meremuuseum. Nii olime meiegi avamise ajaks meremuuseumi ukse taga platsis. Tuumaallveelaev oli huvitav. Ikka liiga klaustrofoobiline oleks sellise tünniga ookeani sügavustes ringi hõljuda. Võrreldes meie allveelaevaga Lembit (Tallinna lennusadamas) on tegu ikka tõelise tehnikaimega. Lisaks allveelaevale oli muuseumis palju muudki huvitavat. Mina sain näiteks teada, kuidas allveelaev helisid püüab. Selgus, et see on arvatust palju keerulisem. Rolli mängivad nii merepõhja profiil, laeva liikumiskiirus, lainetuse suurus ja suund ja isegi merevee temperatuur. Tänapäeval arvutab seda kõike ilmselgelt arvuti, aga vanasti pidid ikka väga tugevad matemaatikud pardal olema.



Tüdrukud õpivad mereasjandust


Laevad mõõna ajal.



Ikka needsamad laevad ikka selle sama mõõna ajal

Aga mis paistab seal heinamaa taga- see on ju see kuulus Mont Saint Michel



Meie jäime hotelli mandrile kohe silla juurde. Sealt sõitsid saarele tasuta bussid. Õhtul me enam saarele minema ei hakanud, vaatasime niisama ringi. Aga minu taustal on ikkagi juba klooster.

Meremuuseum sai meilt keskmiseks hindeks 7,8

esmaspäev, 7. september 2026

Normandia 6- Rannikulinnad

 



Sõitsime tänase päeva jooksul mööda rannikut. Külastasime Barfleuri, mis on väidetavalt üks kaunimaid külasid Prantsusmaal. Ma ei tea, nad on minu silmale kõik kaunid ja Bartfleur kuidagi väga eriliselt teiste hulgast välja ei paistnud. Siis läbisimeSaain-Vaastla Houge. Sama jutt- väga ilus ja maaliline. Tegelikult on need rannikuäärsed linnad kõik väga toredad ja vahvad, aga augustis on nendes ka üks väga tõsine puudus- parkimiskohti lihtsalt ei ole. Linnakesed on ääreni autosid ja inimesi täis.


Pildil ei ole küll hästi aru saada, aga kohe-kohe sõidame jõe alt läbi!







Laevuke mõõna ajal. Tõusu ja mõõna vahe oli mõnes kohas kaheksa meetrit.






Veel üks klassikaline roog, mida me tihti võtsime- suur potitäis karpe. Tõsine väljakutse oli see pajatäis tühjaks süüa, kuigi karbid olid väga maitsvad.



Millal te suureks saate!!



Õhtuks jõudsime Cherbourgi. Mina tean sellest linnast ainult filmi Cherbourgi vihmavarjud, ja sedagi ei ole ma ise näinud. Praegu on tegemist suure sadamalinnaga. Sõja ajal oli see väga oluline sihtmärk, kuna siin asus süvaveesadam, mida liitlased vajasd vägede, kütuse, laskemoona ja varustuse toomiseks Euroopasse. Tänapäeval on siin meremuuseum, kus võib näha muuhulgas ka tuumaallveelaeva. 
Pildil on sadamakai mõõna ajal. Tõusu ajal on ta sõidutee lähedal.



Normandia 5 D-päev

 Terve tänane päev oli meil pühendatud teise maailmsõja ühele olulisemale sündmusele Normandia dessandile. Tegu oli ajaloo suurima meredessandiga ning see toimus 06.juunil 1944. Dessant toimus viiel rannikualal, aga need rannad olid küllaltki lähestikku ja me käisime nad enam-vähem kõik läbi. Ajaloo mõttes oli dessandi õnnestumine võtmetähtsusega, sest avati teine rinne, millega nõrgestati Saksamaad ja algas Lääne-Euroopa vabastamine. Aga hind, mida selle eest maksti, oli ka väga karm. 

Operatsioonis osales üle 150 000 sõduri, tuhandeid laevu ja lennukeid. Põhimõtteliselt tulid mehed lihtsalt massina peale ja neid sai seal ülipalju surma. 


See on inglaste memoriaal oma langenutele. Terve põld on täis metallplaadist välja lõigatud sõdureid, kes sel ammusel juunikuu päeval sinna jäidki. Mõnedele olid ilmselt lähedased toonud lisaks mälestustahvlid, mis neid pisut rohkem tutvustasid (nt. olid kahe lapse isa ja tangokuningas või mida iganes isiklikku)



Siin näeme sakslaste kaitserajatisi kaldapealsel. Rand oli seal lage ja paljas, varjuda ei olnud tulijatel mitte kuhugi. Rannast edasi oli astang, kust ründajad pidid vaenlase tule all redelite ja köitega üles ronima. Sakslased aga olid dessandiks valmistunud ja rajanud suurtükkide ja kaevikute süsteemid, kust sai vaenlasi ohutult tõrjuda. Aga lõpuks otsustas ikkagi see, et ründajaid oli lihtsalt nii palju, et kõiki ei jõudnud ära tappa.
 Mõlemalt poolt vaadatuna oli tegemist ikkagi väga kohutava sündmusega. Kõik maailma sõjad tunduvad ikka väga mõttetud ja rumalad ja nõmedad. Ikka ja alati kannatavad lihtsad sõdurid ja need, kes otsuseid teevad, kükitavad kusagil hoopis kaugemal punkris või lossis!

Ameerika surnuaed. Lõputud read ühesuguseid riste. Kokku ligi kümme tuhat risti 70 hektaril. Väga muljetavaldav. Ameeriklastel ei olnud ristidel põhimõtteliselt kellegi sünniaega põhjendusega, et kõik need mehed olid seal võrdsed. Tegelikult on statistika kõikide maetute kohta muidugi olemas. Maetute keskmine vanus oli veidi alla 22 aasta. Kas pole jube!
 Sattusime tasuta giidituurile seal ja see oli väga huvitav.
Surnuaed oli rajatud Omaha kaljupealsele, kust ameeriklased ründasid.  Saime teada, et esimesed matmismeeskonnad randusid juba paar tundi peale dessandi algust. Esmalt maeti mehed ajutiselt ja alles hiljem tõsteti ümber. Mõne aasta pärast, kui sõda oli juba läbi, said kõikide maetute lähedased otsustada, kas nad soovivad oma lähedase riigi kulul Ameerikasse tuua või Prantsusmaale jätta. Seda võimalust kasutas ca 60% peredest.
Kuigi USA tegi algusest saadik kõvasti tööd, et iga langenud oleks nimega ja leitav, oli siiski ka selliseid langenuid, keda ei õnnestunudki tuvastada. Sellel surnuaial on neid 307. Lisaks oli selliseid isikuid, kes jäid lahingus teadmata kadunuks, kuid kelle kohta ei leitud säilmeid. Nende nimed on kantud kadunute müürile. 

See oli üks emotsionaalne päev ka neile meie hulgast, keda ajalugu ja eriti veel sõjaajalugu enamasti ei puuduta. Aga olla seal kohal, vaadata seda merd ja merest praeguseni turritavaid kaitserajatisi ja neid lõputuid noorte meeste riste oli karm. See päev tervikuna sai meilt hinde 8,5 

neljapäev, 3. september 2026

Normandia 4- Calvadose tehas ja Deauville.

Hommik algas meil calvadose tehase külastusega. Valisime vaatamiseks Pere Magloire tehase. Nende calvadost müüakse meilgi ja see on küllaltki tuntud ja kallis bränd.
Natuke pani mind muretsema fakt, et tegemist on interaktiivse külastusega, aga tegelikult oli see vastupidi. päris tore.
Liikusime oma grupiga ruumist ruumi. Ruumid olid temaatiliselt sisustatud vastavalt töö etapile, mida seal tutvustati. Lisaks oli siis igas ruumis film antud tööst. Niimoodi liikudes läbisime teekonna õunakasvatamisest kuni valmis ja pikka aega säilitatud calvadosini. Kõige selle jooksul tekkis kõigil tunne, et küll see calvados on ikka üks hea jook. Isegi Aigi ütles, et tahaks nüüd kohe maitsta seda jooki. Paraku tõi maitsmisruum meid tagasi maa peale ja calvados maitses sama mittehästi nagu alati. Alaealised said õunamahla, mis oli kindlasti maitsvam valik. Aga saime maitsta erinevas vanuses jooki ja igaüks sai ise hinnata, kas ja kui suur nende vahe oli. Lõpuks jõudsime teadagi poodi, kust oli võimalik jooki ka kaasa osta. Meil paraku oli käsipagas ja mingit kiusatust seetõttu ei tekkinud.

Neiud tehase maskotiga



Meie päeva olulisem osa oli Deauville. Deauville on fäänsi kuurortlinn, mille tegi tuntuks ja popiks Coco Chanel. Just siin avas ta oma esimese poe, kus hakkas müüma ka jakke, sviitreid ja meremehepluuse. Ja just siin loobus ta korsettidest ja muust ebamugavast ning tõi moepilti mugavuse ja puhkusevaibi. Sellest on tõukunud ka meie tänane riietus- nagu näete, on palju näha triipe ja meremehestiili. Kummardusena CC-le ja Deauvillele :)















Tegelikult meile kui provintsiinimestele tundus Deauville isegi liiga suur ja uhke. Meie jäime ikka oma Honfleuri taga igatsema. Deauvilles tegime ka rannapuhkuse. Meri oli täitsa soe ja mõnus. Üllatuslikult põlesid mitmed meie grupi liikmed täiega päikesest ära ja ajasid hiljem looma kombel nahka. 


Läheme randa!










Sadam

Kalapood






Kutsuv, eks ole!





Tiit koperdas öösel pimedas ja kukkus voodi otsa vastu moka puruks. Õnneks jäid hambad ikka alles, aga nägu oli reisi lõpuni paistes ja sinine.



 

Mis süstlad need siin pagaripoes on? Nendega saab täita oma croissante moosi või pähklireemiga. Ahvatlev :)


Lihtsalt täienduseks- mina ka ikka austasin Cocot triibumustriga. Siin pildil oleme küll juba jõudnud majutuskohta ja naudime sooja õhtut. 
Ööbisime mere ääres selle ranna lähedal, kuhu randus liitlaste dessant d-day ajal. Õhtul käisime mere ääres jalutamas ja mõõna ajal paljastusid tohutud betoonrajatised, mis olid sinna tehtud dessandi takistamiseks. Järgmisel päeval saime ka teada, et need rajatised olid põhjuseks, miks dessant tehti just nimelt mõõna ajal. Tõusu ajal oleks ründavad laevad kaitserajatiste otsa endid puruks sõitnud. Jalutasime kuivaks jäänud merepõhjas ja see oli väga müstiline kogemus.

Päeva hinded ka: calvadose tehas 8,44 ja Deauville 7,13 punkti.